Rubriik: whatever

Täna hommikul ärkasin ma varem, kui oleksin tahtnud, hiljem, kui oleksin pidanud, ja täiesti ootamatu mälupildiga, mis ei taha mind ka mitu tundi hiljem enam lahti lasta. Ühest maikuu varahommikust ühes võõras, kuid armsas linnas, kus me istusime ühe hispaania poisiga kirikutrepil, suitsetasime kanepit ja suudlesime veidi. Päike oli juba tõusnud ja meie polnud veel magama läinud, aga me olime seda kohe tegemas; meil polnud mingit erilist põhjust ei suitsetamiseks ega suudlemiseks, meil polnud suurt millestki rääkida (linda, ütles ta, linda oleks see sõna, mida ta hispaania keeles kasutaks – aga ta ei osanud seda inglise keelde tõlkida), me olime millegipärast paljajalu ja tegelikult polnud eriti soe. Suurt muud ma ei mäleta kah – noh, ma mäletan, millal see oli ja mis linn see oli ja isegi poisi nime mäletan, aga rohkem ei ole midagi mäletada, sest rohkem ei olnudki midagi.

Suurepärase kliššee “kaotatud süütus” kasutasin ma kahjuks eelmises sissekandes juba ära:P

Polaarkaru on potentsiaalselt geide Lindgreni lapstegelaste loetelust välja unustanud selle minu meelest kõige ilmsema – Mio, kelle suhe Jum-Jumiga oli lausa hirmutavalt füüsiline ja kes ei saanud kuni lõpuni üle igatsusest Benka järele.

Tartu rahu aastapäeva tähistamine võttis täiesti ootamatuid pöördeid – läksime mälestusteenistusele laulma, aga ühel hetkel avastasime end peapiiskopi pühitsemise afterpartylt, kus võtsid järjest sõna mingid briti ja ameerika piiskopid, koguduse vanatädid jooksid kohvikannudega ringi ja pakuti imehäid võileibu, mis meenutasid mu vanaema mälestusi ajast, kui tema veel kodutütar oli ja Naiskodukaitse heategevuspidude jaoks võileibu vorpis, kattes seejuures võiga hoolikalt leivatüki servad, aga raiskamata võid vorsti alla, kus seda nagunii näha poleks olnud.

Rääkimata ürituse põhiosast ehk Laari ja Vahtre rõhutatult dissidentlikest kõnedest, kodutütreid kantseldavast Anne Eenpalust (nagu filmis!) ja muldvanadest skaudiättidest, kellest üks võttis vaevaks kõigile naiskoori liikmetele ükshaaval südamele panna, et “eesti laulud selgeks!”, pidades silmas laulu nr 2 laululehtedelt, “Langenud kangelastele” – aga kõnede, jutluse ja minu meelest isegi palve ajal jäi pidevalt tukkuma.

Kogu see üritus oli kokkuvõttes nii eksootiline (okei, see pole õige sõna, aga ma ei suuda õiget praegu välja mõelda), et kui väliseesti piiskop poleks nii pikalt ja sisutult rääkinud, kui ma poleks oma noote kiriku käärkambrisse unustanud ja kui mulle poleks meelde tuletatud vanaproua E.P. eksistentsi ja tõestatud, et hoolimata oma kõrgest east on ta jätkuvalt elujõuline, võiks selle lugeda üheks kõige paremini veedetud õhtuks selle aastanumbri sees.

Minu lemmikmängud on ikka kontuurkaardimängud. Täna siis üks selline, kus saab Euroopa pealinnade pihta nooli visata. Mina eksisin kõigi peale kokku 2532 kilomeetriga (no mida täpsust. kaart ise on nii pisike, et ma suutsin isegi Helsinkist 35 km mööda sihtida).

