kord tuleb tuul ja avab need väravad

Mustamäel laulavad linnud. Kell pool üheksa õhtul ka. Peaks vist jalgratta talveunest üles äratama. Ja kas keegi pühiks palun ära igalt poolt selle neetud graniitliiva, et saaks ükskord ometi uisutama?

Mustamäel laulavad linnud. Kell pool üheksa õhtul ka. Peaks vist jalgratta talveunest üles äratama. Ja kas keegi pühiks palun ära igalt poolt selle neetud graniitliiva, et saaks ükskord ometi uisutama?

kui me päikeseloojangut ootama peaks

Eesti joonisfilm “Frank ja Wendy” suutis saavutada selle, millega seni on hakkama saanud veel ainult üks film, “Teenage Mutant Ninja Turtles” (1990). Ma jäin kinos magama! Ja niisugust asja rahastab Kultuurkapital? Sellist Eestit ma ka päris ei tahtnud:)

Eesti joonisfilm “Frank ja Wendy” suutis saavutada selle, millega seni on hakkama saanud veel ainult üks film, “Teenage Mutant Ninja Turtles” (1990). Ma jäin kinos magama! Ja niisugust asja rahastab Kultuurkapital? Sellist Eestit ma ka päris ei tahtnud:)

ma ei karda neid kallis ma kardan vaid üksindust

Kõige muu hea kõrval, mida see nädalavahetuse roadtrip minuga head tegi (kultuurilised elamused, lahedad vestlused, materiaalne kasu, palju päikest, õiged inimesed jne), juhtus veel see, et nii mõnedki asjad sattusid oma õigesse kohta lõpuks ometi. Ja ma ei räägi siin mitte Eleni üle-eelmise aasta jõulukingist mulle, mille ma nüüd lõpuks ometi kätte sain (sex-pack – … Loe edasi “ma ei karda neid kallis ma kardan vaid üksindust”

Kõige muu hea kõrval, mida see nädalavahetuse roadtrip minuga head tegi (kultuurilised elamused, lahedad vestlused, materiaalne kasu, palju päikest, õiged inimesed jne), juhtus veel see, et nii mõnedki asjad sattusid oma õigesse kohta lõpuks ometi.

Ja ma ei räägi siin mitte Eleni üle-eelmise aasta jõulukingist mulle, mille ma nüüd lõpuks ometi kätte sain (sex-pack – kolm pakki nätsu ja kolm kondoomi, aga ta ei lubanud mul neid kondoome kasutada, huvitav, miks?), vaid mõnedest asjadest, inimestest ja mõtetest mu peas, mis arvasid enne, et nad on olulised, ja suutsid mind ka selles peaaegu veenda.

Aga tarvitses ainult pidada üks pisike 14-tunnine vestlus elust ja armastusest ja Vennaskonnast ja Liisi Ojamaast ja surnud sõpradest ja seksist ja naistest ja malest ja jalgpallist ja poistest ja meestest ja parfüümidest ja arvutimängudest ja minevikust ja tulevikust ja muudest maailma asjadest – pärast seda oli jälle üsna selge, mis on tegelikult tähtis. Huvitav, kuidas see üldse kunagi sai meelest minna?

mulle pakuti taevast ja mina võtsin selle vastu

See siin on täitsa mõnus riik – näiteks ei ole ma täna kordagi juukseid kamminud ja keegi ei sunni ka. Võib lihtsalt niisama olla. Samuti võib siin lõunasöögi kõrvale viina juua ja igal suvalisel hetkel lõunauinaku teha. Ja siin on Elen, mis tähendab head muusikat (90ndate alguse disko) ja õigeid arusaamu nõudepesuvahendi doseerimisest (palju) ja … Loe edasi “mulle pakuti taevast ja mina võtsin selle vastu”

See siin on täitsa mõnus riik – näiteks ei ole ma täna kordagi juukseid kamminud ja keegi ei sunni ka. Võib lihtsalt niisama olla. Samuti võib siin lõunasöögi kõrvale viina juua ja igal suvalisel hetkel lõunauinaku teha. Ja siin on Elen, mis tähendab head muusikat (90ndate alguse disko) ja õigeid arusaamu nõudepesuvahendi doseerimisest (palju) ja piparmündiga juuksepalsamist (paha). Jah, siiatulek oli igati hea mõte. Tagasiminek nagu ei oleks enam.

