Rubriik: whatever

Ei, ma ei ole õnnetu, aga ma ei ole ka väga kindel, kas ma üldse olemas olen viimasel ajal. Olete te mind kusagil näinud?

Mäletan, ükskord oli üks pidu… ah, ma tõesti ei mäleta, mis pidu see oli, igatahes peeti seda P isa suvilas, kellaaeg oli hommikupoole ööd ja ma üritasin tagatoas magada, samal ajal kui P ja K eestoas viinavõtmist jätkasid. Nad tegid jubedat lärmi ja ma ei saanud sugugi und. Ühel hetkel otsustasid nad hakata tegema külmkapi inventuuri. Ainult et neil ei tulnud see sõna meelde – noh, et misasi see on, kui teed külmkapi lahti ja loed üle, mida ja kui palju veel juua on. Tükk aega nad jaurasid ja otsisid seda sõna ja ma ei mäletagi, kas ma ise karjusin selle neile lõpuks või tuli see pikapeale neile endile meelde või võibolla ei tulnudki meelde ja alles hommikul saadi aru, millest jutt käis.

Igatahes ma tegin ka täna kodus külmkapi inventuuri, täiesti kaine peaga. Ainult jookide osas, sest muud seal suurt nagu polnudki. Aga jooke oli selliseid:

* karastusjook Baikal, liitrises klaaspudelis, poolik (ema ostis selle ükspäev, et lapsed saaksid maitsta, kui hea jook… aga ei olnud eriti hea, sestap jäi järele)
* greibimaitseline Gin Long Drink, pooleliitrine purk, täis (no mina sellist asja küll majja pole toonud! ahei, selle jättis maha keegi, kes külas käis ja oma joogi kaasa võttis, aga minu käest midagi paremat sai)
* Albert le Coq õlu, pooleliitrine pudel, täis (võiks olla minu ostetud, aga ma ei usu, et ma pudelis õlut olen raatsinud osta. Keegi peale minu siin majas seda õlut küll ei joo ja, nagu näha, ega minagi eriti)
* Albert le Coq õlu, pooleliitrine purk, täis (see on küll minu ostetud, ma arvasin millalgi pärast laulupidu, et see õlu maitseb mulle)
* Battery, 0.33l purk, täis (kindlalt minu, mul jääb alati Batteryt üle, kui ma peol joomisega piiri pean)
* Põltsamaa õunajook, 0.2l kõrrega pakk, täis (selle ma sain vist oma Statoili lasteeinega kaasa?)
* Tere piim, liitrine pakk, peaaegu tühi
* Powerade Citrus Charge, pooleliitrine pudel, peaaegu täis (???! misasi see üldse on selline ja kust see siia sai ja millal ta ära läheb???)
* Aura viinamarjamahl, liitrine pakk, peaaegu täis (minu kallid vennad, ma ei joo viinamarjamahla, kui te just peate seda ostma, siis jooge palun edaspidi ise ära või võtke kaasa, kui lahkute!)
* Pepsi Max, pooleliitrine pudel, poolik (no MINA igatahes sellist asja ei joo)
* kirsimahl ebamäärase suurusega pudelis, natuke on põhja peal veel järel (see on muide minu enda tehtud mahl ja väga hea, ainult et keegi ei kipu seda jooma, kuni kõrval on Pepsi Maxi)
* Aura õunamahl, liitrine pakk, peaaegu täis
* Aura granaatõunamahl, 2 liitrist pakki, neist üks kinnine ja üks poolik (ma peaksin meeletult palju granaatõunamahla jooma oma madala hemoglobiini pärast, aga ma ei suuda, kui kõrval on õunamahla või kirsimahla või isegi Põltsamaa õunajooki… või kuni kraanist vett tuleb natukenegi veel)
* Farmi hapupiim, kiloses kotis, poolik (see on igatahes vanaisa ostetud ja tema seda tarbib kah)
* Tere kohvipiim, see kümnene pakk väikseid kolmnurkseid piimapakikesi, umbes pooled on alles, aga see vist ei lähe päriselt joogina arvesse?
* Kombucha, pooleliitrine plastikpudel, täis (see on mingi veider saksakeelsete kirjadega limonaadilaadne asi, mida Tarmol hirmsasti vaja oli kusagilt paari tuhande kilomeetri kaugusel olevast bensukast kaasa osta, aga juua ilmselt pole veel vaja olnud)
* Karmi, piwo karamelowie, kaks 0.3l pudelit, täis (alkoholivaba magusavõitu poola õlu, no ma ei imesta, et see ikka veel seal külmikus oli, aga ma tõstsin ta välja, niigi on ruumi vähe)

