‘cos i don’t think that they’d understand

Ma avastasin praegu, et mul on vaja osta üks arvuti ja ma ei tea, kuidas seda tehakse. Mälud-kõvakettad-taktsagedused-operatsioonisüsteemid… ma olin nende teemadega viimati kursis siis, kui 486 oli veel päris kõva sõna. Rääkimata sellest, et mul ei ole konkreetselt aimugi, mis nimega poodides Tallinnas arvuteid müüakse ja millistesse neist tasub minna ja millistest eemale hoida. … Loe edasi “‘cos i don’t think that they’d understand”

Ma avastasin praegu, et mul on vaja osta üks arvuti ja ma ei tea, kuidas seda tehakse. Mälud-kõvakettad-taktsagedused-operatsioonisüsteemid… ma olin nende teemadega viimati kursis siis, kui 486 oli veel päris kõva sõna. Rääkimata sellest, et mul ei ole konkreetselt aimugi, mis nimega poodides Tallinnas arvuteid müüakse ja millistesse neist tasub minna ja millistest eemale hoida. Õpitud abitus on ikka jõle asi.

Kust otsast ma selle kõigega nüüd peale hakkan? (“Küsi oma mehelt” on vale vastus.)

See on ikka hämmastav, kui palju on neid asju, mida ma ei oska osta, sest ei tea, mis küsimusi müüjale esitada ja mida tema omadele vastata… Kas teie oskate osta autot, arvutit, lumelauda, kitarri, hooldust või lisavarustust mõnele neist asjadest, kaasaegset klassikalist muusikat, aiaväetisi…? Mida te teete, kui ei oska, aga ikkagi vaja on? Kas kusagil on olemas mingeid vastavaid kursusi? “Coping in the 21st Century Part I: How to Survive in Consumer Society” vms…

veere veere vetta mööda

Selle sügise kõige ägedam helkur on ilma kahtluseta Statoili oma – oranžž, päikesekujuline. Täpselt nagu lubatud, koht päikese all. Ma olen rahul.

Ja kuigi ma lubasin hakata kuulama kaasaegset lääne poppi, ostsin ma lõpuks ikkagi hoopis Oorti plaadi ja elan regilauludest. (Mingil eluperioodil, nii vanuses 5-9, oli mu kindlate lemmikraamatute seas Tõnn Sarve “Kõik on ju ime”. Ma tahan seda nüüd uuesti lugeda. Kõigile teistele soovitan ka.)

he’s just one more

Üldiselt selle telefoniga ma hakkan mehi saama. Tarvitseb ta kuhugi lauanurgale vedelema jätta ja kohe kõik tulevad uudishimutsema, sest ta on nii macho. Telefonielamuste vahetamisest telefoninumbrite vahetamiseni on ju ainult üks samm, right?

(panete tähele, et mu telefon pole juba enam “see”, vaid “ta”?)

Aparaadi olemuse võib lühidalt kokku võtta nii: lisavarustuseks on tingimata vaja handsfreed, autolaadijat ja lumelauda. Kaks kolmest on praeguse seisuga (seega siis 24 h jooksul peale telefoni saamist) hangitud, autolaadijaga kannatab veel veits oodata:P

See, et tegu on Siemensiga, et ta on põrutuskindel, omab infrapunaliidest ja ühildub MS Outlookiga, ei vaja mingit kommenteerimist, sest ilma nende omadusteta telefoni ma poleks üldse ostnud. Mul on lihtsalt selline elu, noh, ärge pärige. Helistada on ka vahel vaja.

Eelmisest telefonist (ME45) on uus lahedam, sest
* tal on äge joystick, mis laseb temaga 90% ulatuses ainult ühe pöidla abil opereerida. milline kokkuhoid.
* ta oskab helisemise asemel vidistada nagu linnuke. mu kassid on häiritud.
* ta on oranžžikirju ja oskab oranžže tulukesi ka vilgutada väga võluvalt
* ta teab, palju on kümme elektronvolti kilodžžaulides, mitu untsi on tonnis, kui suur on hobujõud. ainult euro kursi pidin ma talle ise ütlema. nüüd teab seda ka.
* ta näeb ikka nii ägedalt macho välja:)

Järele mõeldes, milleks üldse mehed, kui selline asi mu elus olemas on?

screw you i didn’t like your taste anyway

Ma sain endale uue mänguasja. Niipalju siis tänasest tööpäevast:P (Kui ma peaks hakkama teid piinama eriti halbade digipiltidega, siis kutsuge mind korrale. Ma EI tahtnud kaameraga telefoni, see lihtsalt… on seal.)

