keegi tagant ei sunni kedagi ei oota ees

Ma olen tagasi. Selles mõttes muidugi ka, et ma ei ole enam Slovakkias, vaid jälle kodus, aga rohkem ikkagi selles mõttes, et ma ärkasin neljapäeva hommikul üles ja tundsin, et see olen nüüd jälle enamvähem mina. Ainult see viga oli, et mul oli ikka veel vastuseid rohkem kui küsimusi. Praeguseks on see probleem ka lahenenud. … Loe edasi “keegi tagant ei sunni kedagi ei oota ees”

Ma olen tagasi.

Selles mõttes muidugi ka, et ma ei ole enam Slovakkias, vaid jälle kodus, aga rohkem ikkagi selles mõttes, et ma ärkasin neljapäeva hommikul üles ja tundsin, et see olen nüüd jälle enamvähem mina. Ainult see viga oli, et mul oli ikka veel vastuseid rohkem kui küsimusi. Praeguseks on see probleem ka lahenenud. (Mis päev täna on? Mis aasta? Kuhu mu hääl jäi? Kas teised bussid on ka Eestisse jõudnud? Miks pagana pärast siin nii külm peab olema? Miks ma slivovitsi olen ostnud ja kes selle nüüd ära joob? Kus mu telefon on? Kas tõesti mina kriipisin selle lumelaua nii ära või oli see enne? Kas sellest tuleb nüüd mingi jama? Miks mul käsivarre peal sinikas on ja millal see ära läheb? Mis oli selle Vennaskonna laulu pealkiri, kus muuhulgas väideti, et pingviinid on lennuvõimetud rahuinglid? Kas me tulime oma bensueelarvega välja? Kas bussifirma on kurb, et ühel bussil porilapatsid küljest ära tulid? Kes tahab meie lumeketid ära osta?)

See kõik peaks rõõmu tegema neile, kes viimase paari kuu jooksul on minu pärast muret tundnud. Ma alles nüüd näen, kui hullusti vahepeal oli. Endale ei paistnud enne äragi.

Tundub, et murdepunkt saabus tegelikult kolmapäeva õhtul night-skiingul, kus oli imelik pisike mägi ja korraliku tõstuki asemel kuri pugla, mis mind lauaga üles ei viinud. Ega inimene masina vastu ei saa, nii et pärast paari ringi lastemäel müüsin mäepileti poole hinnaga maha ja teenitud (hmm?) raha eest ostsin grokki. Päris mitu portsu sai. Neid ikka läks ka, sest oli ju vaja puglajärjekorra juures hängida ja vapratele sõpradele lonksu pakkuda. Ja varem sel päeval olime me ju teinud lumest slovakkia mägimägra ja ostnud apteegist müstilist valuvaigistit nimega Ibalgin 600 (lumelauduri tablett – võtad hommikul ühe sisse ja päev otsa võid valu tundmata kukkuda), mis aitas igikestva peavalu ja muude eluprobleemide vastu üsna hästi.

Nii palju lund ei saa maailmas üldse olemaski olla ja kogu aeg sadas juurde. Ma tõesti ei saanud haiget, võibolla Ibalgini pärast, aga tõenäoliselt pigem sellepärast, et ma ei kukkunudki eriti ja kui kukkusin, siis meetrisügavusse lumme. Eriti äge oli seda kõike teha mustal nõlval, ülalpool pilvi.

Kui Popradi ööklubis järjekindlalt Singer-Vingerit mängiti ja kakssada inimest kaasa lõugas “usun, ei usu, ma usun, ei usu”, siis tuli mulle meelde küll, et vabariigi aastapäev oli. Üldiselt olen elanud õndsas teadmatuses kalendrist ja päevauudistest, v.a. see, et Bush ja Putin käisid Bratislavas ja et eesti murdmaasuusatamine on surnud. Kurvastada ei tasu, sest eesti mäesuusatamine on tugeval tõusuteel (või no vastupidi… ähh, saate aru küll). Tõesõna, sel aastal on talvepealinn ilmselt Poprad. Aga milleks, MILLEKS küll peab iga viiekümne eestlase kohta leiduma vähemalt üks, kes paneb värvilise paruka pähe ja lõugab vahetpidamata?:( Kas ei saaks vähemalt teha nii, et neid mehi üle piiri üldse ei lasta?

