Ma olen, eks ole, korduvalt maininud, kuidas ma stiilipidudega toime ei tule? Nüüd mul on jälle nõu vaja. Teema: 10-aastase sünnipäev. Ma võin endale punupatsid teha:) Aga veel?
Ma olen, eks ole, korduvalt maininud, kuidas ma stiilipidudega toime ei tule? Nüüd mul on jälle nõu vaja. Teema: 10-aastase sünnipäev. Ma võin endale punupatsid teha:) Aga veel?
Mul on täna nii hea tuju ja hea olla, sest * me kolisime tööl uude tuppa ja mul on nüüd valgust, õhku ja seltsi * mul on täna esimest päeva omakootud kampsun seljas * pop3 sai jälle tööle * ma lähen õhtul emmega uisutama * ma lähen homme mudalaagrisse ja seal saab ka uisutada * … Loe edasi “livin’ la vida loca”
Mul on täna nii hea tuju ja hea olla, sest
* me kolisime tööl uude tuppa ja mul on nüüd valgust, õhku ja seltsi
* mul on täna esimest päeva omakootud kampsun seljas
* pop3 sai jälle tööle
* ma lähen õhtul emmega uisutama
* ma lähen homme mudalaagrisse ja seal saab ka uisutada
* päike paistab
* Sampo lauakalendri veebruarikuu pilt on nii-nii ilus
* töö edeneb
* Farmers Market mängib ja keegi ei kurda
* Soome eurolaul kõlab nagu Abba meets Ooperifantoom
* siin on seina peal selline kleepuv teadetetahvel, millest ma olen eluaeg unistanud
Viimastel päevadel on mul üle väga pika aja jälle tuju muusikat osta. See võib pankrotti ajada:) Eile ostsin näiteks kolm plaati: Hedvig Hansoni “Tule mu juurde” (mulle NII meeldivad Hedvigi eestikeelsed laulud!), Smilersi “Ainult unustamiseks” (ma ei kavatsegi põhjendada;)) ja “Kaotajate” soundtracki (siiski, kuigi ma arvasin, et see ei meeldi mulle, aga ta ükspäev hakkas … Loe edasi “tuuled tulid tali on käes”
Viimastel päevadel on mul üle väga pika aja jälle tuju muusikat osta. See võib pankrotti ajada:) Eile ostsin näiteks kolm plaati: Hedvig Hansoni “Tule mu juurde” (mulle NII meeldivad Hedvigi eestikeelsed laulud!), Smilersi “Ainult unustamiseks” (ma ei kavatsegi põhjendada;)) ja “Kaotajate” soundtracki (siiski, kuigi ma arvasin, et see ei meeldi mulle, aga ta ükspäev hakkas meeldima). Homme ostan kardetavasti Dagö albumi või paar. Ja siis ma ikka veel ei ole Robbie Williamsini jõudnud, aga selle eest ma ei raatsi küll täishinda maksta…
Mul põhimõtteid muidu peaaegu ei olegi, aga on kaks asja, mida ma lihtsalt ei suuda teha: autoga punase tule alt läbi sõita ja eesti muusikat varastada. Ülejäänud on ikka nii, et ma arvan, et ei peaks, aga vahel ikka teen. Kuigi süda valutab.
Mida teie mitte kunagi ei tee, kuigi võimalus ja vahel ka vajadus on?
Ma kasutan vahel imelikke väljendeid – selliseid, mille olemasolusse ma tegelikult ei usu, aga kõik kasutavad. Ma siis löön kaasa, aga iga kord on veider tunne, et äkki ei peaks. Näiteks “välja tulema” – et kui keegi on puhkusel, siis ta tuleb lõpuks välja. Mismoodi välja? Tuleb tagasi või lihtsalt tuleb. Ta ei ole isegi … Loe edasi “egäl puul om miil jo hää”
Ma kasutan vahel imelikke väljendeid – selliseid, mille olemasolusse ma tegelikult ei usu, aga kõik kasutavad. Ma siis löön kaasa, aga iga kord on veider tunne, et äkki ei peaks. Näiteks “välja tulema” – et kui keegi on puhkusel, siis ta tuleb lõpuks välja. Mismoodi välja? Tuleb tagasi või lihtsalt tuleb. Ta ei ole isegi puhkuse sees mitte!