Asju, millest ma oma blogimishõreda jaanuari jooksul oleksin tegelikult tahtnud kirjutada, aga ei osanud, jaksanud, julenud, suutnud:

* et ma tahaksin pärast peaaegu kümneaastast vaheaga nüüd jälle kitarri mängima õppida, aga ma juba katsetasin, et ma ei jaksa ikka veel barreed võtta:(

* kuidas ma selle talve kõige ilusamal päeval käisin kõige machoma mehe ever (TM) juhtimisel uisumatkal, mida ei andnud küll võrrelda meie spontaanse uisumatkaga Mälari järvel 2001. aasta talvel, aga mis Soodla veehoidla ja 2005. aasta kohta oli enam kui hea

* kuidas ma tolsamal päeval lootsin, et kõik sipelgad surevad talveks ära, kuigi ma tean küll, et ega nad ei sure. Need olid need jõledad sipelgad, kes mind suvel ühel polügoonil peetud neljapäevakul ründasid. Ma ei karda sipelgaid ega üldse putukaid, aga mulle ei meeldi absoluutselt, kui mingid tüübid karjakaupa mind mööda ringi sibavad, see on jälk.

* noortest ilusatest unistest poistest TTÜ raamatukogus

* noortest ilusatest poistest üleüldse

* poistest üleüldse

* sellest, mis mul on meeles Berliinist, kuhu ma kord veidratel asjaoludel sattusin

* meie koori homsest kontserdist – ei, aga selle ma panen nüüd kirja küll, sest ma pidevalt luban kõigile, et ma annan teada, kui me esineme. Kuigi keegi ei tule ikkagi kunagi kuulama. Niisiis, 2. veebruaril, Tartu rahu aastapäeval, kell kuus õhtul Nõmme Rahu kirikus TTÜ Akadeemiline Naiskoor ja Bob Chilcotti “Rahu missa” (Peace Mass). See rahumajandus ei ole sugugi juhuslik, Nõmme Rahu kirik on Tartu rahulepingu mälestuskirik (tegelikult ma ei tea, mida see sõna tähendab) ja ma kahtlustan, et meie rahumissa meeldis neile põhiliselt nime poolest, aga see on muidu ka väga kena teos. Bob Chilcott on see ilma juusteta britt, kes käis laulupeol ja juhatas seal omaenda (minu meelest iroonilist) lastekoorilaulu “Can you hear me”. “Peace Mass” on ka tegelikult lastekoorile kirjutatud tal. Ja seal on kõige ilusam “Agnus Dei”, mida ma tükil ajal kuulnud olen.

* suveigatsusest

* kaubanduskeskuste, naisteajakirjade ja “Printsessi päevikute” lühiajalisest leevendavast mõjust algaja audiitori identiteedikriisile

* et mul on Slovakkia suusareisile üks vaba koht pakkuda, äkki keegi tahab tulla

* lihtsatest nippidest, kuidas noored tüdrukud peaksid oma elu elama, et see (elu siis) oleks lõbus, aga samas jätkusuutlik (khm. kas elu saab olla jätkusuutlik? või on jätkusuutlikud hoopis nipid või äkki tüdrukud ise? krt, ma peaks ikka hoiduma ülbamast sõnadega, mida ma lauses kasutada ei oska).

* sõprade tüdruksõpradest

* Robbie Williamsist veel rohkem, kui ma juba kirjutasin

Üks põgus messengerivestlus võib öelda rohkem kui kümme blogikannet. Seekord siis viimase aja kuumadest teemadest – friiklusest, minu suhetest filmikunstiga ja sellest, mismoodi mind kutsuda saab/võib/tohib:

mr. Blue says:
sa oled kõige hullem kinofriik keda ma tean roger
Kitty says:
kamoon, friik ei ole küll üldse see sõna
mr. Blue says:
friik on just õige sõna.
Kitty says:
sa ei saa öelda friik inimese kohta, kes keeldub ka surma ähvardusel nn. friigifilme vaatamast
mr. Blue says:
see on just eriti friik mumeelest
Leebe Manki says:
a kust sinu jaoks friikluse piir läheb, roger?
Kitty says:
üsna tihedalt hugh granti külje alt

Pärastlõunased teadagimillised saavutused ületasid plaani mitmesajaprotsendiliselt. Plaan oli nimelt minna ja rääkida juttu juhendajaga; tegelikult rääkisin juttu dekanaadi sekretäriga, juhendajaga, instituudi sekretäriga, instituudi direktoriga. Võimas.

