the starlight from us no it won’t fade

Täna hommikul ärkasin ma varem, kui oleksin tahtnud, hiljem, kui oleksin pidanud, ja täiesti ootamatu mälupildiga, mis ei taha mind ka mitu tundi hiljem enam lahti lasta. Ühest maikuu varahommikust ühes võõras, kuid armsas linnas, kus me istusime ühe hispaania poisiga kirikutrepil, suitsetasime kanepit ja suudlesime veidi. Päike oli juba tõusnud ja meie polnud veel magama läinud, aga me olime seda kohe tegemas; meil polnud mingit erilist põhjust ei suitsetamiseks ega suudlemiseks, meil polnud suurt millestki rääkida (linda, ütles ta, linda oleks see sõna, mida ta hispaania keeles kasutaks – aga ta ei osanud seda inglise keelde tõlkida), me olime millegipärast paljajalu ja tegelikult polnud eriti soe. Suurt muud ma ei mäleta kah – noh, ma mäletan, millal see oli ja mis linn see oli ja isegi poisi nime mäletan, aga rohkem ei ole midagi mäletada, sest rohkem ei olnudki midagi.

Suurepärase kliššee “kaotatud süütus” kasutasin ma kahjuks eelmises sissekandes juba ära:P

Advertisements

2 thoughts on “the starlight from us no it won’t fade

  1. Eh Sind trepiromantikut, kes Sa hommikutundidel klaviatuurist kargeid tundeid välja venitad. :)

    See elu, mida Sa pisut aega tagasi siin rendile pakkusid, see näikse üks väärt kraam olevat… kui sellised mälestused temaga kaasas käivad.

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s