Rubriik: whatever

but the clock’s held 9:15 for hours

Täna olen ma Tartus ja meeletus nohus. Tartu oleks nagu kodu, aga samas ei ole mul siin kusagil olla. Tahtsin tegelikult väikestele vendadele külla minna, aga sellise nohuga ei ole küll kena lasteaiaealisi ja nooremaid väisata, nii et… Tulin Eedeni kaubanduskeskusesse*, ostsin endale kollased dressipüksid, tellisin pubist tassi teed ja tunni internetti ja panin Norah … Loe edasi “but the clock’s held 9:15 for hours”

Täna olen ma Tartus ja meeletus nohus.

Tartu oleks nagu kodu, aga samas ei ole mul siin kusagil olla. Tahtsin tegelikult väikestele vendadele külla minna, aga sellise nohuga ei ole küll kena lasteaiaealisi ja nooremaid väisata, nii et… Tulin Eedeni kaubanduskeskusesse*, ostsin endale kollased dressipüksid, tellisin pubist tassi teed ja tunni internetti ja panin Norah Jonesi kõrvaklappidesse laulma.

Tee sisse segasin Coldrexi. Alguses võtsin niisama mingit nohutabletti**, aga siis sain aru, et tegelikult ma olen veel haigem, kui ma kartsin. Vastik on kodust eemal haige olla. Tahaks lihtsalt oma voodisse, oma teki alla, mõnd Narnia-raamatut lugema. Võibolla see ongi hoopis koduigatsus, mida ma tulutult püüan Coldrexiga ravida?

Jätkuvalt ma arvan, et kui ma miljoni võidan, siis ma kõigepealt hangin endale Tartusse kodu. Mingi koha, kus ma saaks alati olla, kui tahan. Kus oleks voodi ja raamaturiiul ja muusikamängija ja hambahari ja mõned riided alati olemas ja kus kunagi kedagi teist ees ei oleks, kelle segamise hirmus ei saaks sinna suvalisel ajal sisse astuda. Ses mõttes, et ma ei taha osta mingit suvalist kinnisvara ja seda välja üürida. Ma tahan kodu.

Ainult et ma ei võida miljonit. Kui ma just miljonimängu ei lähe, aga ma ei lähe, sest ma häbenen.

Eilne värskemat sorti tartumõte oli mul see, et ma suudan Tartut hoomata. Ma tean suvalises kohas olles, kuspool asuvad teised, olulised kohad. Tallinnas ma ei tule sellega toime, sest Tallinn on suur ja mul ei ole suunataju tegelt üldse ja mul ei ole olnud 17 aastat aega harjuda ja õppida seda linna tajuma. Ma vaatasin ükspäev kaarti, et aru saada, kuidas ma saan kõige otsemini töö juurest (Ahtri tn) arsti juurde (Kaupmehe tn), seda vahet on tegelikult mingi kilomeeter ainult, aga ma suudan alati mingi meeletu ringiga minna, sest ma ei saa aru, kuspool see on.

Tartut ma võiks armastada, kui ma ei tunneks end siin nii out of place.

———————————————————–
* kaubanduskeskus või asi. Ma arvan, et tegu on Eesti esimese Parklamaailmaga. Pargi maja ette või taha, alla või peale, risti või põiki. Seda pisikest poodi ei leia parkimismonstrumi tagant üleski, st pood paistab, aga sissepääsu ei ole võimalik leida. Nutt ja hala.

** Ravimvorm ja toimeaine sisaldus: SUDAFED tabletid on ümmargused ja punast värvi. Jah, nii on kirjas sellel infolehel, mid tuleb enne tarvitamist läbi lugeda!

i am all of the above

Eileõhtune järjekord Verekeskuses pani mõtlema, et vist ikka peaks hakkama rakendama töö- ja puhkeaja seaduse paragrahvi 24 ehk siis käima verd andmas tööajast. See nõuaks üksjagu seletamist, aga ega vist keegi keelama ei hakkaks – kui muidugi mingit kiiret asja pooleli ei ole. Verekeskus on ainult kaks korda nädalas õhtuti kella 20ni lahti ja kõik … Loe edasi “i am all of the above”

Eileõhtune järjekord Verekeskuses pani mõtlema, et vist ikka peaks hakkama rakendama töö- ja puhkeaja seaduse paragrahvi 24 ehk siis käima verd andmas tööajast. See nõuaks üksjagu seletamist, aga ega vist keegi keelama ei hakkaks – kui muidugi mingit kiiret asja pooleli ei ole.

