“See tüdruk kauaks ripakile ei jää,” ütles keegi mu kohta ühel neist viimastest õhtutest. Tegelikult kommenteeriti sellega fakti, et mul on endiselt kogu aeg šveitsi nuga taskus ja ilmub sealt vajalikul hetkel välja, et avada kellegi õlle- või veinipudel, halvaapakk või vaakumpakendis šašlõkk. Ja kuigi ma tegin eelmisel suuremal kooriüritusel kindla otsuse püüda olukorda vähem kontrolli all hoida, olen see lõpuks siiski mina, kellel on peale noa, küüneviili ja kõikvõimalike avajate olemas ka number viisteist võti ja õiges suuruses kuuskant.
Me käisime rattamatkal. Tegelikult on viimased kolm päeva olnud üleni üks suur matk läbi mälestuste, alates Piibe maanteed mööda autoga Tartusse sõitmisest (mu lapsepõlve Aegviidu-suved, keskkooliaegne Kärkna bensiinimüüjatöö, Saadjärve ääres peetud peod), jätkates tegeliku rattasõiduga Tartust Nõuni ja Nõunist Käärikule ja siis jälle tagasi (meie Pangodi gaidilaagrid, minu teismeaastate üksiolemise-rattasõidud tüüpi “õhtul korraks Pangodisse ujuma”, see ainus, kuid mälestusväärne Pühajärve Beach Party, kus ma olen käinud, mu eelmise sügise Otepää-koolituse rulluisusõidud Kääriku vahet… oh, ja nii palju rohkem veel, kuidas üldse saab paarikümne lühikese kilomeetri peal olla nii palju olulist?) ja lõpetades tänaõhtuse saunaga Raadil (kõik need tänavad, mida mööda hulkumine oli paaril sügisel kogu elu sisu, tundub tagantjärele). Ma tõepoolest ei peaks nii palju nostalgitsema, ma ei ole ju veel NII vana. Aga see on lihtsalt nii läinud seekord.
Mis puutub rattasõitu endasse, siis jõudsime me järeldusele, et pole mõtet rapsida… lõpuks võidab alati sport. Ja meie kaotame:P Aga kui homme on ilus ilm, siis ma rendin endale Tartust uisud ja lähen sõidan selle Kääriku tee korra veel läbi, sest… hea on liikuda.
Ripakil ma justkui ei oleks, aga mingis mõttes on ikkagi tunne, nagu oleks.
