Rubriik: whatever

Sarjast “elu pisikesed rõõmud” – konverentsikeskuses peetaval seminaril hiilida ettekande igava osa ajal välja, et näpata kõrvalsaalis suuremat seminari pidava glamuursema firma kohvilaualt maitsvamaid (tõenäoliselt ka kallimaid) küpsiseid.

Tegelikult oli mul täna hommikust saadik tahtmine tegelda millegi piisavalt rutiinse, täiesti ebaolulise, aga siiski kergelt väljakutsuvaga. Mingi koolitöö oleks hästi sobinud – deterministliku automaadi koostamine, avaldiste lihtsustamine, füüsika tekstülesannete lahendamine näiteks. Midagi, millel poleks reaalse eluga mingit seost, kus oleks kindel piiratud hulk oma reegleid ja ainus nipp oleks ära tunda, millise koha peal millist reeglit kasutada.

Aga tundub, et pärast teist kursust ülikoolis ei ole enam võimalik millegi sellisega oma päevi mööda saata. Mitte kunagi.

Pealegi avastasin ma, et ei mäleta enam peast ruutvõrrandi lahendivalemit. Ei taandamata ruutvõrrandi ega ka taandatud (okei, selle viimase oma pole ma ausalt öeldes kunagi teadnud ka, sest milleks kaht õppida, taandamata võrrandi oma on universaalne ju?). Mitte et vaja oleks olnud viimase viie aasta jooksul, aga kurb ikkagi.

Nüüd ma lähen vaatan oma nägemata filmide top5 kõige esimest filmi telekast ja ei mingit mölisemist selle kallal, eks. Oi, siis mul jääbki ju ainult kolm filmi veel vaadata. Lahe on endale saavutatavaid eesmärke seada ikka:)

Eile mõtlesin ma esimest korda elus, et ma vist ikkagi tahaksin ükskord USAs ka ära käia. Ja täna ma vaatan, et ameeriklased on kirjutanud ja küsinud, et ega mul ei oleks lähemal ajal aega läbi astuda. Päris lahe neist:P

Tänase päeva üllatus on minu jaoks see, et leidub ikkagi inimesi, kes ei kanna helkurit sellepärast, et see ei sobivat mantli juurde. Ma mõtlen, neid leidub siin, Eestis, Tallinnas, novembris.

Varsti saavad otsa, ma arvan.

Just for the record, ma ei jõudnud hommikuks tööle. Aga ma jõudsin igatahes enne tööpäeva lõppu. Umbes kümme minutit:P

Just for the record, suuremas osas Soomest tuli nädalavahetusel lumi maha… ja just for the record, ma TAHTSIN reedel rehvid ära vahetada, aga Jazz suutis mu broneeringu kuhugi ära kaotada ja nüüd ma siin mõtisklen selle üle, kas ma saaksin neilt välja nõuda mingi (kasvõi sümboolse kahjutasu), sest minu meelest oli see nende süü, et ma suverehvide, libeda tee ja teepiirde koosmõjul jälle autol stange ripakile sain.

Või võibolla sellele autole lihtsalt meeldib nii.

Finantsiliselt olen ma oma Rootsis peol-käimisega niisiis miinuses, hoolimata õilmitsenud alkoholiärist. Emotsionaalselt siiski tugevalt plussis:)

ja ma olengi Rootsis halloweenipeol, see on natuke nagu oleks loomaaias ja natuke nagu osaluseksperiment. Siin on mingid inimesed, kes elavad täitsa rahulikult oma elu, joovad eesti viina (arvake, kes ostis eile Prismast 13 liitrit viina nagu mingi vodkaturist?) ja räägivad oma keeles. Ma olen igasugustel pidudel varem olnud, aga sellisel ei ole, kus räägitaks mitteinglise keelt, millest ma samas aru saan. Hoopis teistmoodi on kui tavalised rahvusvahelised peod, kus igaüks üritab viisakas olla ja rääkida nii, et kõik kindlasti aru saaksid – ehk siis inglise keeles. Ja ka hoopsi teistmoodi kui peod, kus suhtlemiseks valitakse mingi keel, mida ma jälgida ei suuda – näiteks serbia.

ja siin mängib Manowar, mida ma ei ole kuulnud ca 10 aastat… ja mul on ägedad ämblikupildiga sukkpüksid ja seetõttu ka seelik seljas, mida pole ka teab kui kaua olnud. Mulle meeldib.

Ainult seda ma ei tea, mis pagana nipiga ma esmaspäeva hommikuks tööle jõuan.

Bosnia ja Soome liiklustrahvide menetlemise süsteemid on mõnevõrra erinevad:P Trahvisummad ka…

Ma igatahes jõudsin Luleåsse ja noh, nüüd ma olen siin ja laotan ämblikuvõrku teleka peale laiali, üks ämblik kadus ära juba, ah ei, tuli välja. Kutsumise peale vist.

Helsingis olid helkuritega hobused. Nad nägid ülilahedad välja, noh, hobused ise vast mitte nii väga, sest neid ei olnud pimedas näha, aga iga jala ümber kabja lähedal olid neil helkurid ja ratsanikel olid helkurvestid seljas.

Virmalisi nägime ka öösel ja päikesetõus oli ilus, sest siinkandis on kõik asjad härmas – noh, puud ja rohi ja autod jne – ja punane päikesevalgus nägi selle kõige peal eriti efektne välja.

Ega ma ise ka alati mingi spontaansuse etalon pole, aga ikkagi on nõme, et kui mul tuleb reede hommikul kell üksteist idee minna õhtul kell kuus autoga Põhja-Rootsi halloweenipeole, siis ei leia ma päeva jooksul kedagi, kes oleks nõus kaasa tulema. Üksi on kah jama 2*900 km sõita…

Laevani on veel kolm tundi. Anyone?

Päeva meeleolu toob meieni A Girl’s World.com.

Jennifer’s Day

I’ve read a lot of your boy problems on here, and in my opinion I think that they are a waste of time. I have had five boyfriends since high school. And I can tell you something – all of them were a waste of time So don’t worry about getting a boyfriend – wait till your older and meet the right guy.

This Slice of Life was entered by:

Jennifer, 13, England

Kui ma kodust välja tulin, siis paistis kuu ja isegi enamus varju oli veel alles.

Harju tänavale jõudsin parajasti siis, kui päike tõusis. Kust ma tean – sest Toompeal heisati lippu ja mängiti hümni. Ma jäin täitsa seisma ja kuulasin, sest nii ilus oli ja ma jälle mõtlesin, kui tore on, et vabariik püsib.

Pärast vaatasin kohvikuaknast seda päikeseasja edasi. Puud läksid järjest kollasemaks ja mulle tuli jälle meelde, kuidas sügis oskab ilus olla. Ja taevas oli taeva karva sinine:)

Ma tahaks tegelt kududa ühe pikitriibulise salli. Aga niisugune asi pole vist võimalik, või on?