Eriti arvestades ilmse faktiga, et kui ma homme varahommikul tagasi sõitma ei hakka, pääsen ma nii 14 tunnist autosõidust kui esmaspäeval tööleminekust. Kõlab nagu hea plaan…

meil on viis kasti õlut ja palju viina

Meil Margusega ei ole viit kasti õlut, aga viina on meil küll umbes nii palju, kui tollieeskiri lubab Rootsi riiki viia. Meil on kolm vaba päeva, auto ja kummalgi Luleås keegi, kes meid ootab. Meil on odavad päikeseprillid, videokaamera, meeletutes kogustes Smilersi, Terminaatori ja Vennaskonna plaate ja 2*900 km, mida nendega sisustada. Meil on laevapiletid … Loe edasi “meil on viis kasti õlut ja palju viina”

Meil Margusega ei ole viit kasti õlut, aga viina on meil küll umbes nii palju, kui tollieeskiri lubab Rootsi riiki viia. Meil on kolm vaba päeva, auto ja kummalgi Luleås keegi, kes meid ootab. Meil on odavad päikeseprillid, videokaamera, meeletutes kogustes Smilersi, Terminaatori ja Vennaskonna plaate ja 2*900 km, mida nendega sisustada. Meil on laevapiletid Helsinkisse, sixpacki jagu Batteryt ja ees terve öö autosõitu. Meil on kümme aastat ühist minevikku ja viimasel ajal jälle sama lainepikkus. Me oleme kergelt oimetud sellest kevadest ja kõigist eelmistest, mis hetketi meenuvad… me ei oleks nagu kunagi saanud vanemaks kui 15. eriti mina:P

eks tulla võib veel teisi kevadeid kuid sellist teist ei tule eal

Mulle nii meeldivad need hommikud, kui ma ärkan iseenesest kell veerand seitse ja päike paistab ja on aega rahulikult asju teha, võib köögilaua taga piimakokteili juua ja Ekspressi lugeda ja vaadata, kuidas linnud akna taha sööma tulevad. Ja täna oli see päev, kui sai esimest korda ilma jopeta Novelli kohvi järele lipatud:) ja nüüd ma … Loe edasi “eks tulla võib veel teisi kevadeid kuid sellist teist ei tule eal”

Mulle nii meeldivad need hommikud, kui ma ärkan iseenesest kell veerand seitse ja päike paistab ja on aega rahulikult asju teha, võib köögilaua taga piimakokteili juua ja Ekspressi lugeda ja vaadata, kuidas linnud akna taha sööma tulevad.

Ja täna oli see päev, kui sai esimest korda ilma jopeta Novelli kohvi järele lipatud:)

ja nüüd ma lähen vist telekasse, kuigi ma NII ei peaks keset tööpäeva:P

kõige ärarikkuja ja otsastpihtahakkaja ma olen

Tänase päeva jooksul olen ma suutnud käituda täiesti ebaadekvaatselt järgmistes rollides: * kolleegina * liiklejana * naisena * projektijuhina * nõustajana * teenusepakkuja esindajana * sõbrana * vanema ja targema õena * autoomanikuna Elu rekord ilmselt. Ainus, mis ma selle peale maailmalt oskan tahta, on see, et kõik, kes minuga täna mingil põhjusel on pidanud … Loe edasi “kõige ärarikkuja ja otsastpihtahakkaja ma olen”

Tänase päeva jooksul olen ma suutnud käituda täiesti ebaadekvaatselt järgmistes rollides:
* kolleegina
* liiklejana
* naisena
* projektijuhina
* nõustajana
* teenusepakkuja esindajana
* sõbrana
* vanema ja targema õena
* autoomanikuna
Elu rekord ilmselt. Ainus, mis ma selle peale maailmalt oskan tahta, on see, et kõik, kes minuga täna mingil põhjusel on pidanud kokku puutuma, võiksid selle ülejäänud eluks täielikult unustada. Teeme lihtsalt, et sel nädalal tuli pärast esmaspäeva kohe kolmapäev?

