Rubriik: whatever

Ah, mida iganes, me tuleme nyyd 2ra koju. White Stripes ees v6i taga, teil on seal palju ilusam ilm.

ahjaa, ja ma tean nyyd l6puks ometi, milleks tehakse neid j6ledaid WEL COME TOEST ONIA s2rke. nende abil nimelt saavad serbia mehed Serbias eesti naisi:P

Serblased, nagu ka muud slaavlased, on lahedad selle poolest, et nad kirjutavad kõik võõrnimed üles häälduse järgi. Mis teeb Exiti festivalist kohalikes uudistes Egziti ja on minu meelest naljakas.

Esimene päev läks pigem soojenduse tähe all, mis tähendas, et nalja sai vähe, aga bände nägi palju. Mul oli õigesti meeles, et Napalm Death mulle ei meeldi, aga et Apocalyptica on täitsa okei. Ja kuna Rammsteini-kloon Laibach kõlbas täitsa kuulata, siis võib vist järeldada, et Rammstein võiks mulle meeldida. Jah, ma ei ole selle küsimusega elus varem eriti tegelenud, nii et ma ei teadnud enne.

Täna juhtus küll nii, et parajasti enne seda, kui Garbage pidi lavale tulema, tuli hoopis äikesetorm. Tahaks öelda, et ma ei ole nii ägedat äikest elus enne näinudki, aga paraku olen ma enne ka suviti Balkanile sattunud:) Igatahes oli kiiresti tarvis põgeneda kuhugi, kus poleks nii märg… ja siis sattusime me kuidagi VIP-klubisse, kuhu meid lasti sisse lihtsalt selle eest, et me olime eestlased… ja kui klubis liiga palavaks läks, siis sattusime me vihmavarju mingile lavale, kus loomulikult läks nii, nagu ikka läheb – Iir hängis bändi bassimehega, kes teda trummi mängima õpetas, ja mina hängisin lavatehnikuga… aga ma sain igatahes ka korraks trummide taha:P

Ja Garbage’i nägime me ikka ära, sest nad tulid vihma pärast alles paar tundi hiljem peale.

Aa, ja ma lasin endale teha hennatätoveeringu, aga see läks vihmaga natuke, noh, laiali:P Väga rokenroll on igatahes. Kaks päeva festivali on veel ees.

J2lle olen ma murdnud mitut lubadust, mis ma aastate jooksul iseendale andnud olen, n2iteks:

– mitte kunagi enam l2bida Poolat maismaad pidi
– mitte osta Tescost riideid
– mitte s6ita p2evasel ajal autoga l2bi Budapesti linna

H2mmastaval kombel aga n2eb rekkariik Poola sel suvel v2lja nagu Teletupsumaa, Budapesti ummikud on t2itsa talutavad ja Tescos leidusid lyhikesed pyksid, mida v6ib kanda ka muul juhul kui rangelt oma elu p22stmise eesm2rgil. Ilmselt peaks v2hem lubama ja rohkem oludest l2htuma.

T2ppidega t2hti neil siin Serbias lihtsalt ei ole. On see-eest ilus ilm, hea pizza ja 6htul algab Exit.

Isegi mõte Intsikurmu laululavast kahvatub ürituse kõrval, kuhu elu mind sel nädalalõpul viis: süldipidu Lohusalu sadamas. Muuhulgas õppisin ma sellest kogemusest teatava üllatusega, et inimesed, kes jalutavad ringi, näpus Saaremaa viina pudel, kuhu sisse on apelsinimahlaga kokteil segatud, on mulle kuidagi… sümpaatsed. Oleks nagu omad:P Isegi kui nad samal ajal kõva häälega kaasa laulavad popurriid kõigist maailma süldilugudest. Või võibolla just sellepärast.

Ja mõnisada meetrit sadamast ja Rein Laaneorust ja kogu-aja-oli-mulle-naabriks-Alice’ist eemal hulkus mererannas ringi üks jänes, olles heaks eeskujuks suvest viimase võtmisel ja ebaoluliste tobeduste ignoreerimisel.

Kuna ma kohustuslikke joomapühi absoluutselt sallida ei suuda, siis ma arvan, et sel aastal veetsin senise elu parima jaaniõhtu – West Endis muusikali vaadates.

(Ja Londoni bussipiletikontrollidele oli selja peale kirjutatud “Revenue Protection”. Sellise asja eest ma peaaegu et julgen juuni lõpus aasta eufemismi tiitli välja anda:)

Tegelikult on mind viimasel ajal kõigist asjadest kõige enam lõbustanud kodumaised muusikaüritused – näiteks Rabarock, Tanel Padari plaadiesitlus ja Smilersi suvetuuri finaalkontsert. Ma ei imestaks, kui ma selle suve jooksul ka näiteks Intsikurmu laululavale jõuaks veel, trend kisub küll sinnapoole:P

Aga järgmisel nädalal sõidan Serbiasse.

jah, selline tõeliselt jääboilerlik patune mõte oli mul eile, kui ma merest ujumast tulin: talv on lahe, saab lumelauaga sõita;)

Mitte et ma tänasel aktusel esimest korda elus oleksin tähele pannud, et suurem osa rahvast ei laula hümni kaasa. Vastupidi, kuna mu roll neil õnnetutel aktustel ongi just hümni ja Gaudeamust laulda, et ei tekiks piinlikku vaikust pidulikuimal hetkel, siis ma panen alati tähele, et peale koori laulavad veel üksikud lõpetajate vanaemad-vanaisad, publikus olevad teiste kooride lauljad ja siis muidugi hr rektor Keevallik ise, otse mikrofoni:) Ülejäänud liigutavad niisama suud. Kaasa arvatud tulevane rektor, mulle tundub.

Aga täna oli nii erakordselt masendavalt pikk aktus, et ma juurdlesin kohe tükk aega selle üle, kas inimesed siis
– ei oska hümni laulda (ei tea sõnu? ei pea absoluutselt viisi? ei tea viisi ka?)
– ei taha hümni laulda (riigivastased? vaenulike riikide kodanikud? ateistid, kes on põhimõtteliselt kolmanda salmi vastu?)
– ei taha hümni laulda, sest ei oska
– ei oska hümni laulda, sest ei taha
– ei tea, et see on hümn
– ei tea, et seda tohib kaasa laulda
– …?

edit: see variant tuli ka veel pähe, et äkki ei pea nad seda piisavalt pühalikuks ürituseks. Ma käisin jalkat vaatamas ja siis laulis küll staadionitäis rahvast hümni, kõvasti ja häbenemata…

Poleks uskunud, et ma seda ütlen, aga minu juunikuu ajakirjasoovitus kõigile on Pere ja Kodu. Puhtalt kaanepoiste pärast – Kristjan ja Lukas Järvi! Lugu ise on tavaline “lapsed on elu õied”-temaatika, aga no vaadake neid pilte. Kõrvale lugeda võib hoopis minu eelmise aasta juuli alguse mõtteid antud teemal.

Dirigendid on ka ühed mu lemmikmehed.

Testid on nõmedad jah, aga see oli lihtsalt liiga hea, et mitte jagada.