Rubriik: whatever

Mm. Ma sain esimest korda elus trahvi maksta. Kakskümmend eurot. Bosnia-Hertsegoviinas of all places:P Kui ma nüüd õigesti aru sain (mu bosnia keel pole veel päris see), siis sõitsin ma otse seal, kus oleks pidanud vasakule pöörama. No mida iganes. Teised sõitisida ka. Ja maksid ka.

Ja et autoteema oleks kõik korraga ja hooga läbi võetud, siis – kõige keerulisem asi, mis mul siiamaani üldse oma autoga teha on tulnud, oli Ploce-Trpanji praami peale tagurdamine. Keeruliseks tegid selle eelkõige kaks meremeest, kes alguses mu peale horvaadi keeles karjusid ja kui ma siis nende peale eesti keeles vastu olin karjunud, sujuvalt saksa keelele ümber lülitusid. Olgu öeldud, et saksa keelt ma tegelikult ei oska, aga nii ellujäämise tasandil taban. Üks mees hõikas kogu aeg “links-links-links”, teine samal ajal “rechts! rechts!” Vasaku ja parema poole heitliku loomusega olen ma juba õppesõitude ajast tuttav, nii et ma usun, et mõlemal oli õigus ka. Vasak peegel sai veidike kriibitud, aga praamile mahtusin.

Peale Radiolinja on olemas vähemalt üks firma veel, kellel on kõige ilusam leviala. Iroonilisel kombel on selle firma nimi Jadrolinija. Nende omad on kõik need praamid, mis Horvaatia rannikut pidi sõeluvad, põhiliselt igasuguste pisikeste saarekeste vahel, aga osad lähevad Itaaliasse ka. Lihtsalt sõnulseletamatu. Kuhugi selle mere äärde ostan ma endale kunagi teise pensionisamba toel majakese, aga ma ei tea veel, kuhu. Kindlasti mitte Itaaliasse, tõenäoliselt mitte Albaaniasse. Võibolla Kreekasse, võibolla Montenegrosse, aga kõige tõenäolisemalt siiski Horvaatiasse. Kui ainult suudaks kuidagi ära otsustada, kas Istria või Dalmaatsia… Vist tuleb kaks maja osta.

Lausa füüsiliselt kurb oli mere äärest ära tulla selleks koraks. Lohutuseks leidsin Mostari linna. Tähendab, ma teadsin küll, et kõik need mošeed ja minaretid ja muezzinid ja asjad on päriselt olemas, aga ma kuidagi ei osanud oodata, et ma kohtan neid teel Dubrovnikust Zagrebisse. Need majad, mis püsti on, on kenad. Need, millest ainult varemed järel on, on ka kunagi kenad olnud… Sõnaga, sõidan läbi sõjajälgedes Bosnia-Hertsegoviina ja puhkepausidel loen Faulksi “Linnulaulu”. Mõtlemapanev.

Kämpingud on selline omaette teema, millest peaks kas pikalt rääkima või hoopis rääkimata jätma, aga ma ei suuda otsustada, mispidi siis. Mõtlen veel. Aga mu lemmikinimesed kämpingutes on ilma kahtluseta prantsuse koolilapsed. Neid on viimastel õhtutel mitmes kohas olnud, kõik sellised neljateist-viieteistaastased (mis on just see kõige parem iga, hoolimata sellest, KUI talumatu võib mõni neljateistaastane vahel olla). Neil on koolivaheaeg ja mingi oma elu ja omad suhted. Nad on ilusad ja naeravad kogu aeg ja lobisevad prantsuse keeles ja ma ei saa aru peaaegu millestki peale selle, et pole paremat asja kui olla 15, koolist vaba ja Horvaatias klassiekskursioonil… ja et klassivennad on ikka tobedad küll:) “Les enfants, les enfants,” ütles üks ilus tõmmu tüdruk ja pööritas silmi. Siis andis poisile põse peale musi.

Tuletage mulle meelde, miks mu prantsuse keele õppimine pooleli jäi. Ei, las ma arvan ise… keeleõppimiseks ettenähtud neli ainepunkti said täis?

Nad ütlevad kõik “salut” nagu filmis. “La Boumis” siis. See on ikka veel mu lemmikfilm, ma kardan:)

Juhtus see, millest ma ei arvanud, et see kunagi (enam) juhtub – ostsin endale s2rgikese s2deleva kirjaga “beautiful”. Sest, noh, vaja oli sellise l6ikega s2rgikest ja ilma kirjata polnud saada. Aga alles siis, kui ma oleksin 22repealt ostnud Harry Potterin pildiga saunalina, sain ma l6plikult aru, mida t2hendab, et eesm2rk pyhitseb abin6u.

