Rubriik: whatever

“Kevadel on suve silmad, aga talve hambad.” Täna näeme ilmselt viimaseid. Ikkagi on kevad, ärge tulge mulle seletamagi mitte.

Nagu Teller juba mainis, on Eestis ka nüüd koolikaaslaste leidmise keskkond tehtud. Idee on hea, ainult ma ise küll ei viitsi vist seda kasutama hakata. Mul on kõik gümnaasiumiaegsed klassikaaslased kenasti kontrolli all:) Huvitav, kui paljudel klassidel peale meie oma on veel 7 aastat pärast lõpetamist toimiv meililist, mida 99% klassist aktiivselt loeb ka? Rääkimata veebilehest (või kutsusime me seda isegi portaaliks?:) ja regulaarsetest üritustest vähemalt 2 korda aastas? Pluss mitteametlikud sünnnipäevapeod, reisid ja kõrtsiskäimised vähendatud koosseisuga.

Pluss kooli aastapäevaball, kuhu kõik koolikaaslased ikka kokku tulevad.

Ja ma üldse ei saa aru, mis inimestega enamus koole on kõik need aastad täidetud olnud, sest töö ja eraelu käigus puutun ma enamasti kokku ikka ainult enda koolikaaslastega. Okei, ma olen kahes koolis käinud, see natuke suurendab seda tõenäosust, eks. Aga ikkagi. Kui ma vähegi kohtan mingit uut inimest (või satun mõne uue blogi peale vms), siis enamasti ikka ilmneb, et tegu on kas Härma või Treffneri lõpetanuga.

Kui ma tahaks nüüd sõda õhutama hakata, siis ma räägiks natuke veel sellest, kuidas neist kahest erinevast koolist pärit inimesed omavahel erinevad ja kummad mulle rohkem meeldivad. Aga las see jääda seekord:P

Laulukarusselli 13-15-aastaste vanuserühm on selline eriti segane. Ühest küljest sellised juba tõesti oskavad laulda, noh, mitte kõik muidugi, aga need, kes televooru saavad, ikka. Teisest küljest nad pingutavad repertuaarivalikul enamasti üle ja see läheb koomiliseks kätte ära. Mitte küll nii koomiliseks kui 10-12-aastaste puhul…

Andre Mägi meeldis mulle hullult juba kahe aasta eest, kui tal häälemurre veel läbimata oli ja ta hingematvalt ilusasti “Desperadot” laulis. Nüüd ta on poole pikem ja nägu on vinniline ja hääl on jäme, aga ta ikka veel oskab suurepäraselt laulda ja tal on nii ilusad ripsmed! Ma arvan, ma hääletan ta poolt.

Või siis mitte, sest seal on mingeid tüdrukuid ka, kes tõesti teavad, mida nad oma häälega teevad. Appi. Taisi ja Epp. Jätke need nimed meelde.

Narva tüdruku nimi on Maarika Leppik, aga eesti keelt ta ei räägi üldse. Ma hakkan vist vanaks jääma. Kui ma pisike olin ja vanaemaga Vormsil käisin, siis mu vanaema oli väga nördinud mingi minuvanuse plika peale, kelle nimi oli umbes Sandra Lindström ja kes ei osanud sõnagi rootsi keelt. Minul oli piinlik. Nüüd vist jagaksin juba vanaema nördimust. Parem ei mõtle selle peale rohkem, sest muidu mu vennad saavad mult riielda:)

Nüüd on kevad käes peaaegu ametlikult ja sellepärast ma räägin, kuidas ma talve üle elasin. Üsna napilt. Aga need kaks asja: kevad Karlovas (tingimata koos soundtrackiga!) ja Marcos Valle – Crickets Sing for Anamaria. Need aitasid. Aitäh, Kalkar.

Chai latte lemmiktakeawayst, tuttavakskuulatud Robbie Williams täisvõimsusel kõrvaklappidesse… ja ma ei tahtnudki enam kindaid kätte panna. Bussini oli veerand tundi ja ma sisustasin selle vabatahtlikult õues jalutades. Nii märtsis algaski mai.

Ja neile, kes laulupeole ei lähe, aga puid istutada tahavad, on ka uudiseid. Häid:)

metshani
klaashoone
tervishoid
nakkushaigus
kindlustushüvitis
ekshibitsionism
täishäälik
kaashäälik
kaugushüpe

Sellistest sõnadest ma mõtlen tihti.

Tegin oma blogrolli (on sihuke sõna või?) nats ümber. Tähelepanuväärne on see eelkõige sellepärast, et sinna sattus esimene meesterahvas:) Vahur on kõige siiram blogija üleüldse ja see hullult meeldib mulle.

Dektor ja Madiken on kahjuks mõlemad üsna vait jäänud. Aga Romanat loen ma eelkõige Robikaru pärast. Ongi emablog olemas:)

Mitu päeva juba tahaks viriseda. Aga see ei vii ju kuhugi. Oletame, et ma kirjutan oma virina siia üles. Kõik loevad. Pooled lugejad leiavad selle peale, et “oh, just, ma olen ka alati mõelnud, et see on ilgelt nõme!” Pooled leiavad “ise oled loll… ja üldse, misasja sa virised selle kallal kõik aeg.” Mõned kirjutavad selle kommentaaridesse üles ja mõned ei kirjuta. Lõpuks ei muutu ikka mitte midagi. Ainult bitid on liikuda saanud.