Ma sain endale uue mänguasja. Niipalju siis tänasest tööpäevast:P

(Kui ma peaks hakkama teid piinama eriti halbade digipiltidega, siis kutsuge mind korrale. Ma EI tahtnud kaameraga telefoni, see lihtsalt… on seal.)

maa peal on paljugi põnevat põlu all

Ühel õhtul – see oli tegelikult pühapäeval, minu kajakinädalavahetuse lõpus – sõitsin ma võõra auto tagaistmel pimedas Haapsalust Tallinna ja kuulasin raadiost onu Raivot, kes rääkis meresõidujuttu, põhiliselt klipritest. Need olid need kõige kiiremad purjekad, mida ehitati… 18. sajandi lõpus, ma arvan? Pärast tulid juba aurulaevad ja asjad. Vist. Ma ei tea sellest laevaasjandusest suuremat. … Loe edasi “maa peal on paljugi põnevat põlu all”

Ühel õhtul – see oli tegelikult pühapäeval, minu kajakinädalavahetuse lõpus – sõitsin ma võõra auto tagaistmel pimedas Haapsalust Tallinna ja kuulasin raadiost onu Raivot, kes rääkis meresõidujuttu, põhiliselt klipritest. Need olid need kõige kiiremad purjekad, mida ehitati… 18. sajandi lõpus, ma arvan? Pärast tulid juba aurulaevad ja asjad. Vist. Ma ei tea sellest laevaasjandusest suuremat.

Aga kliprid olid hämmastavad. Ühel suuremal klipril näiteks oli üle viie tuhande ruutmeetri purjepinda. Viis tuhat ruutmeetrit, selle suurusega on Tallinnas enamus Selvereid!

Ja noh, kliprid sõitsid väga kiiresti ja läksid üsna lihtsalt ümber ja olid väga ilusad ja meremeestel oli nende peal väga raske. Aga mis ma sellest jutustan, kui ma ei räägi nii, nagu onu Raivo.

Peaks tihemini kuulama inimesi, kes viitsivad lugusid rääkida.

good times for a change

Need lapsed, kes aastate kaupa minuga samas bussis hommikuti lasteaeda sõitsid, käivad nüüd koolis! Te võite end lolliks rääkida autovaba päeva mõttetuse teemal, aga mina olen juba emotsionaalselt plussis:) (Muide, ühel põnnil on juba matemaatika töövihik lootusetult kadunud… ja jessas, kas seitsmeaastastel käibki nii vähe hambaid?)

Need lapsed, kes aastate kaupa minuga samas bussis hommikuti lasteaeda sõitsid, käivad nüüd koolis! Te võite end lolliks rääkida autovaba päeva mõttetuse teemal, aga mina olen juba emotsionaalselt plussis:) (Muide, ühel põnnil on juba matemaatika töövihik lootusetult kadunud… ja jessas, kas seitsmeaastastel käibki nii vähe hambaid?)

keep in mind we’re under the same sky

Ühtäkki on kõik nii kurb ja igav ja mõttetu. Homme on autovaba päev ja ma kavatsen seda täiega pidada, kuigi kõik ümberringi seletavad mulle, kuidas see on esiteks mõttetu (mis see loeb, kui me auto üheks päevaks koju jätame) ja teiseks võimatu (busse ei panda juurde ja lihtsalt suletakse tänavaid ja kuidas üldse saab ilma … Loe edasi “keep in mind we’re under the same sky”

Ühtäkki on kõik nii kurb ja igav ja mõttetu.

Homme on autovaba päev ja ma kavatsen seda täiega pidada, kuigi kõik ümberringi seletavad mulle, kuidas see on esiteks mõttetu (mis see loeb, kui me auto üheks päevaks koju jätame) ja teiseks võimatu (busse ei panda juurde ja lihtsalt suletakse tänavaid ja kuidas üldse saab ilma autota tööl käia sellise ilmaga). Ma ei viitsi vaielda ka… seda ei viitsi ma viimasel ajal kohe üldse ja mitte mingil teemal.