Autoga sõites olen ma enamasti kaardilugeja ja siis ma räägin juhile, kuhu peale tuleb pöörata ja üle millise koha sõita. Ikka et ära keera Varssavi peale ja lähme üle Bialystoki. Kuigi tegelikult võiks valida, kas sõita Varssavi poole või minna Bialystoki kaudu, eks.
Ja siis on veel muidugi meie firma põhiväljendid – “lähen klienti, olen kliendis, tulen kliendist.” Kas mujal ka nii räägitakse?
Ma söön praetud maksa sibulaga ja see meenutab mulle Viplala raamatut. Seal olid need vanapreilid, kes ei julenud enam kunagi süüa praetud maksa sibulaga, kuna arst väitis, et nad just selle pärast näevad pisikesi mehikesi. Ja seal oli koeraksmuudetud ülemuse proua, kes sõi alati kana ja vaatas televiisorit, kui mees komandeeringus oli. Vat mina peaaegu … Loe edasi “i love you you pay my rent”
Ma söön praetud maksa sibulaga ja see meenutab mulle Viplala raamatut. Seal olid need vanapreilid, kes ei julenud enam kunagi süüa praetud maksa sibulaga, kuna arst väitis, et nad just selle pärast näevad pisikesi mehikesi. Ja seal oli koeraksmuudetud ülemuse proua, kes sõi alati kana ja vaatas televiisorit, kui mees komandeeringus oli. Vat mina peaaegu alati söön praetud maksa sibulaga, kui mees komandeeringus on:)
Rubriigist “mida teha, kui koosolekul on igav” – oskad sa joonistada oma kodumaja? Tead, mitu akent ja mitu ust, kuidas nad omavahel proportsioonis ja paigutatud on? Kui terav on katuseviil ja kas korsten paistab igast küljest? Minul on väga keeruline maja. Lõpuks ma sain kõik neli külge kahemõõtmelisena paberile (ruumilisust ärge minult oodake never ever), aga kahtlused jäid. Kas eesukse ülemine serv on kõrgemal või madalamal kui elutoa suure akna ülemine serv? Kas köögis on üks suur aken või kolm väiksemat? Kui suur osa terrassist jääb tänava poolt vaadates varju? Ma arvasin, et ma tean! Aga näe.
Mulle ikkagi meeldis väga see Doris Lessingi raamat “Mara and Dann”, kus lapsi õpetati mängu abil. “What did you see?” Laps rääkis, mida ta teinud ja näinud oli ja vanemad või õpetaja küsisid küsimusi. Kui küsimusele vastuse leidsid, olid juba midagi õppinud. Pisemate lastega räägiti sellest, mida nad nägid, suurematega ka sellest, mida nad seejuures mõtlesid, miks nad nii mõtlesid, kas nad on kindlad, et nii on õige. Koolis mängiti terve klassiga korraga ja mõeldi selle üle, miks üks laps näeb asju teisiti kui teine. Nii nad õppisidki. Võluv. Mulle on räägitud, et waldorfpedagoogika sel põhimõttel töötabki. Mis seletab, miks waldorfpedagoogika ei tööta:P noh, küllap ta töötab kuhugimaale ilusti, aga katsuge nüüd ise ette kujutada Ivar Tammeraidu kahesajasele audikale sel meetodil matemaatilist analüüsi õpetamas;)
Aga jah, mulle meeldis hoopis see, kuidas selle mängu mängimine pani inimese asju tähele panema. Mida iganes sa nägid, sa jätsid selle meelde, sest alati võidi selle kohta hiljem küsida. Detailid olid olulised. “Ma nägin lindu.” – “Milline see lind oli?” – “Must-valge ja kollase nokaga.” – “Mis kujuga see nokk oli? Mis sa arvad, miks sellel linnul sellise kujuga nokk on?” Pärast märkasid need inimesed asju ilma sellele mõtlemata. Nemad suudaksid küll minu maja üles joonistada. Tulevikuinimesed. Järgmise (või ka kaugema) jääaja järgsest ajast.
