Üks põgus messengerivestlus võib öelda rohkem kui kümme blogikannet. Seekord siis viimase aja kuumadest teemadest – friiklusest, minu suhetest filmikunstiga ja sellest, mismoodi mind kutsuda saab/võib/tohib:
mr. Blue says:
sa oled kõige hullem kinofriik keda ma tean roger
Kitty says:
kamoon, friik ei ole küll üldse see sõna
mr. Blue says:
friik on just õige sõna.
Kitty says:
sa ei saa öelda friik inimese kohta, kes keeldub ka surma ähvardusel nn. friigifilme vaatamast
mr. Blue says:
see on just eriti friik mumeelest
Leebe Manki says:
a kust sinu jaoks friikluse piir läheb, roger?
Kitty says:
üsna tihedalt hugh granti külje alt
whatever 
Aga mina nägin sind ja su blogi täna unes. Sa korraldasid mingi peo, mis toimus ühel ajal nii reaalsuses kui ka sinu blogis. Reaal-asukohaks oli Viru Keskus, suurte basseinide lähedal (ei, Viru Keskuses ei ole suuri basseine, need olid lihtsalt minu uneäos nii). Kutsutud oli hulganisti tavapärast Viru Keskuse teismeeas klientuuri, aga ka natuke teistsuguseid inimesi, seal hulgas mina koos mu vanaema, vanaisa ja mu väikese pojaga. Tore pidu oli. :)