T2pit2hed tulevad teine kord.

Saunalina leidsin l6puks ikkagi normaalse.

Täna me käisime muuhulgas Plitvice rahvuspargis, mida Fazz kord tabavalt kirjeldas sõnadega “selline suht ära klanitud siniste kosekeste maa”. Oligi umbes nii, ainult et minu meelest olid need kosekesed rohelised:) No kena tegelikult, aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida. Vaid sellest, kuidas ma ööl enne rahvusparki minekut nägin unes selle pargi karusid. Neid oli (unenäos siis, mitte päriselt) kaht sorti – jääkarud ja tavalised, pruunid karud – ja kolme suurust. Kõige pisemad olid mini, keskmised vist regular ja ma ei mäleta, mismoodi neid suuri kutsuti. Maxi vist. Igatahes unenägu lõppes sellega, et mini-suuruses jääkaru ja maksi-suuruses pruunkaru panid ninad omavahel kokku. Väga ere unenägu oli. Hommikul selgus, et selle rahvuspargi sümboliks ongi karu.

Muude asjade kõrvalt veedan aega riidepoodides, otsides kleiti, millega kõlbaks nii pulma minna kui pärast elus muidu käia. See meenutab Polaarkaru mullusuviseid samasisulisi otsnguid, mis mäletatavasti resulteerusid kleidis “rabi tütar sõidab Surnumere äärde suvitama” vms. Minu senine rekord on “mängin ka tegelikult Grease’is, lähen kohe lavale tagasi”. Jah, et see on nagu kõige parem, mis ma senini leidnud olen:)

Mulle meeldib, kuidas pisikesed lapsed mängivad teokarpide ja nätsupaberitega vanalinnade tänavatel ja treppidel ja väravesistel, mis on tegelikult nende elutoausteesised; kuidas nad lippavad paljajalu märja trikoo väel üle turuplatsi ja lipsavad kuhugi kangi alla; kuidas nad taovad jalgpalli linna keskväljakul otse kiriku ees läikimahõõrutud valgete kivide peal.

Mulle meeldib istuda sadamakail tintmustas pimeduses veiniga, mis on nii hapu ja mõrkjas, et seda ei jooks iial, kui see poleks tehtud siinsamas ülejärgmises külas, ja vaadata tähti ja üle lahe paistvaid mandrilinna tulesid.

Mulle meeldib, et kõht ei lähe kunagi tühjaks ja et söömise aega ja kohta võib valida tuju, mitte vajaduse järgi; et sööma ei pea kunagi toas ja et kohvikulaudade vahel jalutavad kõhnad kassid, keda keegi minema ei aja ja keda paitamast mind keegi ei keela.

Mulle meeldib, kui on keegi, kes tutvustab mulle üht Horvaatia linna läbi mõistete “minu kodu”, “minu algkool”, “minu gümnaasium”, “minu isa töökoht”, kes teab, kus kohvikus on linna parimad koogid ja kes seletab mulle nende kookide kõrvale ära maa ajaloo, poliitika ja heraldika varjatumad aspektid.

Mulle meeldib see, milliseid lauseid eesti keeles annab kirjutada:p

Mulle ei meeldi ainult see, et mul on köha, mis läheb aina tugevamaks ja mis sugugi ei sobi Aadria mere äärsesse südasuvesse.

Kui te arvate, et seitse pudelit üle kehatemperatuuri sooja eesti õlut ei saa kedagi õnnelikuks teha, siis arvake uuesti. Kaks horvaadi noormeest peavad mind tänasest oma südamete kuningannaks:P

Mingeid pilte pole üldse mõtet teha. Ühegi foto peale ei jää see, kuidas ritsikad siristavad ja kuidas kuivanud hein lõhnab, kui soe ja soolane on vesi, kui uimaseks muutub pärastlõunane Aadria mere äärne külake, millise kergenduse toob õhtune tuul…

ID-kaardid tekitavad piirivalvurites üleüldist hämmeldust. Vaadatakse eest ja tagant ja vastu valgust ja näidatakse kõigile teistele ka, kes putkas on. Ainult Austria kutt tegi pokkerinäo pähe ja käskis mul turvavöö kinni panna.

