Viimasel ajal on jälle läinud nii, et ma küll surfan kogu aeg Amazonis ja käin iga päev läbi Apollost-Sireenist-Rahva Raamatust, aga olulisemad raamatuostud teen ikkagi ISACA Bookstore’ist ja Standardikeskusest. Mingit erilist rõõmu pole sellest kõigest ju loota olnud, aga õnneks suudab isegi ISO 13335 aegajalt muigama panna – põhiliselt küll selle tõlge eesti keelde. Andmepüük? Salaharundite tekitamine? Kui te ka ära ei arva, mida need mõisted tähendavad, siis selle ikka arvate, kes tõlkija on:)
Vanasti tekitasid V.H. uudissõnad minus protesti, aga nüüd nad tõesti ainult lõbustavad mind. Mitte et ma ise paremaid oskaks välja mõelda, eks ole – ja üldse, kus oli see standard siis, kui mul oli hädasti tarvis eestikeelsesse raportisse kirjutada otse COBITist võetud “need to know” principle? “Teadmistarbe printsiip” poleks kliendile võibolla esmapilgul palju öelnud, aga mina oleksin päästetud olnud.
(Tõsi ta on, et see standard koos oma tõlkega on ligemale viis aastat vana, aga mul ei ole sellega ju varem asja olnud – kui mitte arvestada seda tagantjärele tähenduslikuna tunduvat juhtumit, kui üks õppejõud mult tarkvarastandardite eksamil küsis, kas 13335 on tarkvaraarenduse- või infoturbealane standard, ja mina ei teadnud, aga pakkusin enesekindlalt, umbropsu ja muidugi valesti ühe variandi välja ja sain viie asemel nelja. Nüüd, jällegi ligemale viis aastat hiljem on läinud nii, et see õppejõud on mu magistritöö juhendaja ja 12207 ja 13335 ei ajaks ma une pealtki segi, sest need on ju NII erinevad asjad.
Ma pole veel suutnud otsustada, kas kaotatud süütus on asi, mida peaks taga igatsema.)
whatever 
Kitty, ma loen Su arhiivi ja ma armastan Sind.
Ausalt. Ja mitte ainult sellepärast, et ma olen ka Treffneri vilistlane ja armastan lugeda ja Tartut.
võimatu on mitte armastada blogijat, kelle sissekannete pealkirjad tsiteerivad Jason Donovani! :|
Õnnelikud inimesed, nad loevad lause ja teavad, et see on Jason Donovan. Ehk siis, nad suudavad kirjutada lauseid, mis on J.D.-lt pärit. See tundub nii hämmastava andena, et seda peaks kohe kuidagi eraldi uurima.
Igatsus on minu jaoks umbes sellinne tunne, nagu Marju Kuudi “Raagus Sõnad”. Ilus ja valus…
Seetõttu leian et igatseda tasuks ehk pigem süütuse kaotamist, kui et kaotatud süütust :-P