Ma kudusin just sokikanna. Esimese oma elus (ma tõesti ei mäleta, kuidas ma seitsmendas klassis sellest kõrvale hiilida suutsin…). Näeb välja täitsa nagu päris. Hämmastav.
See on see “tütarlapsest sirgub naine”-värk. Mõned tüdrukud lihtsalt küpsevad aeglasemalt. Füüsiline ja vaimne areng ei käi alati käsikäes ka. Igatahes olen ma nüüd lõpuks jõudnud sinna, kuhu mu klassiõed jõudsid 12-aastaselt. Ma olen suur tüdruk, ma oskan sokki kududa!!!
et füüsiline areng jöudis siis löpuks vaimsele järele, heh ;) enamasti on ikka vastupidi :P
Sokikudumisvõime käib pigem siiski vaimse aremgu alla. Või koguni emotsionaalse.