Aga süüa mul ei ole ja kuidas saakski, külmkappi ei mahu ju…

Ma mõtlesin, et jutustaks taas kord ühe taksoloo, aga siis mõtlesin, et pigem vist mitte. Teie ei ole ju süüdi, et mul on nii igav elu, et kõige põnevamad asjad juhtuvad taksos ja need ei ole ka iseenesest põnevad, rohkem niisama siseringi naljad.

Eile jäin ma magamaminekuga hilja peale (sest ma ei suuda hoiduda vaatamast seda pühapäeva südaöist Gilmore Girls’i) ja kui ma siis kella kahe paiku voodis lugesin, selg akna poole, tekkis järsku tunne, nagu oleks väljas valge. Nagu neil suveöödel, kui sa pole lihtsalt veel jõudnud magama minna ja juba läheb valgeks. Ma lihtsalt lesisin seal ja hoidsin hinge kinni, et see uskumatu juunitunne üle ei läheks:)

Te ei usu, aga Narva maanteel sushibaari asemele tekkinud söögikohas Island (huvitav, kas see on Island nagu riik või island nagu saar?) võib saada kahekümne krooni eest kaheksa seene-peekonitäidisega ahjukartulit. Tuleb muidugi osata küsida (nad on menüüs ilma hinnata ja lisanditena kirjas), nad ei ole väga suured ja nad ei ole maitse poolest midagi üle mõistuse head, aga see on igatahes toit ja igatahes Tallinna kesklinnas ja igatahes etem kui keskmine päevapraad. Ja kui ka ei oleks, siis oleks see ikkagi odavaim viis siinkandis kõhtu täis saada:)

Naissoost projektijuhid on selles mõttes lahedad, et nad jagavad mulle õiget sorti taustinfot kliendi esindaja kohta, kellega ma juttu rääkima lähen. Naised räägivad mulle, kus inimene enne töötas, milline ta välja näeb, kuidas ta hääl telefonis kõlab, kui jutukas ta on ja mida firma pearaamatupidaja temast arvab. Okei, see kõlab üsna jaburalt. Aga sellest on kasu.

Meestelt saan ma heal juhul teada inimese nime ja selle, mis kell ma selle inimesega kokku saan. Halvemal juhul nad nime ei tea.

On olnud hullumeelselt kiire päev, mis kippus kulmineeruma sellega, et ma sõin taksos kaasaostetud Karja keldri päevaprae friikartuleid. Ülejäänud praad oli taksossöömiseks ebamugaval kujul, noh.

Kusjuures mõisted “friikartulid”, “Karja kelder”, “taksos söömine” ja tegelikult ka “päevapraad” on sellised, mis ühekaupagi esinedes võivad päeva rikkuda.

Aga siis sain uue laksu teist Eestit ja friikartulid tundusid hetkeks päris glamuursetena. (No mu päevades on veits liiga palju sotsiaaltöötajaid viimasel ajal ja nad peavad minu kõrvalt oma päristööd ka tegema.) Seekordne lugu meenutas väga Lukas Moodyssoni PÖFFi-filmi kokkuvõtet, mida ma eile õhtul kusagilt lugesin.

Päev oli siiski endiselt kiire ja kui dispetššer ütles, et taksoga läheb vähemalt 20 minutit, siis hakkas jälle tunduma, et minu probleemid on suuremad ja et paar lõbumajas üleskasvanud last ees või taga…

Jube kanget rummiteed tehakse siin teises Eestis.

