Mul on täna olnud rekordiline hulk seosetuid mõtteid, mis kõik tunnevad, et nad tahavad kirja pandud saada, kuigi uskuge, nad ei ole seda väärt.
Mulle meeldib oma tööst väga see osa, mis hõlmab kohtades käimist ja inimestega rääkimist. Aga niipea, kui ma istun arvuti taha, et kõik kirja panna, saab mu aju halvatud ja ainus, milleks ma võimeline olen, on kahesaja seitsmekümne kolmandat korda läbi klõpsida kõik bookmargitud blogid. Et äkki keegi räägib midagi vahvat.
Arvuteid ma üldse eriti ei salli.
Viimaseid päevi on varjutanud udune Västeråsi-igatsus. Tahan tagasi sealsesse raamatukokku (ma armastan raamatukogusid, aga ma vihkan Tallinna ja üldse Eesti kindlusraamatukogusid! tahan raamatukogu, kus teenindataks ka üleriietes, kuhu võiks käekotiga sisse minna ja kus saab kott-toolis istuda ja raamatuid lugeda kolm tundi järjest. või ka viis.) ja jänesed tulid ka meelde. Meil elasid seal ühika taga haljasalal jänesed, ausalt. Öösel, kui rattaga koju sõitsid, sattus mõni jänes vahel tee peal ees kalpsama, siis ta ei taibanud sealt enam ära minna ja jooksis terve tee ratta ees. Nagu jänes.
Mul on Character Map ära kadunud Start-menüüst. Võibolla pole teda seal kunagi olnudki tegelikult.
Blogis on lõpuks ometi kätte jõudnud hetk, kus kommentaare on rohkem kui sissekandeid. Nii umbes 149 vs 147.
Sellest ajast, kui ma oma töös põhiliselt meestega olen hakanud kokku puutuma, meeldib mulle naiskooris laulmine tunduvalt rohkem kui enne.
Tellisin endale internetist raamatu hobusest, kes kaotas prillid ära. Kui kätte saan ja läbi loen, räägin sellest teilegi pikemalt. Eile võtsin soojenduseks sama raamatu raamatukogust soomekeelsena. Ma ei oska soome keelt. Kudusin sokki ja lasin Tarmol endale esimese peatüki ära tõlkida. Tuleks see eestikeelne juba rutem! Lapsepõlvemälestus roomab kolmandat päeva mööda mu aju ringi ja räägib, kui hea raamat see ikka oli.
Sokist on 3 cm valmis.
Minu uus lemmikvanaema on Kristi digifotokaga vanaema.
Mrl, sulle teadmiseks – vanavanemate päev on olemas küll.
whatever 
Aga tegelikult polegi kõigele eraldi päeva vaja. Mina armastan oma vanavanemaid kogu aeg, ilma spetsiaalse päevata ^^
Ma hakkan erutusest peaaegu värisema selle raamatu mainimise peale. “Hobune, kes kaotas prillid ära” on nii, nii hea! Ja ta on mul olemas!
eelmine kevad oli minu ühika juures helsinki laantes ka jänes. ilmselt on seal siiani. ma polnud enne päris elus metsajänest näinudki kui ma ühel varahommikul pilgu aknast välja heitsin ja teda seal prügikastimaja juures söömas nägin.
Sokkidest ja kinnastest rääkisid sa vale vanaemaga. Ettevaatust, kand!
Hahaa. Ma varustasin end käsi(töö)raamatuga ka. Kudumine, IV-IX klass. EV Haridusministeerium kinnitab: õpik vastab riiklikule õppekavale. See kand lihtsalt PEAB välja tulema, kui pilt ees on.
Ja sokkidega on see ka hea, et pole vahet, kumma jala sokki kood.