Verekeskus on ainult kaks korda nädalas õhtuti kella 20ni lahti ja kõik muidugi kasutavad seda aega. Ilmselt mingi kella 2 ajal päeval valitseb seal täielik tühjus. Ja siis eile me saime Deviliga järjekorranumbrid 121 ja 122 (seda siis 10 minutit enne sulgemist, kui me olime protseduuri lõpetanud) ja tädi kurtis, et rekordpäev ja jube kiire on. Pakid olid ka peaaegu kõik otsas:)

Igatahes on Eestis doonoreid umbes poole vähem kui vaja oleks (vt. ka verekeskuse statistikat), nii et ma arvan küll, et trükkige see §24 välja, kui vaja, ja minge astuge läbi mõni päev. Kui tervis vähegi kannatab muidugi.

e che sospiri la libertà

Päris mitu aastat on mind vaevanud see küsimus, et kas filmi “Noorus on ilus aeg” (“Lust och fägring stor”) muusika hulgas on tõesti Händeli “Lascia ch’io pianga”. Sest noh, ma kuulsin seda Händelit uuesti alles aastaid pärast filmi nägemist ja polnud kindel, kas mul on õigesti meeles. Aga nüüd ma leidsin Ekspressi telekavast filmi originaalpealkirja … Loe edasi “e che sospiri la libertà”

Päris mitu aastat on mind vaevanud see küsimus, et kas filmi “Noorus on ilus aeg” (“Lust och fägring stor”) muusika hulgas on tõesti Händeli “Lascia ch’io pianga”. Sest noh, ma kuulsin seda Händelit uuesti alles aastaid pärast filmi nägemist ja polnud kindel, kas mul on õigesti meeles. Aga nüüd ma leidsin Ekspressi telekavast filmi originaalpealkirja (tõsi küll, seal oli viga sees ja just selles ainsas rootsikeelses sõnas, mis mulle võõras oli:P) ja tegin paar päringut ja näe, ongi.

Filmi tasub vaadata, kes veel näinud ei ole.

shiny happy people

Kas keegi on aru saanud, mis saab elektroonilise kuukaardi kasutuselevõtul neist bussidest, kus juht ukse peal kõigi sisenejate pileteid kontrollib? Muidu hakkab ju olema nii, et kui kontroll tuleb, siis näitad talle pileti asemel ID-kaarti ja tema kontrollib isikukoodi järgi, kas sul pilet on. Aga kas meie bussis (ja näiteks kõigis ekspressides) tekib nüüd ukse … Loe edasi “shiny happy people”

Kas keegi on aru saanud, mis saab elektroonilise kuukaardi kasutuselevõtul neist bussidest, kus juht ukse peal kõigi sisenejate pileteid kontrollib? Muidu hakkab ju olema nii, et kui kontroll tuleb, siis näitad talle pileti asemel ID-kaarti ja tema kontrollib isikukoodi järgi, kas sul pilet on. Aga kas meie bussis (ja näiteks kõigis ekspressides) tekib nüüd ukse peale kümneminutine saba igas peatuses, et bussijuht saaks kõigi sisenejate isikukoodid kuhugi sisse toksida? Või mis värk on?

see kõik mis ei tapa tuult mu purjedele annab

On olemas see uute teksaste tunne – kui saad kanda pükse, mis pole veel kordagi pesus käinud, täiesti teistmoodi on need ju jalas. (Kuigi teksatootjad soovitavad esimese asjana pesta, et siis pidid püksid paremini vastu pidama, aga ma olen nõus uute teksaste tunde nimel ohverdama kuni 6 kuud oma pükste elueast). Ja siis on olemas … Loe edasi “see kõik mis ei tapa tuult mu purjedele annab”