Aga ma olen alati tahtnud autovaba päeva tähistada, aga pole seda kunagi saanud, sest mul pole autot olnud, nii et nüüd kavatsen ma üritusest viimast võtta:P ja tegelikult ma juba tunnengi, et mul oleks vaja endale meelde tuletada, kuidas ilma autota saab ka elu elatud. Ma küll pean endiselt kinni oma suurpärasest põhimõttest sõita bussiga juhul, kui mul pole muud käimist kui kodu ja kesklinna vahet, aga nipp on siin selles, et kooli ja koori tõttu selliseid tööpäevi põhimõtteliselt polegi:P

liig palju ma lauludes haland

Huvitav, kas oma haigusest blogimine on mingi kaasaegsemat sorti rahvameditsiini võte? Andke teada, kui see kellegi puhul ravitoimet avaldab. Enne ma sellesse ei usu ja ei lasku detailidesse oma vesiste silmade ja valutava pea teemal. Lihtsalt tahaks nentida, et kaheksakümnene Stroh vist ikka ei tapa kõiki pisikuid. (Mis mõte seda siis üldse juua oli?) Loomulikult … Loe edasi “liig palju ma lauludes haland”

Huvitav, kas oma haigusest blogimine on mingi kaasaegsemat sorti rahvameditsiini võte? Andke teada, kui see kellegi puhul ravitoimet avaldab. Enne ma sellesse ei usu ja ei lasku detailidesse oma vesiste silmade ja valutava pea teemal. Lihtsalt tahaks nentida, et kaheksakümnene Stroh vist ikka ei tapa kõiki pisikuid. (Mis mõte seda siis üldse juua oli?)

Loomulikult on kõigil mu abi, seltsi ja mõistmist vaja just täna, kui ma selle kõige jagamiseks üldse võimeline pole. Lähen parem koju teki alla ja olen homme jälle teie.

ei tea kas merele ma teel või randa

Olidki hülged – nad ei lasknud end küll nii lähedalt vaadata, kui ma lootsin, aga ei jäänud ka nii kaugele, kui kartsin. Ja vaikse ümisemise peale tulid tõepoolest asja veidi lähemalt uurima. Peaosades olid siiski meri ise ja Hiiumaa laiud, eriti tänase päikeselise ilmaga. Seltskond ja lambad olid ka ägedad. Ja ämblik, kes otse meie … Loe edasi “ei tea kas merele ma teel või randa”

Olidki hülged – nad ei lasknud end küll nii lähedalt vaadata, kui ma lootsin, aga ei jäänud ka nii kaugele, kui kartsin. Ja vaikse ümisemise peale tulid tõepoolest asja veidi lähemalt uurima.

Peaosades olid siiski meri ise ja Hiiumaa laiud, eriti tänase päikeselise ilmaga. Seltskond ja lambad olid ka ägedad. Ja ämblik, kes otse meie nähes võrku kudus. Uskumatult nobe tüüp.

Kajakiga sõitmine on nagu jalgrattaga sõitmine, ainult et jalgade asemel tuleb kätega kogu töö ära teha.

Ja lõpuks ometi täideti minu jaoks sisuga hulk väljendeid nagu “lesila”, “rannakarjamaa” ja “pärandkooslus”. Ma arvasin enne ka, et ma tean, mis need tähendavad, aga ise näha oli hoopis teine asi.

kas aimab süda mis teekond on ees

doonor.gif Jah, täna see siis juhtubki.

Täna on muidu ka mõnus päev, tegelikult kipuvad kõik trenniga algavad päevad mõnusad olema. Hea tunne ju, kui kella kümneks hommikul oled midagi tõhusat ära teinud.

Päike paistab ja nädalavahetusel lähen ma kajakimatkale, hülgeid vaatama… teate, et hüljestele tuleb laulda, siis nad tulevad kohale?

küll sügisöö on õues veel pole viga ilmadel

Täna õhtul nägin ma oma kodu lähedal siili. Ma olen siin kolm aastat elanud ja olnud jumala kindel, et siin lihtsalt ei olegi siile… see on mind kurvastanud, sest siilid meeldivad mulle tohutult. Aga täna üks jalutas mu ees üle tee ja läks siis naabri aeda oma siiliasju ajama. <järgneb kõrvalepõige lapsepõlve> Kui ma väike … Loe edasi “küll sügisöö on õues veel pole viga ilmadel”

Täna õhtul nägin ma oma kodu lähedal siili. Ma olen siin kolm aastat elanud ja olnud jumala kindel, et siin lihtsalt ei olegi siile… see on mind kurvastanud, sest siilid meeldivad mulle tohutult. Aga täna üks jalutas mu ees üle tee ja läks siis naabri aeda oma siiliasju ajama.