kõik lootusetult uus on kevadel

Kui ma nüüd vaatan, mis inimestega ümberringi täna toimub, siis… kuulge, see tänavune kevad on lausa vägivaldne. Tulla nii järsku ja sellise hooga, et kõik on jalust löödud, pole lihtsalt aus. Pealegi, kui ta nii jätkab, siis kauaks tal seda pauerit jagub? Võiks tempo maha võtta natuke…

Kui ma nüüd vaatan, mis inimestega ümberringi täna toimub, siis… kuulge, see tänavune kevad on lausa vägivaldne. Tulla nii järsku ja sellise hooga, et kõik on jalust löödud, pole lihtsalt aus. Pealegi, kui ta nii jätkab, siis kauaks tal seda pauerit jagub? Võiks tempo maha võtta natuke…

oh well whatever nevermind

Hämmastav on, et olenemata sellest, millist uut muusikat aastate jooksul juurde tehakse ja millist vana pidude jaoks välja kaevatakse – ikka on see lõpuks just “Smells Like Teen Spirit”, mis tapab nii häälepaelad kui kaelalihased ja laseb järgmisel hommikul tunda, et teismeiga ei ole veel päriselt möödas:P

Hämmastav on, et olenemata sellest, millist uut muusikat aastate jooksul juurde tehakse ja millist vana pidude jaoks välja kaevatakse – ikka on see lõpuks just “Smells Like Teen Spirit”, mis tapab nii häälepaelad kui kaelalihased ja laseb järgmisel hommikul tunda, et teismeiga ei ole veel päriselt möödas:P

ich bin nur ein mädchen das sagt was es fühlt

Sarjast “piinlikke ülestunnistusi” – kui Andri vihjas mingile eestikeelsete lugude mp3-plaadile, mis kelleski teises paistab vägivaldseid tundeid äratavat, siis… te ei taha teada, milline mp3-plaat minu automakis juba teist ringi ketrab (“juba”, mitte “alles”, sest see ring pole mitte pisike). Tegu peaks olema koopiaga minu eelmises arvutis olnud muusikakataloogi alamkataloogist “miscellaneous” – meil kõigil on … Loe edasi “ich bin nur ein mädchen das sagt was es fühlt”

Sarjast “piinlikke ülestunnistusi” – kui Andri vihjas mingile eestikeelsete lugude mp3-plaadile, mis kelleski teises paistab vägivaldseid tundeid äratavat, siis… te ei taha teada, milline mp3-plaat minu automakis juba teist ringi ketrab (“juba”, mitte “alles”, sest see ring pole mitte pisike). Tegu peaks olema koopiaga minu eelmises arvutis olnud muusikakataloogi alamkataloogist “miscellaneous” – meil kõigil on mingi sarnase sisuga muusikakaust olemas, ma arvan, see on see, kuhu me paneme mingid üksikud suvalised lood, mille jaoks meil eraldi kohta ega kontseptsiooni pole. Ja seal on oi, milliseid laule.

Laule, mis tuletavad meelde esimesi armumisi ja seda, millised poisid kunagi meeldisid ja milliseid plakateid sai toaseinale pandud ja kuidas oli veel lootus, et ükskord saab kõik olema nagu filmis. (Näide: Richard Marx – Nothing’s Gonna Change My Love for You)

Laule, mis tekitavad kahestust, et enam kunagi ei saa olla nii noor kui ükskord ammu. (Kollane allveelaev G – Eleonore)

Laule, mis tekitavad kergendustunnet, et enam kunagi ei pea olema nii noor kui ükskord ammu. (Real McCoy – Another Night)

Maailma rahvaste muusikat selle sõna halvimas tähenduses – mitte see ehedale rahvamuusikale lähedane folgimuusika, ega ka see popp ja noortepärane jazzkaaremuusika, vaid see muusika, mis oli ühel konkreetsel nädalal ühes konkreetses riigis edetabelite tipus ja tuli kogu aeg raadiost. Umbes nagu tuleks mõni poolakas Eestisse ja ostaks endale kaasa Jüri Homenja plaadi, sest plaadipoes kinnitati, et seda ostavad eestlased praegu kõige rohkem. Muide, see poolaka ja Homenja lugu on tõestisündinud. Praegu ta vist saaks Nexuse või midagi? (Area – Bidi moj)

