Kuu: september 2004

Teate, kõik te “mul-ei-ole-su-jaoks-aega-ma-teen-tööd”-inimesed. Ma ei taha niiviisi.

Ma avastasin praegu, et mul on vaja osta üks arvuti ja ma ei tea, kuidas seda tehakse. Mälud-kõvakettad-taktsagedused-operatsioonisüsteemid… ma olin nende teemadega viimati kursis siis, kui 486 oli veel päris kõva sõna. Rääkimata sellest, et mul ei ole konkreetselt aimugi, mis nimega poodides Tallinnas arvuteid müüakse ja millistesse neist tasub minna ja millistest eemale hoida. Õpitud abitus on ikka jõle asi.

Kust otsast ma selle kõigega nüüd peale hakkan? (“Küsi oma mehelt” on vale vastus.)

See on ikka hämmastav, kui palju on neid asju, mida ma ei oska osta, sest ei tea, mis küsimusi müüjale esitada ja mida tema omadele vastata… Kas teie oskate osta autot, arvutit, lumelauda, kitarri, hooldust või lisavarustust mõnele neist asjadest, kaasaegset klassikalist muusikat, aiaväetisi…? Mida te teete, kui ei oska, aga ikkagi vaja on? Kas kusagil on olemas mingeid vastavaid kursusi? “Coping in the 21st Century Part I: How to Survive in Consumer Society” vms…

Selle sügise kõige ägedam helkur on ilma kahtluseta Statoili oma – oranžž, päikesekujuline. Täpselt nagu lubatud, koht päikese all. Ma olen rahul.

Ja kuigi ma lubasin hakata kuulama kaasaegset lääne poppi, ostsin ma lõpuks ikkagi hoopis Oorti plaadi ja elan regilauludest. (Mingil eluperioodil, nii vanuses 5-9, oli mu kindlate lemmikraamatute seas Tõnn Sarve “Kõik on ju ime”. Ma tahan seda nüüd uuesti lugeda. Kõigile teistele soovitan ka.)

Üldiselt selle telefoniga ma hakkan mehi saama. Tarvitseb ta kuhugi lauanurgale vedelema jätta ja kohe kõik tulevad uudishimutsema, sest ta on nii macho. Telefonielamuste vahetamisest telefoninumbrite vahetamiseni on ju ainult üks samm, right?

(panete tähele, et mu telefon pole juba enam “see”, vaid “ta”?)

Aparaadi olemuse võib lühidalt kokku võtta nii: lisavarustuseks on tingimata vaja handsfreed, autolaadijat ja lumelauda. Kaks kolmest on praeguse seisuga (seega siis 24 h jooksul peale telefoni saamist) hangitud, autolaadijaga kannatab veel veits oodata:P

See, et tegu on Siemensiga, et ta on põrutuskindel, omab infrapunaliidest ja ühildub MS Outlookiga, ei vaja mingit kommenteerimist, sest ilma nende omadusteta telefoni ma poleks üldse ostnud. Mul on lihtsalt selline elu, noh, ärge pärige. Helistada on ka vahel vaja.

Eelmisest telefonist (ME45) on uus lahedam, sest
* tal on äge joystick, mis laseb temaga 90% ulatuses ainult ühe pöidla abil opereerida. milline kokkuhoid.
* ta oskab helisemise asemel vidistada nagu linnuke. mu kassid on häiritud.
* ta on oranžžikirju ja oskab oranžže tulukesi ka vilgutada väga võluvalt
* ta teab, palju on kümme elektronvolti kilodžžaulides, mitu untsi on tonnis, kui suur on hobujõud. ainult euro kursi pidin ma talle ise ütlema. nüüd teab seda ka.
* ta näeb ikka nii ägedalt macho välja:)

Järele mõeldes, milleks üldse mehed, kui selline asi mu elus olemas on?

Ma sain endale uue mänguasja. Niipalju siis tänasest tööpäevast:P

(Kui ma peaks hakkama teid piinama eriti halbade digipiltidega, siis kutsuge mind korrale. Ma EI tahtnud kaameraga telefoni, see lihtsalt… on seal.)