Virin oleks muidu olnud selle üle, et igal pool söögi- ja joogikohtades on suitsetajate kohad oluliselt mõnusamad (akna all, diivanitega jne) ja siis veel et kui mingid jobud mittesuitsetajate lauas suitsetada suvatsevad, siis ükski teenindaja neid sealt ära ajada ei julge, ka mitte siis, kui neilt seda eraldi paluda. Aga noh.

Kuidas muuta maailma? (rohkem kui ainult “mitte palju küll, kuid siiski sinu enda jagu”?)

Ilm on täna lipuvärvides.

Olen kodus ja küpsetan saiu. Mitte vastlakukleid, aga muid. Osa teen metsmaasikamoosiga ja osa mandlimassiga vist.

Paraadi juures meeldisid mulle kõige rohkem koerad (kes pole mingid krantsid:) ja trummipoisid. Ma olin lasteaias ka trummitüdruk ja vahva tunne on sellele tagasi mõelda.

Tallinna Tehnikaülikooli ingliskeelne nimi on alates 4. veebruarist Tallinn University of Technology. Ma vean kihla, et te ei teadnud. Võite põhikirjast üle kontrollida.

Hea muidugi, et selline oluline info nagu ühe suurema ülikooli nimemuudatus avalikustatakse ainult ülikooli siselehe viimasel leheküljel. Seda ei ole isegi TTÜ veebis uudiste all kirjas.

Ma pean nüüd jälle meelde tuletama, kuidas lõpetatud koolide nimemuudatusi CV-s ja ametlikes dokumentides adekvaatselt kajastatakse. Vist ikka tuleb vana nimi kirjutada?

Muidu see uus nimi meeldib mulle rohkem.

Ah, whatever, peaasi, et nad domeeninime ei muuda.

Täna olen ma Tartus ja meeletus nohus.

Tartu oleks nagu kodu, aga samas ei ole mul siin kusagil olla. Tahtsin tegelikult väikestele vendadele külla minna, aga sellise nohuga ei ole küll kena lasteaiaealisi ja nooremaid väisata, nii et… Tulin Eedeni kaubanduskeskusesse*, ostsin endale kollased dressipüksid, tellisin pubist tassi teed ja tunni internetti ja panin Norah Jonesi kõrvaklappidesse laulma.

Tee sisse segasin Coldrexi. Alguses võtsin niisama mingit nohutabletti**, aga siis sain aru, et tegelikult ma olen veel haigem, kui ma kartsin. Vastik on kodust eemal haige olla. Tahaks lihtsalt oma voodisse, oma teki alla, mõnd Narnia-raamatut lugema. Võibolla see ongi hoopis koduigatsus, mida ma tulutult püüan Coldrexiga ravida?

Jätkuvalt ma arvan, et kui ma miljoni võidan, siis ma kõigepealt hangin endale Tartusse kodu. Mingi koha, kus ma saaks alati olla, kui tahan. Kus oleks voodi ja raamaturiiul ja muusikamängija ja hambahari ja mõned riided alati olemas ja kus kunagi kedagi teist ees ei oleks, kelle segamise hirmus ei saaks sinna suvalisel ajal sisse astuda. Ses mõttes, et ma ei taha osta mingit suvalist kinnisvara ja seda välja üürida. Ma tahan kodu.

Ainult et ma ei võida miljonit. Kui ma just miljonimängu ei lähe, aga ma ei lähe, sest ma häbenen.

Eilne värskemat sorti tartumõte oli mul see, et ma suudan Tartut hoomata. Ma tean suvalises kohas olles, kuspool asuvad teised, olulised kohad. Tallinnas ma ei tule sellega toime, sest Tallinn on suur ja mul ei ole suunataju tegelt üldse ja mul ei ole olnud 17 aastat aega harjuda ja õppida seda linna tajuma. Ma vaatasin ükspäev kaarti, et aru saada, kuidas ma saan kõige otsemini töö juurest (Ahtri tn) arsti juurde (Kaupmehe tn), seda vahet on tegelikult mingi kilomeeter ainult, aga ma suudan alati mingi meeletu ringiga minna, sest ma ei saa aru, kuspool see on.

Tartut ma võiks armastada, kui ma ei tunneks end siin nii out of place.

———————————————————–
* kaubanduskeskus või asi. Ma arvan, et tegu on Eesti esimese Parklamaailmaga. Pargi maja ette või taha, alla või peale, risti või põiki. Seda pisikest poodi ei leia parkimismonstrumi tagant üleski, st pood paistab, aga sissepääsu ei ole võimalik leida. Nutt ja hala.

** Ravimvorm ja toimeaine sisaldus: SUDAFED tabletid on ümmargused ja punast värvi. Jah, nii on kirjas sellel infolehel, mid tuleb enne tarvitamist läbi lugeda!