Laule, mis on viimase 40 aasta jooksul võitnud Eurovisiooni lauluvõistluse. (Nicole – Ein bisschen Frieden)

Laule, mis on viimase 10 aasta jooksul kaotanud Eurovisiooni lauluvõistluse, aga oleksid sama hästi võinud ka võita ja kokkuvõttes vahet ei oleks. (Prime Minister – Northern Girl)

Muidu täitsa korralike rokkarite veidi piinlikke ballaade. (Alice Cooper – Hell is Living Without You)

Täiesti ootamatut koorimuusikat. (Tartu Noortekoor – Ta lendab mesipuu poole)

Kaheksakümnendate vene estraadi. (Alla Pugatšova – Million alõh roz)

Kokkuvõttes, tohutu hulk laule, mille ainus funktsioon on midagi meenutada – aegu, kohti, inimesi. Hämmastav, kui hästi nad sellega toime tulevad.

exit light enter night

Viimase kahe aasta jooksul olen ma vaadanud kordades rohkem filme kui kogu eelnenud elu jooksul kokku – selliseid asju teeb inimesega kontoritöö limonaadikino vahetus läheduses. Teatud piir mu konformismil siiski on, sest endiselt väidan ma, et Johnny Depp EI OLE the sexiest man alive, pigem vastupidi, tegu on sellise suhteliselt keskpärase beebilõuaga. Samas olen ma … Loe edasi “exit light enter night”

Viimase kahe aasta jooksul olen ma vaadanud kordades rohkem filme kui kogu eelnenud elu jooksul kokku – selliseid asju teeb inimesega kontoritöö limonaadikino vahetus läheduses.

Teatud piir mu konformismil siiski on, sest endiselt väidan ma, et Johnny Depp EI OLE the sexiest man alive, pigem vastupidi, tegu on sellise suhteliselt keskpärase beebilõuaga. Samas olen ma mõelnud, et nagu on koera- ja kassiinimesed, on ka Johnny-Deppi- ja Brad-Pitti-inimesed. Või vähemalt -naised.

Mis ei teinud “Finding Neverlandi” sugugi vähemvõluvaks filmiks, tõepoolest, see läks hinge (ma polegi vist saalis enne nii palju ninaluristamist kuulnud, kui selle filmi lõpuosas) ja pani mu isegi “Peeter Paani” üle lugema. Ainus, millesse ma keeldun uskumast, on õela vanaema maagiline ümberkasvamine südamlikuks, murelikuks, oma vigu tunnistavaks memmeks. Seda skeemi tuleb lasteraamatutes ja -filmides üldse liiga sageli ette. Keda te petate? Me võime neid vanaemasid õppida taluma ja – ise vanemaks saades – teatud määral isegi mõistma, aga see ei tee neist veel kenasid inimesi.

aga seda me ise oma ääretus õnnes ei tea

Darja kurtis kunagi päris põhjalikult selle üle, et kõikvõimalikke kutseid saadetakse ühele ja siis tuleb üritustel üksi jõlkuda… Noh, suuri seltskonnaüritusi ma ei korralda. Aga väikseid ikka – kutsun vahel inimesi endale külla või koos matkama või nii. Ja mina esitan vaikimisi kutseid ühele. Kui ma tunnen, et mu sõbra sõber/elukaaslane/laps/koer on nende hulgas, keda … Loe edasi “aga seda me ise oma ääretus õnnes ei tea”

Darja kurtis kunagi päris põhjalikult selle üle, et kõikvõimalikke kutseid saadetakse ühele ja siis tuleb üritustel üksi jõlkuda… Noh, suuri seltskonnaüritusi ma ei korralda. Aga väikseid ikka – kutsun vahel inimesi endale külla või koos matkama või nii. Ja mina esitan vaikimisi kutseid ühele.

