exit light enter night

Viimase kahe aasta jooksul olen ma vaadanud kordades rohkem filme kui kogu eelnenud elu jooksul kokku – selliseid asju teeb inimesega kontoritöö limonaadikino vahetus läheduses. Teatud piir mu konformismil siiski on, sest endiselt väidan ma, et Johnny Depp EI OLE the sexiest man alive, pigem vastupidi, tegu on sellise suhteliselt keskpärase beebilõuaga. Samas olen ma … Loe edasi “exit light enter night”

Viimase kahe aasta jooksul olen ma vaadanud kordades rohkem filme kui kogu eelnenud elu jooksul kokku – selliseid asju teeb inimesega kontoritöö limonaadikino vahetus läheduses.

Teatud piir mu konformismil siiski on, sest endiselt väidan ma, et Johnny Depp EI OLE the sexiest man alive, pigem vastupidi, tegu on sellise suhteliselt keskpärase beebilõuaga. Samas olen ma mõelnud, et nagu on koera- ja kassiinimesed, on ka Johnny-Deppi- ja Brad-Pitti-inimesed. Või vähemalt -naised.

Mis ei teinud “Finding Neverlandi” sugugi vähemvõluvaks filmiks, tõepoolest, see läks hinge (ma polegi vist saalis enne nii palju ninaluristamist kuulnud, kui selle filmi lõpuosas) ja pani mu isegi “Peeter Paani” üle lugema. Ainus, millesse ma keeldun uskumast, on õela vanaema maagiline ümberkasvamine südamlikuks, murelikuks, oma vigu tunnistavaks memmeks. Seda skeemi tuleb lasteraamatutes ja -filmides üldse liiga sageli ette. Keda te petate? Me võime neid vanaemasid õppida taluma ja – ise vanemaks saades – teatud määral isegi mõistma, aga see ei tee neist veel kenasid inimesi.