HTG selleaastane vilistlasball tekitas emotsioone, mida võiks kokku võtta umbes nii: see kõik on ju väga lahe, aga siiski on hea, et see üritus vaid kord aastas toimub. Või veel lühemalt öelduna: loomaaed:)

Ja mind natuke häirib fakt, et kõik pealtnäha täiesti täiskasvanud noormehed, kellega ma suhtlema satun, osutuvad varem või hiljem mõne mu väikese venna klassivendadeks mingist eluperioodist – ehk siis oluliselt nooremateks, kui ma eeldanud olin. Oh, well, eks meil tuleb sellega harjuda, et kaheksakümnendatel sündinud ei olegi enam titad…

Tundub, et raseda hääletaja sõidutamine võttis mu pealt mingi needuse, igatahes on nüüd tee ääres hääletajaid ka siis, kui mina tühja autoga mööda sõidan (mitte nagu enne, kui neid lihtsalt ei olnud. välja arvatud juhul, kui mu autos oli juba vähemalt neli inimest). Mul on lõbus olnud.

Sellist asja saab jälle ainult Tartus juhtuda: avastad hotellis punkt kell kuus, et kell kuus algab Raekojas TAMi kontsert, ja siis jõuad sellele kontserdile vabalt. Ja laulavad nad ju kenasti. Täiesti Asjalikud Mehed.

Muidu olen ma täna näinud tükki teist Eestit – kõigepealt sõidutasin Põltsamaalt Jõgevale 15-aastased hääletajad, kes Erinõmedale Autojuhiküsimusele (TM) “miks te kooliajal Jõgevale sõidate?” vastasid, et nad koolis ei käigi ja lähevad hoopis perekonnaseisuametisse ja ultrahelisse; siis veetsin tunnikese ühe valla sotsiaaltöötaja kabinetis. Selline elu siis.

Aga ma käisin spetsiaalselt selleks välismaal poes, et varustada oma lähedased sel aastal õigete jõulukalendritega – sellistega, kus on inglid ja karjused ja värk, ühtegi jõuluvana ei ole ja hõbedane sädelus on olulisemate kohtade peal. Endale jätsin kõige ilusama, sest mina olen nende isa (või noh, see, suur õde). See on peaaegu sama ilus, kui mu lapsepõlve jõulukalender oli.

Mõni ideaal on siiski vist alles veel:P

(ja te saate muidugi aru, et ma räägin jõulukalendritest, mille luukide taga ei ole šokolaadi ega kommi ega legotükke ega miniatuurset nukumööblit, mitte mingit nänni ei ole, lihtsalt pildid? te ikka TEATE, et sellised jõulukalendrid on olemas???)

Kui ma noorem olin, siis oli üsna palju inimesi, keda ma mingil määral austasin või imetlesin või kes mulle lihtsalt kuidagi muljet avaldasid. Nüüd on läinud kuidagi nii, et suur osa neist inimestest on pärast mitmeaastast vaheaega jälle mu silmapiiril või lähemalgi… ja ma vaatan, et neis ei ole mitte midagi erilist. Tavalised jobud, noh:) Mõni on muutunud lausa ebameeldivaks, suurem osa kaotanud igasuguse sära ja eranditult kõik on veidi liiga paksuks läinud.

Enamuse muudest ideaalidest olen ka suutnud ära kaotada. Mõnda tahaks tagasi.

Rääkides asjadest, mida ma tagasi tahan, olin ma sunnitud sellesse märkmikku, kuhu ma väljalaenatud raamatuid ja plaate üles märgin, tegema eraldi lehekülje pealkirjaga TEADMATA KADUNUD. Esimese hooga tulid meelde

* J. K. Rowling, “Harry Potter ja saladuste kamber”
* Astrid Lindgren, “Britt-Mari puistab südant”
* ikka veel “Black Cat, White Cat” soundtrack.

Ma tean, et ma olen pinnapealne inimene ja mis kõik, aga neil keskpärastel lasteraamatutel ja komöödiafilmi heliribal on minu jaoks emotsionaalne tähendus, nad on mulle olulised ja ma igatsen nende järele. Palun?