Kui ma tunnen, et mu sõbra sõber/elukaaslane/laps/koer on nende hulgas, keda ma tahaksin näha, siis ma saan teda ju eraldi kutsuda. Kutsun ka. Suuremal osal juhtudest vaevun ma isegi mailiaadressi välja uurima ja saadan eraldi kirja, aga kui ma seda ka ei tee, siis ma igatahes mainin ühele kutsutule, et ta ka teise kaasa võtaks. Kui ei maini, siis tõesõna, see teine polegi kutsutud.

Ma ei ole üks neist inimestest, kes leiaks, et mida rohkem rahvast ja uusi nägusid, seda lõbusam. Vastupidi, ma otsin pidevalt meeleheitlikult turvalisust, mida pakub lähedaste sõprade ring, kus ma kõiki tunnen ja kus kõik mind tunnevad, kus ma ei pea olema valvel, et mitte midagi sobimatut öelda, ja, mis peaasi – kus kõik inimesed garanteeritult mulle meeldivad. Põhikoolimatemaatika reegel “sõbra sõber on sõber” võib ju kehtida, aga keegi ei õpetanud kunagi, et sõbra armuke peaks sõber olema.

Enda vabanduseks võin ma öelda ainult seda, et enda arvates korraldan ma piisavalt palju pereüritusi, mille kutse sisaldab mõtet “võtke kaasa kõik, ilma kelleta te kuidagi ei saa”. Lihtsalt et… kui ei sisalda, siis võiks seda ka arvesse võtta.

what I’d give to run my fingers through your hair

Milleks peab kontoritööd tegeval inimesel olema põrutuskindel mobiiltelefon? Aga selleks, et saaks selle pärast kõne lõppu vihaga lauale virutada. Annab peaagu sama efekti, mis lauatelefoni toru hargileviskamine (milline jäänuksõna – harki pole seal küll kusagil). Kergelt rahustava. Ja jätab inimestele mulje, et sul on väga raske ja tänamatu töö:P

Milleks peab kontoritööd tegeval inimesel olema põrutuskindel mobiiltelefon? Aga selleks, et saaks selle pärast kõne lõppu vihaga lauale virutada. Annab peaagu sama efekti, mis lauatelefoni toru hargileviskamine (milline jäänuksõna – harki pole seal küll kusagil). Kergelt rahustava. Ja jätab inimestele mulje, et sul on väga raske ja tänamatu töö:P

tuline leek hinges veel tagasi toob meeletud soovid

“_I_ DO know my own mind,” protested Anne. “The trouble is, my mind changes and then I have to get acquainted with it all over again.” “Anne of the Green Gables” koos kõigi oma järgedega on kohati ikka suurepärane tüdrukuteraamat.

“_I_ DO know my own mind,” protested Anne. “The trouble is, my mind changes and then I have to get acquainted with it all over again.”

“Anne of the Green Gables” koos kõigi oma järgedega on kohati ikka suurepärane tüdrukuteraamat.

oh don’t fall in love tonight

Ma võtan juba mitmendat päeva hoogu, et jagada maailmaga hiljutist lahedat taaskohtumist kunagise kultusraamatuga, aga see hoovõtt sumbub pidevalt sellesse, et meelde tulevad teised sama jaburad raamatud ja siis on vaja need ka kusagilt leida ja läbi lugeda… Nüüd olen ma jõudnud juba nii sügavale üheksakümnendate alguse eesti kirjanduse mülgastesse, et ei julge seda enam avalikult tunnistadagi. Õnneks on sõpru, kes mind mõistavad – ma tean näiteks üht tsikki, kellel pool tänast tööpäeva läks raisku, sest ma õrritasin teda messengeris tsitaadiga “Stinger-kringel, kolakat tahad?” (okei, see on masendav tsitaat, aga meile emotsionaalselt ülioluline:P) ja andsin siis lingi tervele teosele

Raamat, millest see kõik algas, oli Juhan Habichti “Selles mängus ei hüpata” – algupärane eesti hääletaja-/maffia-/häkkeriromaan. Põhitegevus toimub aastal 1988 kuskil Haapsalu kandis ja minategelane on tüüp, kes oskab kõigist asjadest kõige paremini arvutimänge mängida, eriti queste. Tegelikult on see ainus asi, mida ta üldse oskab, ja sellest johtuvalt käitub ta ka reaalelus nagu quest-mängus. Võluv lähenemine mu meelest. Korja üles kõik ripakile jäetud asjad, sest neid läheb hiljem vaja; räägi kõigi inimestega, sest neilt saadud infi läheb ka vaja; kontrollimatu bluffimine osutub üle ootuste sageli võitvaks strateegiaks.