<järgneb kõrvalepõige lapsepõlve>
Kui ma väike olin ja mind issi-emme sessi ajaks vanaema juurde saadeti, siis emme kirjutas mulle sinna kirju. Pildid joonistas ka juurde. Lemmikpiltide top5:
1. papa Kaasik, tema loengus talveund magav kärbes ja samas loengus niisama magav minu isa. Isa väidab siiamaani, et sellist pilti ei saanud olla, sest papa Kaasiku loengud olevat olnud ainsad, kus ta EI maganud.
2. neegripoiss, kelle juurde käis õpetlik jutt sellest, kuidas neegrid ei ole mustad mitte pesematusest, vaid päevitusest, ja kuidas pesemata nahale päike peale ei hakkagi ja kuidas sellepärast peab end hoolega pesema.
3. ülikooli raamatukogus leiduvad potililled, terve suur galerii
4. siil – kusjuures, kui ma nüüd hoolega mõtlen, siis äkki siilist polnudki pilti, vaid oli ainult jutt sellest, kuidas ema nägi öösel koju minnes siili ja kuidas nad natuke aega teineteist vaatasid ja siis läks siil oma siiliasju ajama. saate nüüd aru, miks see vanade kirjade teema järsku üles kerkis?:)
5. Taaniel söömas, hüppamas, magamas. Taaniel oli küülik, kes meil mingi aja vanaema juures Aegviidus oli. Iseenesest jabur, et mina olin Taanieli juures ja ema joonistas mulle Tartus temast pilte ja saatis maale… Taanieli nimi tuli muidu sellest, et kui tal alguses puuri polnud, hoiti teda sauna taga sügavas augus.
</kõrvalepõige lapsepõlve>

Ma jagasin oma siilielamust vanaisaga ka ja tema rääkis selle peale, kuidas vanasti oli siin olnud palju siile. Ja et kui ta kirsipuid ja marjapõõsaid võrguga kattis, siis jäid siilid võrkudesse kinni ja neid tuli kogu aeg päästmas käia.

Nüüd ma siis tean, miks ma pole kunagi ühtegi siili tabanud. Pole ju võrke välja pannud.

ära kujuta ette

Eriti alatu, ma avastasin praegu, et energiajoogimaitselise longero reklaamid on ära keelatud:( Need jänesega, teate – “noh, jänes, pesu jääb kitsaks?” Jah, see juhtus juba juulikuus, aga ma olin siis ju nädalate kaupa Eestist ära… Aga need olid kõige paremad reklaamid, mida ma üldse kunagi näinud olen! Okei, tegelikult 1993. aastal MTVs oli üks Coca-Cola … Loe edasi “ära kujuta ette”

Eriti alatu, ma avastasin praegu, et energiajoogimaitselise longero reklaamid on ära keelatud:( Need jänesega, teate – “noh, jänes, pesu jääb kitsaks?” Jah, see juhtus juba juulikuus, aga ma olin siis ju nädalate kaupa Eestist ära…

Aga need olid kõige paremad reklaamid, mida ma üldse kunagi näinud olen! Okei, tegelikult 1993. aastal MTVs oli üks Coca-Cola reklaam ka, mis oli jube hea – aga cocat ei ole ma kunagi joonud, aga jänesega longerot joon küll. Kindlasti sellepärast, et reklaamis oli kuulus näitleja ja see mõjutas mind kohutavalt:P (Vabandage, aga kes see Dan Põldroos üldse on sihuke? mina, televõhik, arvasin, et see oli Emil Rutiku seal…)

Nii et siis tüng ärakeelajatele, eks ole. Aga kas kellelgi koopiaid ei ole neist klippidest? Ma jõudsin ainult ühe korra vaadata…

Ootamatu õppelaenuga toimetulekuks on laekunud metsik hulk häid ideid, neist ekstreemseim vast Eleni pakutud “plastiline operatsioon ühe rinna suurendamiseks, kuna kahe jaoks ei jätku”:P

aga nii nad on need linnud

Fakk. Nad andsid mulle õppelaenu, sest ma ei taibanud neile öelda, et ma ei taha üldse. See on meil vist perekonna viga, ma kuulsin, et mu vennaga oli ükspäev sama asi juhtunud. Teine perekonna viga on meil see, et me ei õpi üksteise vigadest:P

Fakk. Nad andsid mulle õppelaenu, sest ma ei taibanud neile öelda, et ma ei taha üldse.

See on meil vist perekonna viga, ma kuulsin, et mu vennaga oli ükspäev sama asi juhtunud.

