ma olen su probleemitus ja väljapääs

Mm. Ma sain esimest korda elus trahvi maksta. Kakskümmend eurot. Bosnia-Hertsegoviinas of all places:P Kui ma nüüd õigesti aru sain (mu bosnia keel pole veel päris see), siis sõitsin ma otse seal, kus oleks pidanud vasakule pöörama. No mida iganes. Teised sõitisida ka. Ja maksid ka.

Ja et autoteema oleks kõik korraga ja hooga läbi võetud, siis – kõige keerulisem asi, mis mul siiamaani üldse oma autoga teha on tulnud, oli Ploce-Trpanji praami peale tagurdamine. Keeruliseks tegid selle eelkõige kaks meremeest, kes alguses mu peale horvaadi keeles karjusid ja kui ma siis nende peale eesti keeles vastu olin karjunud, sujuvalt saksa keelele ümber lülitusid. Olgu öeldud, et saksa keelt ma tegelikult ei oska, aga nii ellujäämise tasandil taban. Üks mees hõikas kogu aeg “links-links-links”, teine samal ajal “rechts! rechts!” Vasaku ja parema poole heitliku loomusega olen ma juba õppesõitude ajast tuttav, nii et ma usun, et mõlemal oli õigus ka. Vasak peegel sai veidike kriibitud, aga praamile mahtusin.

Peale Radiolinja on olemas vähemalt üks firma veel, kellel on kõige ilusam leviala. Iroonilisel kombel on selle firma nimi Jadrolinija. Nende omad on kõik need praamid, mis Horvaatia rannikut pidi sõeluvad, põhiliselt igasuguste pisikeste saarekeste vahel, aga osad lähevad Itaaliasse ka. Lihtsalt sõnulseletamatu. Kuhugi selle mere äärde ostan ma endale kunagi teise pensionisamba toel majakese, aga ma ei tea veel, kuhu. Kindlasti mitte Itaaliasse, tõenäoliselt mitte Albaaniasse. Võibolla Kreekasse, võibolla Montenegrosse, aga kõige tõenäolisemalt siiski Horvaatiasse. Kui ainult suudaks kuidagi ära otsustada, kas Istria või Dalmaatsia… Vist tuleb kaks maja osta.

Lausa füüsiliselt kurb oli mere äärest ära tulla selleks koraks. Lohutuseks leidsin Mostari linna. Tähendab, ma teadsin küll, et kõik need mošeed ja minaretid ja muezzinid ja asjad on päriselt olemas, aga ma kuidagi ei osanud oodata, et ma kohtan neid teel Dubrovnikust Zagrebisse. Need majad, mis püsti on, on kenad. Need, millest ainult varemed järel on, on ka kunagi kenad olnud… Sõnaga, sõidan läbi sõjajälgedes Bosnia-Hertsegoviina ja puhkepausidel loen Faulksi “Linnulaulu”. Mõtlemapanev.