Piiridest rääkides, uus suur kodumaa ruulib jätkuvalt täiega. Rekordimees oli Läti piirivalvur täna hommikul kella nelja paiku. “Kto võ?” – “Estontsõ” – “Otkuda?” – “Iz Slovakkii” – “Ujeehaite!”. Piiriületusprotseduuri kestus umbes neli sekundit kaheksa inimese kohta:)

Nüüd on ainult üks mure – ma otsustasin nädala aja eest ära, et ma ikka ostan endale kitarri küll, aga praegu on tunne, et pigem peaks kõik olemasolevad ressursid kulutama lumelauasõidule, kuniks kusagil veel lund on:P

sinul on kiire ja vagunist maha astuda pole sul aega

Juba aastaid olen asjatult üritanud meenutada, mis oli see teine keel peale eesti keele, kus on olemas sõna “viitsima”. Liisa abiga meenus, et kreeka keel muidugi. Made my day. Muudest uudistest niipalju, et õppeinfosüsteemi andmetel eksisteerib nüüd teoreetiline võimalus, et ma sel kevadel ikkagi magistrikraadi kätte saan; samas Postimehe andmetel tuleb sellest kasu rohkem kui … Loe edasi “sinul on kiire ja vagunist maha astuda pole sul aega”

Juba aastaid olen asjatult üritanud meenutada, mis oli see teine keel peale eesti keele, kus on olemas sõna “viitsima”. Liisa abiga meenus, et kreeka keel muidugi. Made my day.

Muudest uudistest niipalju, et õppeinfosüsteemi andmetel eksisteerib nüüd teoreetiline võimalus, et ma sel kevadel ikkagi magistrikraadi kätte saan; samas Postimehe andmetel tuleb sellest kasu rohkem kui kahju, nii et võibolla ma ikkagi ei vaevu.

mööda teed tuul vaid käib

Tänase päeva teema mõtisklusteks on mul selline: kas ma peaksin endale ikkagi kitarri ostma (mis võiks osutuda lihtsalt veel ühe lapsepõlveunistuse hilinenud täitmiseks) või on mul niigi liiga palju kola, kaasa arvatud muusikainstrumente. Parmupill ja penny whistle vastavad mu muusikalisele potentsiaalile veidi paremini nagunii. Aga kitarr oleks ju lahedam:P

Tänase päeva teema mõtisklusteks on mul selline: kas ma peaksin endale ikkagi kitarri ostma (mis võiks osutuda lihtsalt veel ühe lapsepõlveunistuse hilinenud täitmiseks) või on mul niigi liiga palju kola, kaasa arvatud muusikainstrumente. Parmupill ja penny whistle vastavad mu muusikalisele potentsiaalile veidi paremini nagunii. Aga kitarr oleks ju lahedam:P

the starlight from us no it won’t fade

Täna hommikul ärkasin ma varem, kui oleksin tahtnud, hiljem, kui oleksin pidanud, ja täiesti ootamatu mälupildiga, mis ei taha mind ka mitu tundi hiljem enam lahti lasta. Ühest maikuu varahommikust ühes võõras, kuid armsas linnas, kus me istusime ühe hispaania poisiga kirikutrepil, suitsetasime kanepit ja suudlesime veidi. Päike oli juba tõusnud ja meie polnud veel magama läinud, aga me olime seda kohe tegemas; meil polnud mingit erilist põhjust ei suitsetamiseks ega suudlemiseks, meil polnud suurt millestki rääkida (linda, ütles ta, linda oleks see sõna, mida ta hispaania keeles kasutaks – aga ta ei osanud seda inglise keelde tõlkida), me olime millegipärast paljajalu ja tegelikult polnud eriti soe. Suurt muud ma ei mäleta kah – noh, ma mäletan, millal see oli ja mis linn see oli ja isegi poisi nime mäletan, aga rohkem ei ole midagi mäletada, sest rohkem ei olnudki midagi.

Suurepärase kliššee “kaotatud süütus” kasutasin ma kahjuks eelmises sissekandes juba ära:P

so i won’t give up the fight for you

Viimasel ajal on jälle läinud nii, et ma küll surfan kogu aeg Amazonis ja käin iga päev läbi Apollost-Sireenist-Rahva Raamatust, aga olulisemad raamatuostud teen ikkagi ISACA Bookstore’ist ja Standardikeskusest. Mingit erilist rõõmu pole sellest kõigest ju loota olnud, aga õnneks suudab isegi ISO 13335 aegajalt muigama panna – põhiliselt küll selle tõlge eesti keelde. Andmepüük? Salaharundite tekitamine? Kui te ka ära ei arva, mida need mõisted tähendavad, siis selle ikka arvate, kes tõlkija on:)

Vanasti tekitasid V.H. uudissõnad minus protesti, aga nüüd nad tõesti ainult lõbustavad mind. Mitte et ma ise paremaid oskaks välja mõelda, eks ole – ja üldse, kus oli see standard siis, kui mul oli hädasti tarvis eestikeelsesse raportisse kirjutada otse COBITist võetud “need to know” principle? “Teadmistarbe printsiip” poleks kliendile võibolla esmapilgul palju öelnud, aga mina oleksin päästetud olnud.