Teine perekonna viga on meil see, et me ei õpi üksteise vigadest:P

võta mind lehtede varju lõkendav sügisepuu

Iga kord, kui ma pihlakaid vaatan, tuleb mulle meelde see Alenderi laul… ja mitte laul niisama, aga koos tantsuga. Nii, nagu seda tantsupeol tantsiti. Mitte niivõrd etendus ei meenu, aga proov, mida hiljem telekas näidati – kuidas sadas paduvihma ja staadionitäis T-särkides gümnaasiuminoori tantsis “pesevad vihmad ta marju, nendele vajutan suu”, endal vesi mööda nägu … Loe edasi “võta mind lehtede varju lõkendav sügisepuu”

Iga kord, kui ma pihlakaid vaatan, tuleb mulle meelde see Alenderi laul… ja mitte laul niisama, aga koos tantsuga. Nii, nagu seda tantsupeol tantsiti. Mitte niivõrd etendus ei meenu, aga proov, mida hiljem telekas näidati – kuidas sadas paduvihma ja staadionitäis T-särkides gümnaasiuminoori tantsis “pesevad vihmad ta marju, nendele vajutan suu”, endal vesi mööda nägu voolamas ja silmad säramas. See pilt on mind kummitanud läbi kogu augusti ja poole septembri. Nii ilus.

Kunagi varem ei ole ma tähele pannud, et pihlakamarjad hakkavad punaseks minema juba poolest suvest… ja et nad lõpuks NII punaseks lähevad.

istället sitter jag och väntar just på ingenting alls

Luuletused, tõepoolest. Ei, ma ostsin luuletusi ka (Runneli “Suureks saamine” – raamatute puhul mul liigse noortepärasuse piirang ei kehti, teate ju), aga tänase päeva leid oli ikkagi “Neidude käekotilektüür igaks hädaolukorraks”. Esimene ja tõenäoliselt ainus nõuanderaamat, millest nagu tegelikult asja ka võib olla. Kahjuks ma ei saa siinkohal tsiteerida ühtegi parematest nippidest, mis ma sealt … Loe edasi “istället sitter jag och väntar just på ingenting alls”

Luuletused, tõepoolest. Ei, ma ostsin luuletusi ka (Runneli “Suureks saamine” – raamatute puhul mul liigse noortepärasuse piirang ei kehti, teate ju), aga tänase päeva leid oli ikkagi “Neidude käekotilektüür igaks hädaolukorraks”. Esimene ja tõenäoliselt ainus nõuanderaamat, millest nagu tegelikult asja ka võib olla. Kahjuks ma ei saa siinkohal tsiteerida ühtegi parematest nippidest, mis ma sealt juba leidsin, sest mul on mõned meessoost lugejad ka ja, noh, nad ei taha teada. Meie ka ei taha, et nad teaks;)

i want you to notice when i’m not around

Sellise ilmaga tuleb minna plaadi- või raamatupoodi, muidu on õhtuni nukker ja tühi tunne. Plaadipood on lähemal, see tähendab, et püksisääred jääksid kuivemaks. Aga ma ei oska sealt midagi osta… Mu playlist pärineb täiega aastast 2000 (Napster, eks ole), ma ei teagi, mis muusikat veel olemas on peale HIMi ja Radioheadi:P Välja arvatud eesti muusika, … Loe edasi “i want you to notice when i’m not around”

Sellise ilmaga tuleb minna plaadi- või raamatupoodi, muidu on õhtuni nukker ja tühi tunne.

Plaadipood on lähemal, see tähendab, et püksisääred jääksid kuivemaks. Aga ma ei oska sealt midagi osta… Mu playlist pärineb täiega aastast 2000 (Napster, eks ole), ma ei teagi, mis muusikat veel olemas on peale HIMi ja Radioheadi:P Välja arvatud eesti muusika, seda ma ostan palju ja olen kursis. Aga ma olen terve suve ainult eesti muusikat kuulanud, väikeste balkanlike vahepaladega küll. Palun soovitage mulle mingit kaasaegset, samas mitte _liiga_ noortepärast lääne poppi või rocki?

Jääb siis raamatupood seekord. Peaks mingeid luuletusi lugema vahelduseks.

somewhere in my youth or childhood i must have done something good

Nii palju klaase pole vist küll enne ühelgi peol lõhutud kui minu juures eile. Erinevatel andmetel viis kuni kaheksa, ma ei tea, mul endal läks viienda juures järg käest:P Killud toovad õnne, eksju? (ei, keegi ei astunud endale klaasikilde jalga ja jah, mul on veel mõned klaasid alles ka:) ja siis ma olen täna pikalt … Loe edasi “somewhere in my youth or childhood i must have done something good”

Nii palju klaase pole vist küll enne ühelgi peol lõhutud kui minu juures eile. Erinevatel andmetel viis kuni kaheksa, ma ei tea, mul endal läks viienda juures järg käest:P Killud toovad õnne, eksju?