Ühel õhtul – see oli tegelikult pühapäeval, minu kajakinädalavahetuse lõpus – sõitsin ma võõra auto tagaistmel pimedas Haapsalust Tallinna ja kuulasin raadiost onu Raivot, kes rääkis meresõidujuttu, põhiliselt klipritest. Need olid need kõige kiiremad purjekad, mida ehitati… 18. sajandi lõpus, ma arvan? Pärast tulid juba aurulaevad ja asjad. Vist. Ma ei tea sellest laevaasjandusest suuremat.

Aga kliprid olid hämmastavad. Ühel suuremal klipril näiteks oli üle viie tuhande ruutmeetri purjepinda. Viis tuhat ruutmeetrit, selle suurusega on Tallinnas enamus Selvereid!

Ja noh, kliprid sõitsid väga kiiresti ja läksid üsna lihtsalt ümber ja olid väga ilusad ja meremeestel oli nende peal väga raske. Aga mis ma sellest jutustan, kui ma ei räägi nii, nagu onu Raivo.

Peaks tihemini kuulama inimesi, kes viitsivad lugusid rääkida.

Need lapsed, kes aastate kaupa minuga samas bussis hommikuti lasteaeda sõitsid, käivad nüüd koolis! Te võite end lolliks rääkida autovaba päeva mõttetuse teemal, aga mina olen juba emotsionaalselt plussis:) (Muide, ühel põnnil on juba matemaatika töövihik lootusetult kadunud… ja jessas, kas seitsmeaastastel käibki nii vähe hambaid?)

Ühtäkki on kõik nii kurb ja igav ja mõttetu.

Homme on autovaba päev ja ma kavatsen seda täiega pidada, kuigi kõik ümberringi seletavad mulle, kuidas see on esiteks mõttetu (mis see loeb, kui me auto üheks päevaks koju jätame) ja teiseks võimatu (busse ei panda juurde ja lihtsalt suletakse tänavaid ja kuidas üldse saab ilma autota tööl käia sellise ilmaga). Ma ei viitsi vaielda ka… seda ei viitsi ma viimasel ajal kohe üldse ja mitte mingil teemal.

Aga ma olen alati tahtnud autovaba päeva tähistada, aga pole seda kunagi saanud, sest mul pole autot olnud, nii et nüüd kavatsen ma üritusest viimast võtta:P ja tegelikult ma juba tunnengi, et mul oleks vaja endale meelde tuletada, kuidas ilma autota saab ka elu elatud. Ma küll pean endiselt kinni oma suurpärasest põhimõttest sõita bussiga juhul, kui mul pole muud käimist kui kodu ja kesklinna vahet, aga nipp on siin selles, et kooli ja koori tõttu selliseid tööpäevi põhimõtteliselt polegi:P

Huvitav, kas oma haigusest blogimine on mingi kaasaegsemat sorti rahvameditsiini võte? Andke teada, kui see kellegi puhul ravitoimet avaldab. Enne ma sellesse ei usu ja ei lasku detailidesse oma vesiste silmade ja valutava pea teemal. Lihtsalt tahaks nentida, et kaheksakümnene Stroh vist ikka ei tapa kõiki pisikuid. (Mis mõte seda siis üldse juua oli?)

Loomulikult on kõigil mu abi, seltsi ja mõistmist vaja just täna, kui ma selle kõige jagamiseks üldse võimeline pole. Lähen parem koju teki alla ja olen homme jälle teie.

Olidki hülged – nad ei lasknud end küll nii lähedalt vaadata, kui ma lootsin, aga ei jäänud ka nii kaugele, kui kartsin. Ja vaikse ümisemise peale tulid tõepoolest asja veidi lähemalt uurima.

Peaosades olid siiski meri ise ja Hiiumaa laiud, eriti tänase päikeselise ilmaga. Seltskond ja lambad olid ka ägedad. Ja ämblik, kes otse meie nähes võrku kudus. Uskumatult nobe tüüp.

Kajakiga sõitmine on nagu jalgrattaga sõitmine, ainult et jalgade asemel tuleb kätega kogu töö ära teha.

Ja lõpuks ometi täideti minu jaoks sisuga hulk väljendeid nagu “lesila”, “rannakarjamaa” ja “pärandkooslus”. Ma arvasin enne ka, et ma tean, mis need tähendavad, aga ise näha oli hoopis teine asi.