(Tõsi ta on, et see standard koos oma tõlkega on ligemale viis aastat vana, aga mul ei ole sellega ju varem asja olnud – kui mitte arvestada seda tagantjärele tähenduslikuna tunduvat juhtumit, kui üks õppejõud mult tarkvarastandardite eksamil küsis, kas 13335 on tarkvaraarenduse- või infoturbealane standard, ja mina ei teadnud, aga pakkusin enesekindlalt, umbropsu ja muidugi valesti ühe variandi välja ja sain viie asemel nelja. Nüüd, jällegi ligemale viis aastat hiljem on läinud nii, et see õppejõud on mu magistritöö juhendaja ja 12207 ja 13335 ei ajaks ma une pealtki segi, sest need on ju NII erinevad asjad.

Ma pole veel suutnud otsustada, kas kaotatud süütus on asi, mida peaks taga igatsema.)

viljad ühest õunapuust ära proovime ja saame õnnelikuks

Polaarkaru on potentsiaalselt geide Lindgreni lapstegelaste loetelust välja unustanud selle minu meelest kõige ilmsema – Mio, kelle suhe Jum-Jumiga oli lausa hirmutavalt füüsiline ja kes ei saanud kuni lõpuni üle igatsusest Benka järele.

Polaarkaru on potentsiaalselt geide Lindgreni lapstegelaste loetelust välja unustanud selle minu meelest kõige ilmsema – Mio, kelle suhe Jum-Jumiga oli lausa hirmutavalt füüsiline ja kes ei saanud kuni lõpuni üle igatsusest Benka järele.

rahu töö ja kainus olgu eesti kroon

Tartu rahu aastapäeva tähistamine võttis täiesti ootamatuid pöördeid – läksime mälestusteenistusele laulma, aga ühel hetkel avastasime end peapiiskopi pühitsemise afterpartylt, kus võtsid järjest sõna mingid briti ja ameerika piiskopid, koguduse vanatädid jooksid kohvikannudega ringi ja pakuti imehäid võileibu, mis meenutasid mu vanaema mälestusi ajast, kui tema veel kodutütar oli ja Naiskodukaitse heategevuspidude jaoks võileibu vorpis, … Loe edasi “rahu töö ja kainus olgu eesti kroon”

Tartu rahu aastapäeva tähistamine võttis täiesti ootamatuid pöördeid – läksime mälestusteenistusele laulma, aga ühel hetkel avastasime end peapiiskopi pühitsemise afterpartylt, kus võtsid järjest sõna mingid briti ja ameerika piiskopid, koguduse vanatädid jooksid kohvikannudega ringi ja pakuti imehäid võileibu, mis meenutasid mu vanaema mälestusi ajast, kui tema veel kodutütar oli ja Naiskodukaitse heategevuspidude jaoks võileibu vorpis, kattes seejuures võiga hoolikalt leivatüki servad, aga raiskamata võid vorsti alla, kus seda nagunii näha poleks olnud.

Rääkimata ürituse põhiosast ehk Laari ja Vahtre rõhutatult dissidentlikest kõnedest, kodutütreid kantseldavast Anne Eenpalust (nagu filmis!) ja muldvanadest skaudiättidest, kellest üks võttis vaevaks kõigile naiskoori liikmetele ükshaaval südamele panna, et “eesti laulud selgeks!”, pidades silmas laulu nr 2 laululehtedelt, “Langenud kangelastele” – aga kõnede, jutluse ja minu meelest isegi palve ajal jäi pidevalt tukkuma.

Kogu see üritus oli kokkuvõttes nii eksootiline (okei, see pole õige sõna, aga ma ei suuda õiget praegu välja mõelda), et kui väliseesti piiskop poleks nii pikalt ja sisutult rääkinud, kui ma poleks oma noote kiriku käärkambrisse unustanud ja kui mulle poleks meelde tuletatud vanaproua E.P. eksistentsi ja tõestatud, et hoolimata oma kõrgest east on ta jätkuvalt elujõuline, võiks selle lugeda üheks kõige paremini veedetud õhtuks selle aastanumbri sees.

to fly to the sun but i warn you it’s freezing

Minu lemmikmängud on ikka kontuurkaardimängud. Täna siis üks selline, kus saab Euroopa pealinnade pihta nooli visata. Mina eksisin kõigi peale kokku 2532 kilomeetriga (no mida täpsust. kaart ise on nii pisike, et ma suutsin isegi Helsinkist 35 km mööda sihtida).