On olemas see uute teksaste tunne – kui saad kanda pükse, mis pole veel kordagi pesus käinud, täiesti teistmoodi on need ju jalas. (Kuigi teksatootjad soovitavad esimese asjana pesta, et siis pidid püksid paremini vastu pidama, aga ma olen nõus uute teksaste tunde nimel ohverdama kuni 6 kuud oma pükste elueast).

Ja siis on olemas uue plaadi tunne. Kui ostad plaadi, sest sulle meeldib see esitaja või sulle meeldib mõni konkreetne lugu sealt albumilt – noh, kõiki lugusid enamasti ju ei tea ette. Ja siis hakkad kuulama. Esimesel korral panedki tähele ainult neid lugusid, mille pärast plaadi ostsid. Võibolla teisi isegi ei kuula alguses, vajutad muudkui forward nuppu. Siis lased juba teisi lugusid ka, aga need tunduvad kõik nats ühesugused ja mitte nii head, kui need, mida enne teadsid. Aga pikapeale tuleb see hetk, kus kõik lood on juba tuttavad ja saad aru, millised sulle tegelikult kõige rohkem meeldivad. Jõuad teksti kuulata ja mõnele ümised kaasa.

Pool aastat hiljem sama plaati riiulist võttes võib olla väga hea, aga seda uue plaadi tunnet ei saa enam kunagi tagasi.

maybe i’m guilty

Kas see blogikommentaaridesse spämmi postitamine käib mingite robotitega või teeb keegi seda käsitsi? Jubedalt on ära tüüdanud. Kuhugi mitme kuu vanuste postide külge pannakse, et ma tähele ei paneks, aga ma ikka leian üles:) Kas ma saan mingeid IP-sid kuidagi ära blokeerida või mis ma tegema pean, et nad järele jätaks, ah?

Kas see blogikommentaaridesse spämmi postitamine käib mingite robotitega või teeb keegi seda käsitsi? Jubedalt on ära tüüdanud. Kuhugi mitme kuu vanuste postide külge pannakse, et ma tähele ei paneks, aga ma ikka leian üles:) Kas ma saan mingeid IP-sid kuidagi ära blokeerida või mis ma tegema pean, et nad järele jätaks, ah?

me koos me koos all noore kahvatu kuu

Eile õhtul, kui ma laulmast koju tulin, oli taevas selge. Miks ta ei oleks võinud selge ja tähti täis olla seal Võrtsjärve ääres reede ja laupäeva öösel, sellest ma ei saanudki aru. Aga noh. Ma vaatasin Orioni, juba mitmendat korda viimase kuu aja jooksul või nii, ja mõtlesin, et ma ei ole varem elus eriti … Loe edasi “me koos me koos all noore kahvatu kuu”

Eile õhtul, kui ma laulmast koju tulin, oli taevas selge. Miks ta ei oleks võinud selge ja tähti täis olla seal Võrtsjärve ääres reede ja laupäeva öösel, sellest ma ei saanudki aru. Aga noh. Ma vaatasin Orioni, juba mitmendat korda viimase kuu aja jooksul või nii, ja mõtlesin, et ma ei ole varem elus eriti Orioni üldse näinud. Tartus ei ole Orioni. Tartus oli Väike Vanker, täpselt meie õue kohal, keeras end ainult aastaajale vastavalt natuke ringi. Aga nüüd on Tartu maantee kohal Orion ja õhtul koju tulles jääb see paremat kätt ja sirab kenasti.