Tammeraiu juurde tagasi tulles, ega ma poleks analüüsi loengus eriti viitsinud tähele panna, kui ma poleks teadnud, et ta võib iga hetk mul käskida oma lause lõpetada:P Waldorfpedagoog ikkagi?
Noh, ja üldse. Ma lugesin läbi kõik eelmise nädala Postimehed ja kustutasin maha vahepeal saabunud spämmi ja pakkisin lahti kõik asjad ja puhastasin ära triikraua ja pesin-triikisin ära kõik pesu ja pesin puhtaks kõik nõud ja tegin endale kogumishoiuse ja viskasin ära ribadeks kulunud lemmiksärgi (kust ma küll uue nii hea saan?) ja panin homseks … Loe edasi “and we were never holding back”
Noh, ja üldse. Ma lugesin läbi kõik eelmise nädala Postimehed ja kustutasin maha vahepeal saabunud spämmi ja pakkisin lahti kõik asjad ja puhastasin ära triikraua ja pesin-triikisin ära kõik pesu ja pesin puhtaks kõik nõud ja tegin endale kogumishoiuse ja viskasin ära ribadeks kulunud lemmiksärgi (kust ma küll uue nii hea saan?) ja panin homseks juuksuriaja ja suhtlesin Stockmanni klienditeenindusega (ma olen mingi anomaalia, sest ma saan neilt järjekindlalt posti aadressil, mida nende andmebaasis minu nime taga juba pool aastat ei ole) ja vaatasin laulukarusselli-sabrinatteismelistnõida-allymcbeali-seksijalinna ja siis see kampsunikaelus ja… midagi oli nagu veel. Selline pühapäev siis. Nüüd on hea tunne – nagu oleks midagi ära teinud:)
Lund sadas. Käisin möödaminnes keldris oma jalgratast silitamas. Ma arvan, ta tahab õue. On olemas mingi raamat pealkirjaga “Jalgrataste talveuni”, eksju?
Ma tahaks, et oleks aprillikuu ja väljas kuiv ja et ma saaks sõita rulluiskudega, et PSB mängiks kõrvaklappides ja et dressipluusi väel oleks täpselt paras olla, ei külm ega palav. Et linnud laulaksid (kuigi seda ma kuuleks ainult kahe laulu vahel) ja tuul oleks õige lõhnaga. Õhtul koju minnes oleks juba külm. Aga tennistega saaks minna.
Kampsun sai nüüd lõpuks ometi ametlikult valmis, kaelus ja kõik. Võiks selga panna, aga palav hakkab:)
Kampsun sai nüüd lõpuks ometi ametlikult valmis, kaelus ja kõik. Võiks selga panna, aga palav hakkab:)
Ah, ja siis muidugi oli lõpuks nii kevad, et ma ei tahagi tänavu enam talve. Aitab ka juba, või kuidas? Eile lõuna ajal oli Velka Lomnicas kümme kraadi sooja, linnud laulsid ja päike hakkas peale. Ja siis veel see, et ma olen viimase nädala jooksul mõelnud rekordiliselt suure arvu täiesti uusi mõtteid. Just neid, millest … Loe edasi “et mõelda mõtteid millel mõte on sees”
Ah, ja siis muidugi oli lõpuks nii kevad, et ma ei tahagi tänavu enam talve. Aitab ka juba, või kuidas? Eile lõuna ajal oli Velka Lomnicas kümme kraadi sooja, linnud laulsid ja päike hakkas peale.
Ja siis veel see, et ma olen viimase nädala jooksul mõelnud rekordiliselt suure arvu täiesti uusi mõtteid. Just neid, millest ma olen juba pikalt puudust tundnud.
Jah, mul OLI Slovakkias tore. Järele mõeldes mul ei olegi elus kunagi enne nii toredat puhkust olnud. Lund oli, kuigi üsna napilt saime jaole, põmtselt võiks öelda, et tundide mäng:) Viimasel päeval olid järsud nõlvad juba täitsa porised, aga siis ma võtsin laua ja lustisin sellega laugemate kohtade peal. Ma oskan nüüd mõlemat kanti sõita, … Loe edasi “maailm kuhugi ei kao”
Jah, mul OLI Slovakkias tore. Järele mõeldes mul ei olegi elus kunagi enne nii toredat puhkust olnud.
