Päev: 12. august 2004

käib läbi suve aedades üks küpsemise laul

Järgneb informatsiooniline teadaanne:

(oot, misasi? informatsiooniline teadaanne, see on ka hea värdjas väljend. Kas siis teadaanne saab olla mitteinformatsiooniline? Kui jah, siis pole tal igatahes erilist mõtet:)

ühesõnaga, see teadanne siis: kirsid on valmis. Reede õhtu ja laupäeva veedan ma neid korjates, mahlastades ja võibolla ka moosistades. Palun tulge mulle seltsiks. Võtke kaasa ämbrid, lapsed, soovi korral saed… sööge kirsse, palju sisse mahub, viige koju, keetke, küpsetage, külmutage, TEHKE ometi midagi! Mina ei jaksa eriti palju.

Mustsõstraid, punaseid sõstraid ja tikreid on ka. Kehtib enamvähem sama.

Helistage või saatke iimeil, kui te aadressi ei tea või tee meelest läinud on.

kaksteist kurja hoovikõutsi siiski liig mis liig

Eile seisid toidupoe kassasabas minu ees noormees ja neiu. Nad vist pigem polnud sinna koos tulnud, aga olid lihtsalt poes kokku saanud – tuttavad, võibolla sõbradki. Maksid kumbki oma kauba eest eraldi ja hakkasid seda ka eraldi ära pakkima, neiu ladus asjad niisama käekotti, aga noormees võttis kassalindi otsast rullist kilekoti (sellise pisikese läbipaistva krabiseva, … Loe edasi “kaksteist kurja hoovikõutsi siiski liig mis liig”

Eile seisid toidupoe kassasabas minu ees noormees ja neiu. Nad vist pigem polnud sinna koos tulnud, aga olid lihtsalt poes kokku saanud – tuttavad, võibolla sõbradki. Maksid kumbki oma kauba eest eraldi ja hakkasid seda ka eraldi ära pakkima, neiu ladus asjad niisama käekotti, aga noormees võttis kassalindi otsast rullist kilekoti (sellise pisikese läbipaistva krabiseva, milliseid ma üle kõige vihkan, teate küll:), pani kraami kõigepealt sellesse ja siis seljakotti. Tüdruk ütles talle, et ärgu võtku kilekotti, poiss ühmas vastu “Tahan jah, et seljakott pärast haiseks.” Tüdruk söandas veel kommenteerida midagi selle kohta, et see kilekott visatakse ju kohe ära ja et see on raiskamine, mille peale poiss ütles talle üleoleval toonil “Kuule sina, roheline,” irvitas natuke ja kõndis head aega ütlemata minema.

Täitsa selline tavaline lugu. Aga miks see mulle meelde jäi – sest sellel poisil oli seljas UNICEFi särk ja ma tabasin end mõttelt, et kuidas saab sellise särgiga inimene niiviisi suhtuda ja, mis olulisem, nii vastikult käituda.

Inimesi vaadata on huvitav, aga enda eelarvamusi märgata veel palju põnevam. Ega ma polegi suutnud välja mõelda, miks ma arvan, et kui inimene lapsi armastab, siis peab ta loodusest ka hoolima ja teiste inimeste vastu viisakas olema. (Või miks ma üldse eeldan, et UNICEFi särgiga poisil on UNICEFi enda või selle ideoloogiaga mingit pistmist.)

Kuna nagunii keegi hakkab mulle nüüd seletama, et seljakott ju hakkabki haisema, kui sinna toitu panna, siis täpsustan, et noormees ostis põhiliselt saia. Kilepakendis, nagu meil vist kogu sai poes on. Aga see polnud üldse loo point, eks ole.