every new beginning comes from some other beginning’s end

Kõige lahedam töö, mida ma elus olen teinud, oli Rootsis tudengipubis õllemüümine. See oli lahe, sest seda ei pidanud tegema, vaid võis teha, kui oli aega ja tuju ja viitsimist. Palka ei makstud, aga tööõhtul sai tasuta süüa, samas pubis kehtiva kupongi mõnel teisel õhtul või lõunal söömiseks, vedamise korral tasuta õlle või paar, terveks õhtuks hea seltskonna ja terveks semestriks odava populaarsuse – kellele siis ei meeldiks see tüdruk, kes linna kõige odavamat õlut müüb ja sinna juurde võluvalt viletsat rootsi keelt pursib?

Igal õhtul kell kaksteist pandi pubis mängima Semisonicu “Closing Time”, et kõik teaksid – nüüd on time for you to go out to the places you will be from. See oli südamlik traditsioon. Ehkki paar doktoranti, kellega ma vahel koos jõin, kinnitasid, et juba paari aasta jooksul hakkab su bioloogiline kell märku andma, millal tuleb tellida viimane õlu, et saaks täpselt ENNE “Closing Time’i” algust jalga lasta.

Millegipärast ma ei usu, et see pubi oli ainuke maailmas, kes just seda lõpulugu kasutab.

Ja orkuti Olav Ehala kommuunis jutustas keegi, kuidas Zavoodis olevat komme sulgemisajal mängida Ehala “Kodulaulu”. Minu jaoks oli see üllatus – mitte niivõrd laulu mängimine ise, kui fakt, et Zavoodil üldse mingi sulgemisaeg on.