what if god was one of us

Teate. Te ei usu, aga ma elan teile kaasa. Teie armumistele ja lahkuminekutele ja igatsustele, tülidele ja leppimistele sõpradega, haigustele ja eksamitele ja lõputöödele ja reisidele ja õppesõitudele ja isegi arvutiprobleemidele (neile viimastele küll üksjagu vähem). Kõike, millest ma teie blogidest loen, võtan ma järsku nii imelikult isiklikult. Vahel ma tahaks, et ma teid tunneksin … Loe edasi “what if god was one of us”

Teate. Te ei usu, aga ma elan teile kaasa. Teie armumistele ja lahkuminekutele ja igatsustele, tülidele ja leppimistele sõpradega, haigustele ja eksamitele ja lõputöödele ja reisidele ja õppesõitudele ja isegi arvutiprobleemidele (neile viimastele küll üksjagu vähem). Kõike, millest ma teie blogidest loen, võtan ma järsku nii imelikult isiklikult. Vahel ma tahaks, et ma teid tunneksin ja et ma saaksin teile helistada ja öelda, et pole hullu, see läheb üle – või siis et ei lähe, oleneb, mis, eks ole:P Mõnikord ma tahaks teid sõbralikult noomida, et te nii lollid olete, ja mõnikord tahaks asjalikku nõu anda. Aga ma olen üsna kindel, et see kõik kukuks tobe välja. Lõpuks saab ikkagi igaüks oma eluga ise hakkama.

Ma arvan, et kui jumal on olemas, siis ta tunneb end umbes niiviisi:)