Rubriik: whatever

Ma käin tööl seeliku ja kontsakingade, prillide ja kammitud peaga. Allkirjastan kuluaruandeid, täidan projektide halduse tabelit, pean pan-baltilisi telefonikõnesid. Keegi ei aimagi, et tegelikult otsisin ma nädalavahetusel nahkmantli välja, et ma kuulan autos punki, et mu vasaku käe sõrmeotsad on parkunud ja et ma ei kavatse veel niipea juukseid eriti lühemaks lõigata. Lisaks sellele joon ma keset päeva õlut, kondan öösiti kahtlastes kohtades ja kannan ka pilves ilmaga päikeseprille, mis lasevad mul inimesi häbematult jõllitada. Ja Queeni kontserdile lähme me Eleniga ka:)

Kell pool kuus hommikul laulavad nii Kalamaja hoovides kui minu aias mingid võõrad linnud täitsa uusi laule ja tuul on järsku otsustanud hakata soojaks suvehommikutuuleks. Ma ütlen teile, sel aastal _tuleb_ kevad teisiti. Nagu alati.

Ma vist ei lähe mitte magama, vaid päikesetõusu vaatama kuhugi:)

Kui nüüd paavst ära sureb ja uus valitakse, siis on tõesti muutunud miski, mis on _eluaeg_ ühtmoodi olnud. Sellele on imelik mõelda.

Selline reedetunne. Loen tõepoolest Sass Hennot ja mulle meeldib. Täpselt nagu ma lootsin, sobib Trubetsky, Sauteri ja muude mu elu lemmikutega ühte ritta.

Mitte et töö tegemist ei tahaks, aga minu tahtmine loeb ju ka midagi, või kuidas? Käisin eile õhtul noori jazzmuusikuid avastamas ja täna hommikul maja taga lumikellukesi vaatamas ja õhtul, tundub, lähen Tartusse surfpoppunki kuulama… töö on selle kõigega võrreldes tobe vanainimeste asi ja kannatab kindlasti esmaspäevani:)

Mustamäel laulavad linnud. Kell pool üheksa õhtul ka. Peaks vist jalgratta talveunest üles äratama. Ja kas keegi pühiks palun ära igalt poolt selle neetud graniitliiva, et saaks ükskord ometi uisutama?

Eesti joonisfilm “Frank ja Wendy” suutis saavutada selle, millega seni on hakkama saanud veel ainult üks film, “Teenage Mutant Ninja Turtles” (1990). Ma jäin kinos magama! Ja niisugust asja rahastab Kultuurkapital? Sellist Eestit ma ka päris ei tahtnud:)

Kõige muu hea kõrval, mida see nädalavahetuse roadtrip minuga head tegi (kultuurilised elamused, lahedad vestlused, materiaalne kasu, palju päikest, õiged inimesed jne), juhtus veel see, et nii mõnedki asjad sattusid oma õigesse kohta lõpuks ometi.

Ja ma ei räägi siin mitte Eleni üle-eelmise aasta jõulukingist mulle, mille ma nüüd lõpuks ometi kätte sain (sex-pack – kolm pakki nätsu ja kolm kondoomi, aga ta ei lubanud mul neid kondoome kasutada, huvitav, miks?), vaid mõnedest asjadest, inimestest ja mõtetest mu peas, mis arvasid enne, et nad on olulised, ja suutsid mind ka selles peaaegu veenda.

Aga tarvitses ainult pidada üks pisike 14-tunnine vestlus elust ja armastusest ja Vennaskonnast ja Liisi Ojamaast ja surnud sõpradest ja seksist ja naistest ja malest ja jalgpallist ja poistest ja meestest ja parfüümidest ja arvutimängudest ja minevikust ja tulevikust ja muudest maailma asjadest – pärast seda oli jälle üsna selge, mis on tegelikult tähtis. Huvitav, kuidas see üldse kunagi sai meelest minna?

See siin on täitsa mõnus riik – näiteks ei ole ma täna kordagi juukseid kamminud ja keegi ei sunni ka. Võib lihtsalt niisama olla. Samuti võib siin lõunasöögi kõrvale viina juua ja igal suvalisel hetkel lõunauinaku teha. Ja siin on Elen, mis tähendab head muusikat (90ndate alguse disko) ja õigeid arusaamu nõudepesuvahendi doseerimisest (palju) ja piparmündiga juuksepalsamist (paha). Jah, siiatulek oli igati hea mõte. Tagasiminek nagu ei oleks enam.

Eriti arvestades ilmse faktiga, et kui ma homme varahommikul tagasi sõitma ei hakka, pääsen ma nii 14 tunnist autosõidust kui esmaspäeval tööleminekust. Kõlab nagu hea plaan…

Meil Margusega ei ole viit kasti õlut, aga viina on meil küll umbes nii palju, kui tollieeskiri lubab Rootsi riiki viia. Meil on kolm vaba päeva, auto ja kummalgi Luleås keegi, kes meid ootab. Meil on odavad päikeseprillid, videokaamera, meeletutes kogustes Smilersi, Terminaatori ja Vennaskonna plaate ja 2*900 km, mida nendega sisustada. Meil on laevapiletid Helsinkisse, sixpacki jagu Batteryt ja ees terve öö autosõitu. Meil on kümme aastat ühist minevikku ja viimasel ajal jälle sama lainepikkus. Me oleme kergelt oimetud sellest kevadest ja kõigist eelmistest, mis hetketi meenuvad… me ei oleks nagu kunagi saanud vanemaks kui 15. eriti mina:P

Mulle nii meeldivad need hommikud, kui ma ärkan iseenesest kell veerand seitse ja päike paistab ja on aega rahulikult asju teha, võib köögilaua taga piimakokteili juua ja Ekspressi lugeda ja vaadata, kuidas linnud akna taha sööma tulevad.

Ja täna oli see päev, kui sai esimest korda ilma jopeta Novelli kohvi järele lipatud:)

ja nüüd ma lähen vist telekasse, kuigi ma NII ei peaks keset tööpäeva:P