Nüüd järsku tuli meelde, mis on see asi, mis mind suvi otsa on vaikselt närinud. Nimelt: mul on kohe kurb vaadata neid töötavaid lapsi igal pool.
No okei, jäätise- või postkaardimüümine ei murra kellegi konti, aga isegi selle puhul ma mõtlen, et miks siis nüüd need neljateistaastased ei võiks hoopis puhata ja mängida. (Mis neljateist-. Ma olen kakskümmend neli ja ma ei saa ikka veel aru, miks ma pean suvel tööl käima:P)
Tartu maantee teeremondil kusagil on üks pisike rohelise helkurvestiga poiss, kes peab päevad otsa palava päikese käes seisma ja näitama, millise suuna autod tohivad sõita ja millised peavad seisma. Mina mõtlen iga kord, et vaene laps. Ja et peaks talle järgmine kord jäätise viima. Aga alati unustan.
Kõige jubedamad süümekad tabasid mind Ungaris hotellis, kus üks kõige rohkem kaheteistaastane noorhärra mu kohvri haaras, et see pakihoiuruumi viia. Ei no ma tean, et ta ise on kindlasti hullult rahul sellega, et ta sügisel saab näiteks jalgratta osta omateenitud raha eest, aga ikkagi tundsin ma end… valge plantaatorina:P
whatever 