the starlight from us no it won’t fade

Täna hommikul ärkasin ma varem, kui oleksin tahtnud, hiljem, kui oleksin pidanud, ja täiesti ootamatu mälupildiga, mis ei taha mind ka mitu tundi hiljem enam lahti lasta. Ühest maikuu varahommikust ühes võõras, kuid armsas linnas, kus me istusime ühe hispaania poisiga kirikutrepil, suitsetasime kanepit ja suudlesime veidi. Päike oli juba tõusnud ja meie polnud veel magama läinud, aga me olime seda kohe tegemas; meil polnud mingit erilist põhjust ei suitsetamiseks ega suudlemiseks, meil polnud suurt millestki rääkida (linda, ütles ta, linda oleks see sõna, mida ta hispaania keeles kasutaks – aga ta ei osanud seda inglise keelde tõlkida), me olime millegipärast paljajalu ja tegelikult polnud eriti soe. Suurt muud ma ei mäleta kah – noh, ma mäletan, millal see oli ja mis linn see oli ja isegi poisi nime mäletan, aga rohkem ei ole midagi mäletada, sest rohkem ei olnudki midagi.

Suurepärase kliššee “kaotatud süütus” kasutasin ma kahjuks eelmises sissekandes juba ära:P