Igatahes ei ole mina süüdi, et sellise asja lugemine mõtted järgmisena Trubetsky ja Sauteri peale viib. Sealt edasi tuleb Kender ja kui saaks nüüd veel lugeda seda äsja romaanivõistluse võitnud Sass Henno teost, olekski tehtud üks kena kirjanduslik reis läbi lähiajaloo.

kui sa ükskord oled ilma jäänud sellest mida ihkad

Sepa leitud nupp “peata aeg” on peaaegu sama lahe kui minu lemmiknupp eestikeelsest XP-st – “unusta kõik” (dismiss all, lihtsaim võimalus tulla toime hulga Outlooki kalendri meeldetuletustega, mis tuletavad meelde seda, et sa oled juba igale poole hiljaks jäänud). Ma ei taha seejuures üldse väljendada mingit irooniat eestikeelse kasutajaliidese suhtes; lihtsalt seda nuppu esimest korda … Loe edasi “kui sa ükskord oled ilma jäänud sellest mida ihkad”

Sepa leitud nupp “peata aeg” on peaaegu sama lahe kui minu lemmiknupp eestikeelsest XP-st – “unusta kõik” (dismiss all, lihtsaim võimalus tulla toime hulga Outlooki kalendri meeldetuletustega, mis tuletavad meelde seda, et sa oled juba igale poole hiljaks jäänud). Ma ei taha seejuures üldse väljendada mingit irooniat eestikeelse kasutajaliidese suhtes; lihtsalt seda nuppu esimest korda nähes valdasid mind üheaegselt kohutav kiusatus seda vajutada, et hetkeks kõik unustada, ja kerge ärevus, et äkki see töötabki nii:)

kui mu pilk vaid hetkeks sinu pilku puutus

Avastasin, et mu orkuti parool on tugevam (noh. pikem ja keerulisem) kui hanza.neti püsiparool. Enne, kui ma sellest sügavamaid järeldusi jõudsin hakata tegema, avastas hanza.net ilmselt sama, igatahes käskis ta mul parooli ära vahetada.

Avastasin, et mu orkuti parool on tugevam (noh. pikem ja keerulisem) kui hanza.neti püsiparool. Enne, kui ma sellest sügavamaid järeldusi jõudsin hakata tegema, avastas hanza.net ilmselt sama, igatahes käskis ta mul parooli ära vahetada.

i’ll never know how good it feels to hold you

Naistepäev, päev töötavale naisele. Mulle see päev meeldib. Või no mis meeldib, aga see on üks väheseid pühasid peale mu oma sünnipäeva, millega ma tõesti suhestuda suudan. Ma arvan, ma olen ära teeninud need lilled ja kallistused ja muud tähelepanuavaldused tuttavatelt ja võõramatelt meestelt. Lihtsalt sellega, et ma olen naine ja et ma olen nii … Loe edasi “i’ll never know how good it feels to hold you”

Naistepäev, päev töötavale naisele. Mulle see päev meeldib. Või no mis meeldib, aga see on üks väheseid pühasid peale mu oma sünnipäeva, millega ma tõesti suhestuda suudan. Ma arvan, ma olen ära teeninud need lilled ja kallistused ja muud tähelepanuavaldused tuttavatelt ja võõramatelt meestelt. Lihtsalt sellega, et ma olen naine ja et ma olen nii tubli tegelikult.

