Ma mõtlesin, et jutustaks taas kord ühe taksoloo, aga siis mõtlesin, et pigem vist mitte. Teie ei ole ju süüdi, et mul on nii igav elu, et kõige põnevamad asjad juhtuvad taksos ja need ei ole ka iseenesest põnevad, rohkem niisama siseringi naljad.
Eile jäin ma magamaminekuga hilja peale (sest ma ei suuda hoiduda vaatamast seda pühapäeva südaöist Gilmore Girls’i) ja kui ma siis kella kahe paiku voodis lugesin, selg akna poole, tekkis järsku tunne, nagu oleks väljas valge. Nagu neil suveöödel, kui sa pole lihtsalt veel jõudnud magama minna ja juba läheb valgeks. Ma lihtsalt lesisin seal ja hoidsin hinge kinni, et see uskumatu juunitunne üle ei läheks:)
whatever 