Kuu: detsember 2003

Eilse Palamuse-kontserdi juures polnud kõige ägedam üldse mitte see suurepärase akustikaga kirik ega ka see noor kena kirikuõpetaja.Vaid hoopis see, et issi ja Joel ja vanaema olid meid kuulama tulnud. Ma üldse ei julenud seda loota, aga ma ikkagi nii lootsin, sest ma olin issile maininud, et meil on Palamusel kontsert ja et Tartust poleks ju üldse nii kauge tulla… Ta ei arvanud sellest nagu midagi too hetk. Kui me ise juba Tallinnast sõitma hakkasime bussiga, siis mulle tuli pähe, et vanaema võiks ju ka tahta kontserdile, aga ma arvasin, et ega kellelegi ei tule pähe teda kaasa võtta, ja samas jällegi lootsin, et äkki tuleb. Siis me tegime juba kirikus proovi ja esimesed kuulajad hakkasid tulema ja mina muudkui piilusin ukse poole, et no äkki. Ise manitsesin ennast, et ei tasu, pärast on nii kurb olla, kui kedagi ei tule. Aga kui me riided olime ära vahetanud ja täpselt kella viieks kirikusse tagasi lippasime, siis nad olidki kohal, istusid kolmekesi tagumises reas. Ma arvan, et see oli mu selle aasta kõige suurem jõulurõõm:)

Seda ma ei tea, kas neile meie laulmine meeldis ka, aga meie endi meelest tuli küll hästi välja. Ja järgmisel esmaspäeval Pühavaimus tuleb kindlasti veel paremini;)

Migreen on ikka tõeline rikka linnapreili haigus. Kas te ka teate, mis maksavad spetsiaalsed migreenivastased valuvaigistid? 116.50 KAHE tableti eest, kusjuures paki peal on kirjas umbes, et “kui ühest tabletist ei aita, võta teine veel.” Ma ei saa endale nii palju migreenihooge lubada, kui mul neid viimasel ajal on:(

aa, ja see hind muide on soodustusega. Paki peal on tegelikult kirjas 183.00. Aitäh, kallis Haigekassa või kes iganes sa minu eest vähemalt osa sellest kinni maksad…

Mu mobiilivõõrutuskuur edeneb hästi. Kõigepealt lülitasin ma telefoni terveks nädalavahetuseks välja ja siis unustasin täna koju ka veel. Helistage mulle lauatelefonile või saatke mail, kui midagi on. Enamasti nagunii ei ole tegelikult ju midagi.

Ohh. Ma sain veel Tallinna Poistekoori kuulata täna, see oli äge. Ehkki ma alguses ei saanudki aru, et see on sama koor, mis eilne, sest tänased poisid tundusid oluliselt suurema mõnuga laulvat:) Võibolla neile ka meeldis juurdekuuluv Hortus Musicus kõvasti rohkem kui jazzmuusikud. Mulle igatahes küll.

Meie köögiakna taga on täna söömas käinud paar männileevikest, üks pärisleevike, üks defineerimata tihaselaadne lind ja mustmiljon rasvatihast.

Tihastel on mingi kaval süsteem. Nad istuvad kirsipuu otsas ja siis kordamööda lendavad söögimajja ja haaravad mõne tera nokka ja siis lendavad tagasi puu otsa seda sööma. Vahetpidamata käib selline sõelumine, aga mitte kunagi ei lenda kaks lindu korraga söögimajja. Nagu oleks neil mingi järjekord paika pandud, mille alusel nad liiguvad. Igaüks teab täpselt, millal tema kord on.

Käisime Frediga väljas linde lähemalt passimas. Mina tahtsin pilti teha ja Fredi on kass. Aga linnud kas häbenesid või kartsid meid, igatahes nad hoidsid eemale, nii et pilti me ei saanud (paha) ja ühtegi lindu kätte ka ei saanud (hea). Mulle kohe sugugi ei meeldi, kui mulle surnud tihane köögipõrandale tuuakse, aga seda vahel ikka tuleb ette.

Keegi võiks mulle soovitada mõnd head populaarteaduslikku raamatut, mis räägiks kirikulõhest. Millal, miks ja mis tagajärjed, umbes nii. Ideaalne oleks, kui ma saaks teada, mis klassi ajalooõpikus see tänapäeval sees on, siis ma loeks sealt:)

Või siis öelge vähemalt, kuidas on kirikulõhe inglise keeles. (Church salmon ei kvalifitseeru, ma juba mõtlesin selle peale:)

Sest mul on üks sokk valmis ja teine edeneb jõudsalt ja nüüd ma tunnen, et on õige aeg selgeks saada järgmised põhikoolis vahelejäänud asjad:P

Poistekoor oli lahe, aga instrumentaalset jazzi ma vist ikka ei mõista.

Ma arvan, et kui ma peaks kunagi mõne poja saama, siis vaene laps. Ma paneks ta kindlalt poistekoori laulma. Ja tütre… tütre paneks lastekoori ja siis veel iluuisutamisse kah, vot! Tjah, parem on vist, kui ma esialgu ise oma elu elan.

(aga tegelt vist mõned lapsed laulavad kooris täitsa hea meelega)

Mäletate, kuidas Holden Caulfield luges mingist lollakast ajakirjast, et kui sul on suus haavu, mis pikka aega ei parane, siis võib sul olla… issand, ma ei mäletagi, mingi surmatõbi? Vot mul vist ongi see.

Kas ma ütlesin hiljuti, et mulle pakuvad rõõmu ainult koorilaul ja kudumine? Siis ma tegin endale ülekohut. Küpsetamine ka ikka!

Ma olen piparkoogivormisõltlane. Alati, kui ma kusagil näen piparkoogivormi, millesarnast mul veel ei ole, PEAN ma selle saama. Eilne saak: kaamel, elevant, lõvi, kaelkirjak, lammas. Ma arvan, et mitte keegi teine ei tee sel aastal kaelkirjakukujulisi piparkooke, aga mina teen!

Revalia kammermeeskoori ja Siiri Sisaski kontsert oli ootuspäraselt hea. (Kait Tamra ma jätan mainimata, sest tema ei olnud ei ootuspärane ega… nojah, las see jääda.) Ave Mariat (ükskõik millises viisistuses) pole ma küll kunagi mingiks eriliseks meestelauluks pidanud, aga kolmest erinevast, mida täna lauldi, oli üks ikka väga hea.

Ja noh, Revalia on ilma kahtluseta mu lemmikmeeskollektiiv. Kuigi Alenderi “Rahu”, millega nad omal ajal mu südame võitsid, jäi täna muu repertuaari kõrval isegi kahvatuks.

Jõulueelne kultuuriprogramm jätkub homse Dessert Time’i ja Tallinna Poistekooriga, ülehomse RAMi-Ellerheina-Hortus Musicusega ja pühapäevase meie endi jõulukontserdiga. Ütleme nii, et ma kompenseerin oma saamatajäänud PÖFFi:)