Südamlik oli hommikul Islandis akna all kohvi juues vaadata, kuidas lilleõite, -kimpude, -sületäitega mehed mööda kiirustasid:)

Üldse, kui poleks naistepäeva, ei kingiks keegi mulle iial mu lemmiklilli nartsisse. Ei leitaks põhjust. Mis on tegelikult alatu – selle taustal, et igal naistepäeval, sõbrapäeval, emadepäeval, sünnipäeval ilmneb suurest osast blogidest ja muudest sõnavõttudest, et naised, sõbrad, emad ja üldse inimesed on kallid igal ajal ja sõnavõtja “peab neid meeles siis, kui selline tunne tuleb, mitte mingil nõmedal ettemääratud tähtpäeval”. Kuni inimestel seda tunnet piisavalt tihti ei tule – elagu tähtpäevad.

i used to bring you sunshine now all i ever do is bring you down

Kitty says: ah, aga üldse ma sõnastasin millalgi paari kuu eest endale hunniku väga häid ja universaalseid reegleid blogimise teemadel. ja vaata, mis sai. blogging is light to nonexistent:P Tegelikult see hunnik ei olnud nii suur, umbes viis reeglit sai: * kui sa saaksid sellest kirjutada Telleri blogi kommentaaridesse, siis kirjutagi sinna ja mitte oma … Loe edasi “i used to bring you sunshine now all i ever do is bring you down”

Kitty says:
ah, aga üldse ma sõnastasin millalgi paari kuu eest endale hunniku väga häid ja universaalseid reegleid blogimise teemadel. ja vaata, mis sai. blogging is light to nonexistent:P

Tegelikult see hunnik ei olnud nii suur, umbes viis reeglit sai:

* kui sa saaksid sellest kirjutada Telleri blogi kommentaaridesse, siis kirjutagi sinna ja mitte oma blogisse;
* kui kogu sissekande point on edastada konkreetsele isikule konkreetne sõnum, siis helista või saada mail. Ei julge? Siis jäägu edastamata. Suure tõenäosusega see tüüp ei loe su blogi regulaarselt anyway (ja veel suurema tõenäosusega on tal su sõnumist ja sust endast ükskõik);
* metablogimine jäägu tunnustatud metablogijatele;
* kui sissekande sisu kipub minema ära suunda “mul ei ole midagi öelda”, siis on väärikam ütlemata jätta;
* viies reegel on väga raskestisõnastatav ja räägib tasakaalust endale ja teistele kirjutamise vahel.

Nüüd sai küll sissekanne, mis rikub umbes nelja reeglit viiest:P Aga teatavasti iga reeglitenimistu viimane reegel on see, et reeglid on mõttetud…

su kannul lompides lööb helendama vesi

Mina mäletan küll, millal ma ostsin oma esimese CD. See oli septembris 1997, vahetult pärast mu sünnipäeva, ja album oli Jää-ääre “Parimad”. Päris ilus algus mu meelest:) CD-mängija ostsin 1998. aasta aprillis, kui TTÜ millegipärast otsustas, et mulle tuleb maksta stipendiumi. 550 krooni kuus. Tagasiulatuvalt, semestri algusest peale. Nii et korraga laekus 2200 krooni, jessas, … Loe edasi “su kannul lompides lööb helendama vesi”

Mina mäletan küll, millal ma ostsin oma esimese CD. See oli septembris 1997, vahetult pärast mu sünnipäeva, ja album oli Jää-ääre “Parimad”. Päris ilus algus mu meelest:)

CD-mängija ostsin 1998. aasta aprillis, kui TTÜ millegipärast otsustas, et mulle tuleb maksta stipendiumi. 550 krooni kuus. Tagasiulatuvalt, semestri algusest peale. Nii et korraga laekus 2200 krooni, jessas, mul ei olnud iial nii palju vaba raha korraga olnud:) Praegu seisab see mängija meil köögis ja vanaisa kuulab sealt söögitegemise ajal Vikerraadiot.

Ja esimene CD, millelt ma muusikat kuulsin, oli kas Queen või Dire Straits või mingi selline mõnus vanakooli asi igatahes. Kellegi isa või suure venna plaadiriiulis tuhnisin suure imetlusega – NII palju plaate oli, peaagu kakskümmend vist:P

my skin is a dangerous place

Kitarr on siis nüüd olemas. Ennetades vältimatut küsimust “milline?” – sinine:) Akustiline. Western. Aga rohkem ma ei oska öelda kah, sest tootjafirma nime unustasin ma juba ära, mis näitab ilmekalt mu ebaprofessionaalsuse taset:P Okei, Samick (hea, et mul on vennad, kes aitavad mul kitarri osta, õpetavad solfedžot ja peavad mu eest asjade nimesid meeles). Rohkem … Loe edasi “my skin is a dangerous place”

Kitarr on siis nüüd olemas.

