ega paarist soojast päevas kohe kevad veel ei alga

Pärastlõunased teadagimillised saavutused ületasid plaani mitmesajaprotsendiliselt. Plaan oli nimelt minna ja rääkida juttu juhendajaga; tegelikult rääkisin juttu dekanaadi sekretäriga, juhendajaga, instituudi sekretäriga, instituudi direktoriga. Võimas. Instituudi sekretär aitas mul tuvastada, et mind on jälle tagaselja ära atesteeritud. Seekord, te ei arva ära, hindele “üks”:P Juhendaja hindas mu teemavaliku riskantseks, aga huvitavaks. Või siis et teistpidise … Loe edasi “ega paarist soojast päevas kohe kevad veel ei alga”

Pärastlõunased teadagimillised saavutused ületasid plaani mitmesajaprotsendiliselt. Plaan oli nimelt minna ja rääkida juttu juhendajaga; tegelikult rääkisin juttu dekanaadi sekretäriga, juhendajaga, instituudi sekretäriga, instituudi direktoriga. Võimas.

Instituudi sekretär aitas mul tuvastada, et mind on jälle tagaselja ära atesteeritud. Seekord, te ei arva ära, hindele “üks”:P

Juhendaja hindas mu teemavaliku riskantseks, aga huvitavaks. Või siis et teistpidise rõhuasetusega – huvitavaks, aga riskantseks. Ma nüüd mõtlen asjade üle järele, ärge mult paar päeva ak-saavutusi oodake:)

Lugesin Telleri blogis kõik 40 suitsetamisteemalist kommentaari läbi ja ei saanud midagi uut teada. Kõik rääkisid sedasama, mida alati räägitakse. Huvitav, et alati, kui sellises vaidluses suitsetajad sõna võtavad, siis on need sellised suitsetajad, kes ei suitseta söögi ajal, ei suitseta siis, kui seltskonnas on mittesuitsetajaid, ei suitseta siis, kui neil palutakse mitte suitsetada… Kust selliseid suitsetajaid saadakse? Minu sõprade hulgas on küll selliseid, kes suitsetavad lõunasöögi ajal minuga samas lauas, kuigi ma olen palunud neil seda mitte teha. Ja nad on lõppeks ikkagi mu sõbrad ja ma lähen nendega mõnikord jälle lõunale, kuigi ma sellist käitumist absoluutselt ei talu. Mul ei ole üldse ühtegi sõpra, keda ma sajaprotsendiliselt taluksin.

i’m just a link in your daisy chain

Tänase hommikupooliku akadeemiline saavutus: logisin õppeinfosüsteemi sisse, trükkisin välja õppekava ja oma õppetulemused, võrdlesin skoore, ei läinud nööri otsima. Pärastlõunaks ja õhtuks on akadeemilisel rindel nii suured plaanid, et ma ei tihka väljagi öelda. Eks ma ülban hiljem, kui põhjust on. Ennustan, et hiljemalt järgmiseks nädalaks on meil kõigil sõnast “akadeemiline” eluks ajaks kõrini:)

Tänase hommikupooliku akadeemiline saavutus: logisin õppeinfosüsteemi sisse, trükkisin välja õppekava ja oma õppetulemused, võrdlesin skoore, ei läinud nööri otsima.

Pärastlõunaks ja õhtuks on akadeemilisel rindel nii suured plaanid, et ma ei tihka väljagi öelda. Eks ma ülban hiljem, kui põhjust on.

Ennustan, et hiljemalt järgmiseks nädalaks on meil kõigil sõnast “akadeemiline” eluks ajaks kõrini:)

‘cause the more I sleep the less I have to say

Ükskord oleksin mina ka peaaegu Auschwitzis õppereisil käinud. Ma olin Krakowis tudengikonverentsil ja sellistel konverentsidel on traditsiooniliselt üks päev ette nähtud kultuuriliste ja sportlike meelelahutuste jaoks. Igaüks sai valida, kas minna sel päeval veekeskusesse ujuma, Zakopane kanti mägedesse matkama või Auschwitzi muuseum-koonduslaagrisse. Veekeskusesse ei tahtnud keegi minna, see kõlas igavalt ja ujumisriideid polnud nagunii kaasas. … Loe edasi “‘cause the more I sleep the less I have to say”

Ükskord oleksin mina ka peaaegu Auschwitzis õppereisil käinud.

Ma olin Krakowis tudengikonverentsil ja sellistel konverentsidel on traditsiooniliselt üks päev ette nähtud kultuuriliste ja sportlike meelelahutuste jaoks. Igaüks sai valida, kas minna sel päeval veekeskusesse ujuma, Zakopane kanti mägedesse matkama või Auschwitzi muuseum-koonduslaagrisse.

Veekeskusesse ei tahtnud keegi minna, see kõlas igavalt ja ujumisriideid polnud nagunii kaasas. Koonduslaagrisse ei tahtnud ka keegi minna ja kõik minusugused ignorantsed idaeurooplased panid end süümekateta Zakopane lehele kirja. Lääneeurooplased istusid ja mossitasid – nad oleks ka mägedesse tahtnud, aga neisse oli sisse kasvatatud mingi süütunne, mis ei lubanud neil sellist valikut teha. Ohkasid ja kirjutasid oma nimed Auschwitzi alla. Ohkasid veel. Rääkisid vastutusest ja mäletamisest. Ignorantsed idaeurooplased kehitasid õlgu, mölisesid midagi GULAGist ja võtsid veel enne Zakopane bussi saabumist laulu üles.

Õhtul tagasi jõudes olid lääneeurooplased veel süngemad kui enne, aga süütunne tundus olevat vähenenud. Palverännak tehtud, nagu üks soomlane mulle otsekoheselt tunnistas.

Mäed on Lõuna-Poolas igatahes lahedad.