Kui te veel pole aru saanud, siis ma hankisin endale Ehala uue plaadi vanade lauludega. See on imeilus, laulude poolest ju nagunii, aga plaat ja karp ise ka… ja ma mõtlesin jälle, et see on ju üks oluline põhjus muusikat osta, mitte varastada.
Ükspäev sain ma kingiks ühe teise läbi aegade mu lemmikute hulka kuulunud plaadi (Francis Cabrel, “Samedi soir sur la terre”, aga see ei meeldiks teile põhiosas) ja tundsin, et hoolimata neist mp3dest, mida ma 2000. aastast saadik kedranud olen, on mul alles nüüd see muusika olemas. Koos piltidega ja laulusõnadega, millest ma ikka veel suurt midagi aru ei saa, sest need on prantsuse keeles. Aga nii ilus on see kõik.
Ühel päeval saan ma nii rikkaks, et ma ei osta enam paperbacke ka, vaid hangin kõik oma raamatud endale PÄRIS köidetes, ilusatena. Kahjuks loen ma piisavalt palju sellist kraami, mida kõvakaanelisena välja ei antagi…
Juhuslikult puudutab Teller ka täna seda teemat. (mis omakorda meenutab mulle, et ma ei ole ikka veel aru saanud, misasi on trackback, kuidas seda kasutatakse ja kas see võiks käesoleval hetkel abiks olla kuidagi).
aga meie lapse valu puutub asjasse nii palju, et nüüd olen ma haigeks ka jäänud lisaks muule jamale:(
whatever 
mina olen kassetiusku – originaali tahan aga CD-d osta ei jõua. ja raamatuid ostan rüütli tänava raamatukaltsukast ^^
Ma ka suurima hea meelega kuulaks Trackback’i tähendust. =P
Vastuse saamiseks kliki siia. ;-)