Ennetades vältimatut küsimust “milline?” – sinine:) Akustiline. Western. Aga rohkem ma ei oska öelda kah, sest tootjafirma nime unustasin ma juba ära, mis näitab ilmekalt mu ebaprofessionaalsuse taset:P Okei, Samick (hea, et mul on vennad, kes aitavad mul kitarri osta, õpetavad solfedžot ja peavad mu eest asjade nimesid meeles). Rohkem ma tõesti ei tea. Aga ma olen väga rahul:)

Maandamaks riski, et mind hakatakse liiga lahedaks pidama ja keegi peab pärast pettuma, tunnistan üles veel ühe ostu – eelmisel nädalal hankisin endale Vanilla Ninja plaadi ja see meeldib mulle väga.

pean aardeks naeru kergemeelses suus

Ühe asja poolest on autoga sõitmine bussiga sõitmisest palju kehvem – autoroolis ei anna eriti lugeda. Ma arvan, et ma olen selle peaaegu aasta ajaga, mis mul auto on, kaotanud vähemalt kaheksakümmend tundi puhast lugemisaega. Kui mõelda, mitu raamatut see võiks teha, tuleb nutt peale:) Teisest küljest olen ma võitnud oikuipalju tunde muusika kuulamiseks, kaasalaulmiseks … Loe edasi “pean aardeks naeru kergemeelses suus”

Ühe asja poolest on autoga sõitmine bussiga sõitmisest palju kehvem – autoroolis ei anna eriti lugeda. Ma arvan, et ma olen selle peaaegu aasta ajaga, mis mul auto on, kaotanud vähemalt kaheksakümmend tundi puhast lugemisaega. Kui mõelda, mitu raamatut see võiks teha, tuleb nutt peale:)

Teisest küljest olen ma võitnud oikuipalju tunde muusika kuulamiseks, kaasalaulmiseks ja -mõtlemiseks, sest see on see, mida bussis ja jala käies ikkagi eriti teha ei saanud.

Aga millegipärast alles eile sain ma endale esimese kuulamisraamatu ja ma seejuures isegi ei teadnud, et see on raamat, ma arvasin, et see on Heiki Mätliku plaat:) Tegelikult, ilmneb, loeb Mikk Mikiver mulle ette Jaan Kaplinski ja Walt Whitmani luuletusi. Mätlik mängib sinna vaikselt kitarri juurde ja see kõik kokku on lihtsalt väga mõnus. Ma olen Kaplinskit väga vähe lugenud ja Whitmani pole vist üldse, aga üsna ilmselt peaksin.

Kahjuks ei saa kusagilt aru, kelle tõlkes see Whitman on – Kaplinski enda?

Ja kuulamisraamatuid võiks juurdegi hankida, see värk istus mulle hästi. Kodus või töö kõrval kuulamiseks neid ette ei kujuta, aga autos võiks küll suurepärane olla.

collect every sight and sound

Mul on nüüd prillid ja ma näen esiteks väga tark välja ja teiseks ekraani/raamatut/nooti palju selgemalt:) Ja Amazon saatis mulle Harry Potteri viienda osa (lõpuks ometi on tulnud välja talutava kaanekujundusega paperback) ja “La Boumi” soundtracki ja ma mõtlen siin, et ma peaks kokku klopsima ühe järjekordse postituse teemal “minu isiklik raamatute top100”. Õhtupoole ehk … Loe edasi “collect every sight and sound”

Mul on nüüd prillid ja ma näen esiteks väga tark välja ja teiseks ekraani/raamatut/nooti palju selgemalt:)

Ja Amazon saatis mulle Harry Potteri viienda osa (lõpuks ometi on tulnud välja talutava kaanekujundusega paperback) ja “La Boumi” soundtracki ja ma mõtlen siin, et ma peaks kokku klopsima ühe järjekordse postituse teemal “minu isiklik raamatute top100”. Õhtupoole ehk jõuab.