Kodus mängisin tähekaardiga. Meil on selline mõnus tähekaart, mitme kettaga, mida saab pöörata ja siis vaadata, kuidas tähed Eestis tõusevad ja loojuvad ja kuidas kellaajad ja aastajad ringi käivad, selline suht filosoofiline värk. Töötab väga hästi. Ma tean nüüd, et praegusel ajal, veebruari keskel, tõuseb Orion juba kella nelja ajal õhtul (nojah, aga siis ei ole veel pime ja me ei näe) ja loojub kell kolm öösel. Selline lugu siis.

Ma arvan, et Orion on mu uus lemmiktähtkuju.

ma olen kuul

Mu juuksur rääkis, kuidas ta filmides näitlejate soenguid vaatab. Vahel muud ei vaatagi. Trammis ja tänaval vaatab vähem – ainult siis, kui ilusal inimesel on kole soeng, paneb tähele. Sellest ajast, kui ma hakkasin kampsunit kuduma, vaatan mina inimeste kampsuneid. Et mis kude ja kuidas kokku õmmeldud ja nii. Jube põnev on. Aga tegelikult ei … Loe edasi “ma olen kuul”

Mu juuksur rääkis, kuidas ta filmides näitlejate soenguid vaatab. Vahel muud ei vaatagi. Trammis ja tänaval vaatab vähem – ainult siis, kui ilusal inimesel on kole soeng, paneb tähele.

Sellest ajast, kui ma hakkasin kampsunit kuduma, vaatan mina inimeste kampsuneid. Et mis kude ja kuidas kokku õmmeldud ja nii. Jube põnev on. Aga tegelikult ei peaks tööajast sellist asja tegema, sest ma pean hoopis kuulama, mida need inimesed mulle räägivad, mitte vaatama, mis neil seljas on:)

Minu professionaalne kretinism avaldub põhiliselt selles, kuidas ma räägin. Riskihaldus ja projektijuhtimine ees ja taga. Muidu ei pane tähelegi, aga kui ma uude seltskonda satun (nagu nüüd viimati nädalavahetusel), siis teevad inimesed mu sõnakasutuse kohta märkusi. Enamasti vist mitte kiitvaid. Kõige hullem on see, et mida rohkem ma joonud olen, seda hullemaks läheb – sõnu “elimineerima” ja “jätkusuutlik” ma kaine peaga tegelikult ei kasutagi:)

aga laulu jätta ma ei saa ei saa

Jupile tänud pulgakommivihje eest. Üle ootuste lõbus oli;) Hommikusöögi kõrvale sai Smilersit ja Võrtsjärvel andis uisutada küll, ehkki jää ei olnud just nii väga sile kogu aeg ja lume alt ei saanud aru, millal täpselt ta ei ole sile:) Me kukkusime mõned korrad. Ja kalamehe lähedal hakkas jää ragisema ja me kartsime ja tulime tagasi. … Loe edasi “aga laulu jätta ma ei saa ei saa”

Jupile tänud pulgakommivihje eest. Üle ootuste lõbus oli;)

Hommikusöögi kõrvale sai Smilersit ja Võrtsjärvel andis uisutada küll, ehkki jää ei olnud just nii väga sile kogu aeg ja lume alt ei saanud aru, millal täpselt ta ei ole sile:) Me kukkusime mõned korrad. Ja kalamehe lähedal hakkas jää ragisema ja me kartsime ja tulime tagasi.

Me muidugi laulsime. Pilli saatel ja maki saatel ja filmi saatel ja a cappella, igat moodi, ühel häälel ja mitmel. Kui ma iganädalaste kooriproovideta veel suudaksin elada, siis kooripidudeta küll ei suudaks – sellest ajast, kui ma muudele laulmisega pidudele ei satu… Ja, mis seal salata, viisipidav seltskond on boonuseks.

Vahel ma tahaks kirjutada asju ja siis ma ei saa, sest ma ei tea, kes siin lugemas käib. Inimesed on ka nii tobedad. Igasugused vanad tuttavad siis. Nad teevad kõik aeg näo, et nad ei loe mu blogi ja ei tea, et see on olemaski – ja ühel hetkel tuleb välja, et tegelt nad on kogu aeg lugenud. No misjaoks see tsirkus?