Lund oli, kuigi üsna napilt saime jaole, põmtselt võiks öelda, et tundide mäng:) Viimasel päeval olid järsud nõlvad juba täitsa porised, aga siis ma võtsin laua ja lustisin sellega laugemate kohtade peal. Ma oskan nüüd mõlemat kanti sõita, peaaegu nagu päris! Ainult sirgest seljast ja efektist jääb puudu. Ma arvan, ma ostan endale laua, kui ma aega saan.
Me käisime kolmel mäel, paremusjärjestus oleks selline:
1. Jasna (siin ja edaspidi ma ei viitsi neid slovaki ja poola tähti leiutada, andke andeks, kui võite) – kõige suurem, mituteist nõlva ja mitu tõstukit. Liiga palju eestlasi samas, umbes nagu laulupeol:) Aga seal oli kõvasti ruumi poolalgaja lumelauduri jaoks.
2. trbske Pleso – teised kiitsid seda kõvasti, aga mulle tuiskas kõrgel lumi näkku ja ma ei saanud seal sõita ja sõitsin ainult madalal ja siis nii äge ei olnud, aga paha ka polnud.
3. Tatranska Lomnica – see oli hullult kõrge küll, aga ainult üks nõlv oli lahti ja see oli liiga lühike ja lauge ja jääs. Siis me sõitsime seda nõlva mööda, mis oli kinni, ehk siis pooleteise meetri sügavuses lumes:P Järgmine kord ma võtan sinna bernhardiini kaasa, kes mind välja kaevab, siis võib isegi lõbus olla. Tegelikult siiski mitte, sest selle lume sees oli palju kive ootamatutes kohtades.
Põhiliselt olid ikkagi inimesed. Ma olen otsinud ja otsinud juba aastaid, aga ei ole olemas teisi selliseid kui minu klassivennad. Seda ei saa isegi seletada kuidagi. We go a long way back ja see tähendab palju.
Mis ei tähenda, et ma iga päev neid uutmoodi ei näeks. Kui palju õieti võib ühes inimeses peidus olla?
Ja muusika. Mul oli meelest ära läinud, mis tunne on sõita kell neli hommikul kallite sõpradega koos läbi võõra linna, autoraadio põhjas, ja üürata kaasa We are the Championsi. Või Smilersit või Terminaatorit (ähh, ja ma ei õppinud kuni lõpuni neil vahet tegema:P noh, välja arvatud igivanad lood, neid ma lihtsalt tean). Kuigi aastad on läinud, sind armastan ma, kuid ei ulatu sinuni…
Poola on kuidagi väiksemaks jäänud, kui ta oli. Või olen ma ise kasvanud? Ring ümber Varssavi (üle Ostrow Mazowiecki ja Grojeci) tuleb järgmine kord ilmselt juba une pealt ja teeäärse söögikoha menüüst suutsin bussikaaslaste rõõmuks kaks kolmandikku ära tõlkida. Sos grzybowy. Jajecnica. Flaki. Bogracz. Ja muidugi surematud pierogi so miesem:P Ise võtsin frytki ja herbata, vanade aegade mälestuseks. Hea siiski, et enam hääletama ei pea. Aga ausõna, ma õpin kord poola keele päriselt selgeks. Kui ma selleks ka Poola elama pean minema.
Tagasiteel ei tahtnud lätlased meid oma riiki sisse lasta. Hiljem Mäos lugesin lehest, et neil olevat olnud valitsuskriis ja et kahtlustatakse mingeid konstruktsioonivigu riigi alustalades. Loodetavasti need kolm templit, mis me roosa paberi peale kogusime, aitavad neil üles ehitada uue, parema Läti.
Hommikud olid mu lemmikud. Ma tahaks kõiki oma päevi alustada nii, et kui ma kell pool kaheksa tõusen, paistab päike aknast sisse ja peeglisse vaadates saab mõelda, et täna mul veab. Et päeva esimene lugu automakist määraks päeva meeleolu (aga siis ma ei alustaks kojusõitu “Keelatud maaga” – hmm, äkki asi ikkagi ei olnud Läti valitsuskriisis?) ja et kõigil inimestel ümberringi oleks ka ärkamisest peale hea päev.
whatever 