et me mets ei läheks metsa

Ma ei ole ikka veel hästi aru saanud, kas see on ainult lastesaatetootjate või siis äkki hoopis kõigi täiskasvanud inimeste kuri vandenõu, et lapsi peab piinama nõmedate küsimustega. Jah, ma vaatasin jälle Laulukarusselli. “Kati laulab kooli mudilaskooris ja oma klassi ansamblis, käib jalgpalli- ja iluuisutrennis ning vanaisaga jahil. Kati, kelleks sa saada tahad, kas lauljaks, … Loe edasi “et me mets ei läheks metsa”

Ma ei ole ikka veel hästi aru saanud, kas see on ainult lastesaatetootjate või siis äkki hoopis kõigi täiskasvanud inimeste kuri vandenõu, et lapsi peab piinama nõmedate küsimustega. Jah, ma vaatasin jälle Laulukarusselli. “Kati laulab kooli mudilaskooris ja oma klassi ansamblis, käib jalgpalli- ja iluuisutrennis ning vanaisaga jahil. Kati, kelleks sa saada tahad, kas lauljaks, jalgpalluriks, iluuisutajaks või jahimeheks?” Ma kujutan ette, et vaene Kati mõtleb selle peale meeleheitlikult: “whatever, peaasi, et ma kunagi nii suureks ja lolliks ei saa kui Electra!” Ma olen kindel, et Kati tahaks tegelikult saada müüjaks, õpetajaks, kosmonaudiks (no ok, see vist ei ole enam väga in), presidendiks, emaks, programmeerijaks, mida iganes. Aga ei, loomulikult peavad seitsmeaastase eluunistused olema rangelt piiratud sellega, millise ringi või trenni ajad tema tunniplaaniga kõige paremini sobisid.

Laulavad nad see-eest ilusasti:)

Ja mis puutub metsasse, siis vabatahtlikud saavad ka istutada. Kui vahtrat ei anta valida, siis ma võtan männi. Nüüd peab ainult välja mõtlema, kuidas ma saan selle männi piisavalt omaette istutatud. Suur puudus on headest ronimispuudest.