Instituudi sekretär aitas mul tuvastada, et mind on jälle tagaselja ära atesteeritud. Seekord, te ei arva ära, hindele “üks”:P

Juhendaja hindas mu teemavaliku riskantseks, aga huvitavaks. Või siis et teistpidise rõhuasetusega – huvitavaks, aga riskantseks. Ma nüüd mõtlen asjade üle järele, ärge mult paar päeva ak-saavutusi oodake:)

Lugesin Telleri blogis kõik 40 suitsetamisteemalist kommentaari läbi ja ei saanud midagi uut teada. Kõik rääkisid sedasama, mida alati räägitakse. Huvitav, et alati, kui sellises vaidluses suitsetajad sõna võtavad, siis on need sellised suitsetajad, kes ei suitseta söögi ajal, ei suitseta siis, kui seltskonnas on mittesuitsetajaid, ei suitseta siis, kui neil palutakse mitte suitsetada… Kust selliseid suitsetajaid saadakse? Minu sõprade hulgas on küll selliseid, kes suitsetavad lõunasöögi ajal minuga samas lauas, kuigi ma olen palunud neil seda mitte teha. Ja nad on lõppeks ikkagi mu sõbrad ja ma lähen nendega mõnikord jälle lõunale, kuigi ma sellist käitumist absoluutselt ei talu. Mul ei ole üldse ühtegi sõpra, keda ma sajaprotsendiliselt taluksin.

Tänase hommikupooliku akadeemiline saavutus: logisin õppeinfosüsteemi sisse, trükkisin välja õppekava ja oma õppetulemused, võrdlesin skoore, ei läinud nööri otsima.

Pärastlõunaks ja õhtuks on akadeemilisel rindel nii suured plaanid, et ma ei tihka väljagi öelda. Eks ma ülban hiljem, kui põhjust on.

Ennustan, et hiljemalt järgmiseks nädalaks on meil kõigil sõnast “akadeemiline” eluks ajaks kõrini:)

Ükskord oleksin mina ka peaaegu Auschwitzis õppereisil käinud.

Ma olin Krakowis tudengikonverentsil ja sellistel konverentsidel on traditsiooniliselt üks päev ette nähtud kultuuriliste ja sportlike meelelahutuste jaoks. Igaüks sai valida, kas minna sel päeval veekeskusesse ujuma, Zakopane kanti mägedesse matkama või Auschwitzi muuseum-koonduslaagrisse.

Veekeskusesse ei tahtnud keegi minna, see kõlas igavalt ja ujumisriideid polnud nagunii kaasas. Koonduslaagrisse ei tahtnud ka keegi minna ja kõik minusugused ignorantsed idaeurooplased panid end süümekateta Zakopane lehele kirja. Lääneeurooplased istusid ja mossitasid – nad oleks ka mägedesse tahtnud, aga neisse oli sisse kasvatatud mingi süütunne, mis ei lubanud neil sellist valikut teha. Ohkasid ja kirjutasid oma nimed Auschwitzi alla. Ohkasid veel. Rääkisid vastutusest ja mäletamisest. Ignorantsed idaeurooplased kehitasid õlgu, mölisesid midagi GULAGist ja võtsid veel enne Zakopane bussi saabumist laulu üles.

Õhtul tagasi jõudes olid lääneeurooplased veel süngemad kui enne, aga süütunne tundus olevat vähenenud. Palverännak tehtud, nagu üks soomlane mulle otsekoheselt tunnistas.

Mäed on Lõuna-Poolas igatahes lahedad.

Ma arvan, et mu tänane akadeemiline saavutus isegi ületab eilse – pikendasin ISIC-kaardi ära.

Hakkab juba minema, eksju?