Kuna mul ei ole juba tükk aega midagi öelda maailma asjade kohta, siis ma parem jagan teiega Horvaatia-reisi pilte.
Kuigi ma endiselt arvan, et ka pildid ei ütle maailma asjade kohta eriti palju. Või ütlevad valesid asju või ma ei teagi.
Võtkem näiteks see õnnetu Plitvice jezera rahvuspark – nii palju nii ilusaid postkaardipilte, et võtab hingetuks, eks? Aga see oli kõige igavam koht üleüldse, kuhu me selle reisi jooksul sattusime. Mulle ei meeldinud seal sugugi.
Mulle meeldis üle kõige Rovinjis, millest pole vist ühtegi pilti peale restoranikassi (see on muide MINU tehtud pilt!), ja Hvari saarel, mis lõhnas üleni lavendli järele ja kus ma miljon korda ujumas käisin ja otsustasin, et ma pean sukelduma õppima – seda piltidel ei ole, sest kuidas saakski.
Mulle meeldis Krki saarel, kus ei olnud suurt midagi pildistada, aga oli paduvihm ja tervet saart hõlmav tunnipikkune liiklusummik, mille ajal kohalikust raadiost tuli Taikovski esimene klaverikontsert Neeme Järvi juhatusel.
Pula oma hiigelsuure Vana-Rooma-aegse amfiteatriga polnud suurem asi. Rijeka oma naftatööstusega oli mõnus.
Sõnaga, olulised asjad on ikka kusagil väljaspool fotosid. Ma küll ei tea, kust võetakse neid pilte, mis ütlevad rohkem kui tuhat sõna.
whatever 
Plitvice jezera muutub söödavaks, kui seda võtta täiesti totras nihkes. Tõsi, seda nihet väga kauaks end kordamata ei jätku ning lühim matk kestab seal kaks tundi.
Lemmiklinnaks jäi Rijeka. Samas on mul siiani kannas osake mingist siilikust, mis sealse soolase veekogu põhjas vegeteeris.