Minu lemmikmängud on ikka kontuurkaardimängud. Täna siis üks selline, kus saab Euroopa pealinnade pihta nooli visata. Mina eksisin kõigi peale kokku 2532 kilomeetriga (no mida täpsust. kaart ise on nii pisike, et ma suutsin isegi Helsinkist 35 km mööda sihtida).

täna kui ma olen purjus ma ei karda kindlalt suudlen sind

Asju, millest ma oma blogimishõreda jaanuari jooksul oleksin tegelikult tahtnud kirjutada, aga ei osanud, jaksanud, julenud, suutnud: * et ma tahaksin pärast peaaegu kümneaastast vaheaga nüüd jälle kitarri mängima õppida, aga ma juba katsetasin, et ma ei jaksa ikka veel barreed võtta:( * kuidas ma selle talve kõige ilusamal päeval käisin kõige machoma mehe ever … Loe edasi “täna kui ma olen purjus ma ei karda kindlalt suudlen sind”

Asju, millest ma oma blogimishõreda jaanuari jooksul oleksin tegelikult tahtnud kirjutada, aga ei osanud, jaksanud, julenud, suutnud:

* et ma tahaksin pärast peaaegu kümneaastast vaheaga nüüd jälle kitarri mängima õppida, aga ma juba katsetasin, et ma ei jaksa ikka veel barreed võtta:(

* kuidas ma selle talve kõige ilusamal päeval käisin kõige machoma mehe ever (TM) juhtimisel uisumatkal, mida ei andnud küll võrrelda meie spontaanse uisumatkaga Mälari järvel 2001. aasta talvel, aga mis Soodla veehoidla ja 2005. aasta kohta oli enam kui hea

* kuidas ma tolsamal päeval lootsin, et kõik sipelgad surevad talveks ära, kuigi ma tean küll, et ega nad ei sure. Need olid need jõledad sipelgad, kes mind suvel ühel polügoonil peetud neljapäevakul ründasid. Ma ei karda sipelgaid ega üldse putukaid, aga mulle ei meeldi absoluutselt, kui mingid tüübid karjakaupa mind mööda ringi sibavad, see on jälk.

* noortest ilusatest unistest poistest TTÜ raamatukogus

* noortest ilusatest poistest üleüldse

* poistest üleüldse

* sellest, mis mul on meeles Berliinist, kuhu ma kord veidratel asjaoludel sattusin

* meie koori homsest kontserdist – ei, aga selle ma panen nüüd kirja küll, sest ma pidevalt luban kõigile, et ma annan teada, kui me esineme. Kuigi keegi ei tule ikkagi kunagi kuulama. Niisiis, 2. veebruaril, Tartu rahu aastapäeval, kell kuus õhtul Nõmme Rahu kirikus TTÜ Akadeemiline Naiskoor ja Bob Chilcotti “Rahu missa” (Peace Mass). See rahumajandus ei ole sugugi juhuslik, Nõmme Rahu kirik on Tartu rahulepingu mälestuskirik (tegelikult ma ei tea, mida see sõna tähendab) ja ma kahtlustan, et meie rahumissa meeldis neile põhiliselt nime poolest, aga see on muidu ka väga kena teos. Bob Chilcott on see ilma juusteta britt, kes käis laulupeol ja juhatas seal omaenda (minu meelest iroonilist) lastekoorilaulu “Can you hear me”. “Peace Mass” on ka tegelikult lastekoorile kirjutatud tal. Ja seal on kõige ilusam “Agnus Dei”, mida ma tükil ajal kuulnud olen.

* suveigatsusest

* kaubanduskeskuste, naisteajakirjade ja “Printsessi päevikute” lühiajalisest leevendavast mõjust algaja audiitori identiteedikriisile

* et mul on Slovakkia suusareisile üks vaba koht pakkuda, äkki keegi tahab tulla

* lihtsatest nippidest, kuidas noored tüdrukud peaksid oma elu elama, et see (elu siis) oleks lõbus, aga samas jätkusuutlik (khm. kas elu saab olla jätkusuutlik? või on jätkusuutlikud hoopis nipid või äkki tüdrukud ise? krt, ma peaks ikka hoiduma ülbamast sõnadega, mida ma lauses kasutada ei oska).

* sõprade tüdruksõpradest

* Robbie Williamsist veel rohkem, kui ma juba kirjutasin