Ma olen juba ära unustanud, miks õieti oli vaja lõunasse sõita. Juba ammu on liiga palav:P Viimane kraadiklaas, millest mööda sõitsime, näitas 31 kraadi. Jääkohv on mu lemmikkontseptsioon.

Ja no ei ole mõtet ronida Euroopasse ilma korraliku Hallwagi atlaseta. Mitte ükski muu kaart ei ole ligilähedaltki see.

Edasine jutt peaks olema rõõmuks, lohutuseks ja innustuseks kõigile tüdrukutele, kes mingite jubedate sõiduõpetajatega jamavad ikka veel. (Liisa, kuidas edeneb? Tipp, said eksami tehtud?) Kiirtee peal sain 170 sisse, aga see oli ausalt öeldes küll allamäge ja taganttuulega:P Ja alates 160st hakkab endal natuke jube ka juba. Tunnelis (1380 m) sõita ei olnud nii hull, kui karta võis, ja laeva autotekk on ka okei.

Need inimesed, kes räägivad tohutust liiklusviisakusest Euroopas, räägivad järjekordselt Skandinaaviast (me Pillega ükspäev otsustasime, et eestlased peavad Skandinaaviat Euroopaks ja ei tea üldse, mis mujal toimub ja et seal on hullem kui meil). Ma olen nüüd saanud sõita Saksamaal, Tššehhis ja Austrias. Suunanäitamine möödasõidul või rida vahetades – no täielik null, keegi ei vaevu. Foori alt sõidab pärast punase tule süttimist veel neli-viis autot läbi. Stopp-märk poleks nagu üldse mingi märk. Kiirusepiirangu märk muidugi ka mitte:) Põhimõtteliselt ainus vahe Kreeka ja Itaaliaga on see, et signaali antakse vähem:P

Eile sai täpselt kolm kuud sellest, kui ma endale auto ostsin. Täna olen põhiliselt saja neljakümnega mööda kiirteed sõitnud. Vahtralehed võtsin maha. Tegelikult ma ei tea, kas nii tohib:P

Peterburi-Tallinn-Rostocki laeva peal on kõik teenindajad venelased, see oli suisa väsitav (mitte et mul midagi venelaste vastu oleks, aga nad veetsid suurema osa ajast kuskil keelebarjääri taga. aktsent oli ka kole). Osad neist nägid seejuures välja nagu korealased ja meenutasid mulle lemminguid, neid arvutimängu omi. Polnud küll rohelised, aga neid oli jube palju ja kõik üht nägu ja tegid musta tööd. Ja ma kahtlustan, et missiooni täitmise käigus saavad pooled hukka iga kord:P

Ja teate, mul ju on endal ka kahju, et ma ei saa tulla Gaudeamusele ja Lätti suvepäevadele ja üldse igale poole… Maailma on lihtsalt nii palju ja aega nii vähe.

Et keegi ei julgeks arvata, nagu poleks me rongkäigus olnud, siis – siit alates on meid piltide peal ka natuke. Aga ma nii tahaks, et kellelgi oleks pilte sellest, kuidas me läbi trammi marssisime:) Mitte et tramm otseselt ette oleks jäänud…

(Paari päevaga on põhiliseks otsingufraasiks, millega neti.ee-st minu juurde jõuab, saanud “laulupidu 2004” :P)

Hmh. Paistab, et ma olen unustanud peaaegu kõigile öelda, et ma sõidan homme minema. Lubada ma ei taha eriti midagi – et kuhu ja kauaks ja milleks – aga olemas on auto ja Euroopa kaart ja telk ja Lonely Planeti Horvaatia reisijuht ja aega kuni 23. juuli õhtuni ja tahtmine kindlasti ära näha Horvaatia looduskaunimad kohad, Anton (kes elab Rijekas, mis on Horvaatia üpriski looduskole koht) ja Sarajevo (mis ei ole Horvaatias). So there.

Kui te juhtute tahtma mult postkaarte saada, edastage oma postiaadressid (siiasamma või mailiga või SMSiga). Kui meil juhtub raha otsa saama, siis me tuleme varem tagasi. Kui mul juhtub tee peal midagi öelda olema, siis ma blogin. Tee pealt digifotosid ei saa, aga Tarmo ostis minu meelest umbes tuhande krooni eest filmi kaasa:P

Igatahes kavatsen ma tagasi jõudes olla päevitunud ja võluv. Orkutis on mu seksikus langenud 50%ni (enne oli 70%) – ma ei saa aru, mida ma valesti teinud olen?:P