Kuu: detsember 2004

Eeldades, et uusaastaöö ja uue aasta esimese päeva veetmise viis ja koht mõjutab kuidagi aasta üldist kulgu… lähen nõiun endale aasta, mis oleks veidi tartum, kui nad mul viimasel ajal olnud on.

Järjekordse haiguspäeva veetsin järjekordse seriaaliga – jõulukingiks saadud “Wikmani poisid”, mille lõpuga võrreldes oli “Seksi ja linna” oma täiesti talutavalt kurb ja mis tekitas minus eilsetele loendamatutele seksjalinnalikele tahtmistele lisaks ühe uue, (oktoobri)lapseliku – et mitte kunagi enam sõda ei tuleks. Mitte kusagil, mitte kellelgi. Kui inimesel just peab olema uusaastasoove, siis see oleks minu oma.

Ja kui ma eile arvasin, et Jason Lewisest (as Smith Jerrod) pandavamat meesnäitlejat polegi olemas, siis täna leian ma, et kümne aasta tagused Mait Malmsten ja Marko Matvere püsivad kohati täiesti konkurentsis.

Muudkui magan. Lugeda pole mõtet üritadagi, sest aru ei saa millestki (ja ma ei räägi siin mitte keerulistest asjadest nagu trackbacki juhend algajatele, vaid lihtsatest asjadest nagu aasta kauneim lasteraamat “Olivia ja esimene maailm”). Aga kahe päevaga olen ma otsast lõpuni läbi vaadanud “Seksi ja linna” kuuenda hooaja, mis oli lõpupoole kohati talumatult kurb ja tekitas minus hulga irratsionaalseid tahtmisi… nagu näiteks omada suurt hulka ilusaid kleite ja kingi; olla üksinda Pariisis; tunda ära The One. Ja veel mõned.

Haige olla ei ole hea, aga vahepeal on üsna hea, kui ei pea eriti palju mõtlema, vaid saab niisama olla.

Kui te veel pole aru saanud, siis ma hankisin endale Ehala uue plaadi vanade lauludega. See on imeilus, laulude poolest ju nagunii, aga plaat ja karp ise ka… ja ma mõtlesin jälle, et see on ju üks oluline põhjus muusikat osta, mitte varastada.

Ükspäev sain ma kingiks ühe teise läbi aegade mu lemmikute hulka kuulunud plaadi (Francis Cabrel, “Samedi soir sur la terre”, aga see ei meeldiks teile põhiosas) ja tundsin, et hoolimata neist mp3dest, mida ma 2000. aastast saadik kedranud olen, on mul alles nüüd see muusika olemas. Koos piltidega ja laulusõnadega, millest ma ikka veel suurt midagi aru ei saa, sest need on prantsuse keeles. Aga nii ilus on see kõik.

Ühel päeval saan ma nii rikkaks, et ma ei osta enam paperbacke ka, vaid hangin kõik oma raamatud endale PÄRIS köidetes, ilusatena. Kahjuks loen ma piisavalt palju sellist kraami, mida kõvakaanelisena välja ei antagi…

Juhuslikult puudutab Teller ka täna seda teemat. (mis omakorda meenutab mulle, et ma ei ole ikka veel aru saanud, misasi on trackback, kuidas seda kasutatakse ja kas see võiks käesoleval hetkel abiks olla kuidagi).

aga meie lapse valu puutub asjasse nii palju, et nüüd olen ma haigeks ka jäänud lisaks muule jamale:(

Nüüd lihtsalt peab hakkama paremaks minema. Valgemaks, soojemaks, lihtsamaks.

Tänane tööpäev mulle meeldib ja seda üldse mitte sellepärast, et see kolm tundi tavalisest lühem on. Lihtsalt asjad kuidagi sujuvad, mõte lendab, tiimiliikmete vahel on sünergia ja isegi Murphy on end eemale hoidnud, kuigi tähtaeg on vägagi käes.

Lõpplahe tunne on, kui pead mingi keerulise süsteemi välja mõtlema ja siis hakkavad ühel hetkel kõik asjad nii kokku klappima, nagu oleks see kõik juba ammu olemas olnud ja tuli lihtsalt üles leida.

aa, ja Jõuluvana pöördus mu poole ju sõnadega “Tere, hea väike sõber Kitty!” Ükskord ometi saab keegi aru, et ma olen tegelikult ainult pisike tüdruk ja ei teeks parema meelega kellelegi liiga.

Aga siis kirjutab ta muuhulgas veel nii: “Eile oli meil suur lumesadu, tuiskas nii mis hirmus ja oh õnnetust, üks päkapikk oli lumehange magama jäänud. Õnneks ei juhtunud midagi hullu ja ta ei jäänud haigeks, sest ma andsin talle mitu kruusitäit kuuma teed.” Vabandust, aga MIKS jäi päkapikk hange magama? Kui teile sel aastal jõuluvana juhtub tulema, olge kenad ja uurige see asi järele. Minu juurde ta vist ei jõua, saadab päkapikud. Kui need tee peal muidugi hange magama ei jää:P

Ma sain Jõuluvanalt kirja! Päriselt mulle kirjutatud kirja, mitte mingi tobeda läikpaberil soome käki. Noh, mingi kord, kui ma jälle Tartus komandeeringus olin, jäi mul keset päeva pool tundi aega üle ja ma käisin Postimuuseumis, kuhu oli tehtud mingi päkapikumaa. Seal sai Jõuluvanale kirjutada, ma tegin kohe ilusa kaardi talle ja kirjutasin pika kirja, aga ega ma ei uskunud, et keegi seda tegelikult lugeda viitsib. Nüüd on ta mulle päriselt vastanud ja kirjutab näiteks, et ma ei peaks muretsema, et tal liiga palju tööd on. Kui armas:)

(ja ma ei taha kuulda mingit Jõuluvana-ei-ole-olemas-juttu selle peale.)

Lahendasin ühe mind nädal aega vaevanud probleemi väga efektiivsel, aga samas mitte kuigi sirgeselgsel moel… ja nüüd vaevab see mind vaata et rohkem kui esialgne probleem vaevaski.

Ehkki see on nii pagana efektiivne lahendus, et ma vist varsti saan üle:)

Kogu aeg on midagi liiga palju, päeviti tööd ja öösiti odavat brändit põhiliselt. Kogu aeg on midagi liiga vähe – aega, teadmisi, julgust. Brändihetkedel on palju enesekindlust, mida oleks vaja tööajal, mil seda absoluutselt ei ole. Söömiseks pole nädalate kaupa olnud kas aega, isu või võimalust, enamasti on puudunud kõik korraga. Seda väärtuslikum oli see hetk laupäeva öösel, kui ma olin end pimestavalt ilusaks joonud, seisin keset K kööki ja sõin tohutu isuga määrdejuustusaiu, mida P mulle jooksvalt valmistas. Te mu armsad:)