so i won’t give up the fight for you

Viimasel ajal on jälle läinud nii, et ma küll surfan kogu aeg Amazonis ja käin iga päev läbi Apollost-Sireenist-Rahva Raamatust, aga olulisemad raamatuostud teen ikkagi ISACA Bookstore’ist ja Standardikeskusest. Mingit erilist rõõmu pole sellest kõigest ju loota olnud, aga õnneks suudab isegi ISO 13335 aegajalt muigama panna – põhiliselt küll selle tõlge eesti keelde. Andmepüük? Salaharundite tekitamine? Kui te ka ära ei arva, mida need mõisted tähendavad, siis selle ikka arvate, kes tõlkija on:)

Vanasti tekitasid V.H. uudissõnad minus protesti, aga nüüd nad tõesti ainult lõbustavad mind. Mitte et ma ise paremaid oskaks välja mõelda, eks ole – ja üldse, kus oli see standard siis, kui mul oli hädasti tarvis eestikeelsesse raportisse kirjutada otse COBITist võetud “need to know” principle? “Teadmistarbe printsiip” poleks kliendile võibolla esmapilgul palju öelnud, aga mina oleksin päästetud olnud.

(Tõsi ta on, et see standard koos oma tõlkega on ligemale viis aastat vana, aga mul ei ole sellega ju varem asja olnud – kui mitte arvestada seda tagantjärele tähenduslikuna tunduvat juhtumit, kui üks õppejõud mult tarkvarastandardite eksamil küsis, kas 13335 on tarkvaraarenduse- või infoturbealane standard, ja mina ei teadnud, aga pakkusin enesekindlalt, umbropsu ja muidugi valesti ühe variandi välja ja sain viie asemel nelja. Nüüd, jällegi ligemale viis aastat hiljem on läinud nii, et see õppejõud on mu magistritöö juhendaja ja 12207 ja 13335 ei ajaks ma une pealtki segi, sest need on ju NII erinevad asjad.

Ma pole veel suutnud otsustada, kas kaotatud süütus on asi, mida peaks taga igatsema.)