(ei, keegi ei astunud endale klaasikilde jalga ja jah, mul on veel mõned klaasid alles ka:)

ja siis ma olen täna pikalt (186 km) mõelnud selle üle, kas elu on õiglane ja kui jah, siis mida ägedat olen ma teinud, et niisugused sõbrad ära teenida, nagu nad mul on:)

i sit and talk to god but he just laughs at my plans

Magnetic poetry on meie külmkapi peal resideerunud nüüd juba peaaegu aasta ja käes on olukord, kus keegi ei julge enam uusi häid mõtteid kirja panna, sest kõik olulisemad sõnad on juba vanade, ka väga heade mõtete sees kasutusel ja neid ei raatsi lihtsalt lammutada… Aga lõpuks me võtsime Eleniga end kokku ja ajasime kõik sassi tagasi. Tabula rasa, võiks külmkapiukse kohta öelda, kui ta nii tihedalt sõnadega kaetud poleks:P

Möödaläinud aasta parimad hitid saavad siinkohal avaldatud ja ühtlasi jäädvustatud.

care for a mouse or 2?
see inside for more

yesterday
afternoon something was gone
hope tomorrow all will be ok again
please wait

never a softer fur
have I stroked
in my life
that’s my beautiful pet companion
talking in dreamy purr
is this cat
through the night
full of warm and quiet affection

only feline see heaven as perfect pillow

we will drink
then we make
more sense

you must kiss our fat siamese cat every time he asks for it

almost enough said

seepärast paaril korral end ma päris purju jõin

Mind tabas just praegu esimene paanikahoog teemal “ma ei suuda kevadel ülikooli lõpetada!” Esimene pagan teab mitmest. Õppeaasta on kestnud kaks nädalat:P Ostan magistritöö teema, hind kokkuleppel.

Mind tabas just praegu esimene paanikahoog teemal “ma ei suuda kevadel ülikooli lõpetada!” Esimene pagan teab mitmest. Õppeaasta on kestnud kaks nädalat:P

Ostan magistritöö teema, hind kokkuleppel.

s käib susinaga jotil saba taga

Ma käisin eile siis loengus ka, kõik oli väga harjumatu:P Esiteks ma unustasin kaasa võtta pastaka ja paberi, see lihtsalt ei tulnud pähe. (Ega mul ei ole kooliasju ostetud ka eriti.) Kirjutasin siis olulisi asju telefoni sisse üles ja kui igav hakkas, lugesin kaasavõetud Postimeest. Aga ülejäänud kuulajaskond oli enamuses ikka läpakatega kohale tulnud ja … Loe edasi “s käib susinaga jotil saba taga”

Ma käisin eile siis loengus ka, kõik oli väga harjumatu:P Esiteks ma unustasin kaasa võtta pastaka ja paberi, see lihtsalt ei tulnud pähe. (Ega mul ei ole kooliasju ostetud ka eriti.) Kirjutasin siis olulisi asju telefoni sisse üles ja kui igav hakkas, lugesin kaasavõetud Postimeest. Aga ülejäänud kuulajaskond oli enamuses ikka läpakatega kohale tulnud ja jutustasid terve loengu aja agaralt messengeris. Nojah, see on see kuuenda korpuse wifi. Ainult mina kaevasin peileriga nagu loll:P (mäletate seda anekdooti?)

heaven must be missing an angel

(koomiks tänasest Päevalehest)

Tõepoolest, auto omamine on mind õpetanud nägema selliseid elu tahke, mille olemasolust mul varem aimugi polnud. Parklaid mööda laiali vedelevad ostukärud pole üldse mitte kõige jaburam osa asjast.

Ükspäev oli üks käru jäetud otse minu auto kõrvale pargitud auto taha ja ma mõtlesin, et kui ma oma asjad olen ära pannud, siis ma viin selle enda käruga koos ära käruparklasse, kellelgi teisel pärast selle võrra lihtsam. Aga enne, kui ma selle väga lahke teoni jõudsin, ilmus kohale kõrvalauto omanik, kes läks jalusolevat käru ise minema viima ja ütles, et ta võib minu oma ka ära viia, kui ta juba minema hakkab:) Nii et mõnikord piisab mõttestki.

tolko raz v godu

Aitäh teile kõigile, mul on nii kohutavalt armas päev olnud! (ma ei tea, kas ma olen tõesti järsku nii palju lahedamaks muutunud või on asi ikkagi orkutis, aga rekordiliselt suur hulk inimesi teadis/viitsis mind meeles pidada;) Muide, eelmisel nädalal ma nägin linnas Cat Cody seljakotiga tüdrukut ja mõtlesin, et oh, ma tahaks ka, ja siis … Loe edasi “tolko raz v godu”

Aitäh teile kõigile, mul on nii kohutavalt armas päev olnud!

(ma ei tea, kas ma olen tõesti järsku nii palju lahedamaks muutunud või on asi ikkagi orkutis, aga rekordiliselt suur hulk inimesi teadis/viitsis mind meeles pidada;)

Muide, eelmisel nädalal ma nägin linnas Cat Cody seljakotiga tüdrukut ja mõtlesin, et oh, ma tahaks ka, ja siis taipasin, et pagan, ma olen peaaegu kakskümmend viis ja ma ei saa endale sellist asja ju… ja siis nad täna kinkisid töö juures mulle lillede asemel ehtsa Cat Cody, no kas saab üldse paremini minna?!

Ainult minu sünnipäev vist saabki olla selline, et on peaaegu korraga päikest, äikest ja rahet, nii väljas õues kui mu enda sees… Igav küll pole olnud. Ja vikerkaar oli ka!

ta peab rajama päikeselinna aga võibolla päikesemaa

Nüüd olen ma küll juba nii suur ja tugev, et tänasest alates hakkan kasvama hoopis heaks ja targaks. Ilusaks ka vast:) ja esimene hommikune õnnitluskõne oli lihtsalt üle ootuste armas:*

Nüüd olen ma küll juba nii suur ja tugev, et tänasest alates hakkan kasvama hoopis heaks ja targaks. Ilusaks ka vast:)

ja esimene hommikune õnnitluskõne oli lihtsalt üle ootuste armas:*

kõik hurmav hell me hinge poeb meid kutsub kaunis öö

Öösel kell kaks otsustasin ma kindlalt, et ma pean oma salakirgede nimekirja täiendama Rosamunde Pilcheri raamatutega. Tõepoolest, naistekaid à la Bridget Jones (kolmekümnene luusernaine otsib meest ja mingil imelikul põhjusel lõpuks leiab ka, aga satub selle käigus võimatult piinlikesse situatsioonidesse) ma jälestan, naistekatest à la Kristiina Lauritsatütar olen ma välja kasvanud (ilmselt kasvan ma mõnekümne aasta pärast neisse sisse tagasi muidugi) ja enamus ülejäänud naistekatest jätab mu külmaks, aga Rosamunde Pilcher suudab kirjutada nii, et… ma tahaks seal olla. Enamasti Cornwallis, seal juhtub kõige olulisemaid asju ta lugudes, aga ka Šotimaal, Londonis, Floridas… Mitte neis sündmustikes, enamasti ka mitte nende inimeste juures, kellest ta kirjutab, aga just neis kohtades.

Mitte ükski teine kirjanik ei oska minuga seda teha. Palju muud nad teevad, aga seda mitte.

Ja millal, palun, leiaks ma natuke aega, et ŠŠotimaale minna nüüd?

läbi väikse klaasitüki roheline näib maailm

Ma sain emmelt nii ilusasti pakitud kingituse, et ma ei raatsigi seda lahti pakkida vist kunagi. Ja ma olen oma sünnipäeva tähistanud küll veidi enneaegselt, aga see-eest väga vahvalt kõigi oma nooremate vendade seltsis… muuhulgas palli mängides, hüppenööriga hüpates ja loomaaias tõukerattaga ringi sõites. Vahepeal on tunne, nagu kahekümne viieselt elu alles algaks; vahepeal jälle, … Loe edasi “läbi väikse klaasitüki roheline näib maailm”

Ma sain emmelt nii ilusasti pakitud kingituse, et ma ei raatsigi seda lahti pakkida vist kunagi.

Ja ma olen oma sünnipäeva tähistanud küll veidi enneaegselt, aga see-eest väga vahvalt kõigi oma nooremate vendade seltsis… muuhulgas palli mängides, hüppenööriga hüpates ja loomaaias tõukerattaga ringi sõites. Vahepeal on tunne, nagu kahekümne viieselt elu alles algaks; vahepeal jälle, nagu võtaks kahekümne neljast viimast:P

Pidustused igatahes jätkuvad:)

what would you ask if you had just one question

Teate eksju seda tobedat olukorda Imago mängimise juures, kui kaheksat mängijat ei ole ja tühjade kohtade peale tuleb panna mingeid tuntud inimesi, et kõik mängijad neid teaksid, ja siis kirjutatakse Lennart Meri ja kõik väldivad seda ruutu mängu lõpuni, sest see on nii igav? Meie mängisime endale täna kaheksandaks mängijaks Jeesus Kristuse. See lihtsalt läks … Loe edasi “what would you ask if you had just one question”

Teate eksju seda tobedat olukorda Imago mängimise juures, kui kaheksat mängijat ei ole ja tühjade kohtade peale tuleb panna mingeid tuntud inimesi, et kõik mängijad neid teaksid, ja siis kirjutatakse Lennart Meri ja kõik väldivad seda ruutu mängu lõpuni, sest see on nii igav?

Meie mängisime endale täna kaheksandaks mängijaks Jeesus Kristuse. See lihtsalt läks nii. Loomulikult suutsime me seepeale igasuguse sohita välja võluda küsimuse “kujuta ette, et Jeesus oleks midagi lihavõttepühadele iseloomulikku”:P

on elu see mu kallis mis meid jalust maha lööb

Õppekava? Õpingukava? Magistrandi tegevuskava? Deklareerimine? Õpetamispraktika? Magistriseminarid? Punase joone päev? Ja sügisel koolivaheaega ei olegi?:) Tutvusin siis oma õppekavaga üle pika aja: Magistriõppe eesmärgiks on süvendada teadmisi ja arusaamu – valitud teadusala põhiprobleemistikus ja arengusuundades, – alusteadustes, – inimese ja ühiskonna humanistlikes, sotsiaalsetes ja majanduslikes probleemides; – võõrkeeleoskuses; Ei no mida. Inimese ja ühiskonna humanistlikes, … Loe edasi “on elu see mu kallis mis meid jalust maha lööb”

Õppekava? Õpingukava? Magistrandi tegevuskava? Deklareerimine? Õpetamispraktika? Magistriseminarid? Punase joone päev? Ja sügisel koolivaheaega ei olegi?:)

Tutvusin siis oma õppekavaga üle pika aja:

Magistriõppe eesmärgiks on süvendada teadmisi ja arusaamu

– valitud teadusala põhiprobleemistikus ja arengusuundades,
– alusteadustes,
– inimese ja ühiskonna humanistlikes, sotsiaalsetes ja majanduslikes probleemides;
– võõrkeeleoskuses;

Ei no mida. Inimese ja ühiskonna humanistlikes, sotsiaalsetes ja majanduslikes probleemides? Kontrollige siis keegi kevadel üle, kas mu teadmised ja arusaamad on süvenenud…

Ja kogu selles õnnetus ülikoolis on järel KAKS ainet, mida ma veel teha tahaks… ja neid loetakse SAMAL ajal:P

see on lihtne see polegi töö lihtsalt luuletan läbi öö

Kopparbergsi mustikasiider näeb välja nagu viin aknooliga ja maitseb… ma tahaks öelda, et maitseb samamoodi, aga ma ei ole ju kunagi viina aknooliga maitsnud ja ega tegelikult näinud ka ei ole. Maitseb kirjeldamatult jäle. Täheldada võib sisu ja vormi ühtsust. Käisin gümnaasiumi alustamise kümnenda aastapäeva eelõhtu tähistamise tähe all klassivendadega kõrtsis. Meeleolu oli väsinud ja … Loe edasi “see on lihtne see polegi töö lihtsalt luuletan läbi öö”

Kopparbergsi mustikasiider näeb välja nagu viin aknooliga ja maitseb… ma tahaks öelda, et maitseb samamoodi, aga ma ei ole ju kunagi viina aknooliga maitsnud ja ega tegelikult näinud ka ei ole. Maitseb kirjeldamatult jäle. Täheldada võib sisu ja vormi ühtsust.

Käisin gümnaasiumi alustamise kümnenda aastapäeva eelõhtu tähistamise tähe all klassivendadega kõrtsis. Meeleolu oli väsinud ja nukravõitu, vestluses oli pikemaid pause kui kunagi varem… Samas, on siis kolmekümne esimese augusti õhtul kunagi mingit erilist rõõmupidu peetud? Bioloogiline kell, kommenteeris Uku. Miski su sees lihtsalt teab, et homme hakkab jälle pihta.

Hakkabki. Päeva poole lähen dekanaati ja katsun kusagilt oma magistrandi tegevuskava välja kaevata. Magistritöö jaoks juhendaja tuleb ka hankida ja see on katsumus, sest ma tean, kes oleks kõige parem, aga ma ei julge teda paluda. Võibolla peaks lilled viima. Õpetajale ikka viiakse esimesel septembril.