Ma võtan juba mitmendat päeva hoogu, et jagada maailmaga hiljutist lahedat taaskohtumist kunagise kultusraamatuga, aga see hoovõtt sumbub pidevalt sellesse, et meelde tulevad teised sama jaburad raamatud ja siis on vaja need ka kusagilt leida ja läbi lugeda… Nüüd olen ma jõudnud juba nii sügavale üheksakümnendate alguse eesti kirjanduse mülgastesse, et ei julge seda enam avalikult tunnistadagi. Õnneks on sõpru, kes mind mõistavad – ma tean näiteks üht tsikki, kellel pool tänast tööpäeva läks raisku, sest ma õrritasin teda messengeris tsitaadiga “Stinger-kringel, kolakat tahad?” (okei, see on masendav tsitaat, aga meile emotsionaalselt ülioluline:P) ja andsin siis lingi tervele teosele…
Raamat, millest see kõik algas, oli Juhan Habichti “Selles mängus ei hüpata” – algupärane eesti hääletaja-/maffia-/häkkeriromaan. Põhitegevus toimub aastal 1988 kuskil Haapsalu kandis ja minategelane on tüüp, kes oskab kõigist asjadest kõige paremini arvutimänge mängida, eriti queste. Tegelikult on see ainus asi, mida ta üldse oskab, ja sellest johtuvalt käitub ta ka reaalelus nagu quest-mängus. Võluv lähenemine mu meelest. Korja üles kõik ripakile jäetud asjad, sest neid läheb hiljem vaja; räägi kõigi inimestega, sest neilt saadud infi läheb ka vaja; kontrollimatu bluffimine osutub üle ootuste sageli võitvaks strateegiaks.
Igatahes ei ole mina süüdi, et sellise asja lugemine mõtted järgmisena Trubetsky ja Sauteri peale viib. Sealt edasi tuleb Kender ja kui saaks nüüd veel lugeda seda äsja romaanivõistluse võitnud Sass Henno teost, olekski tehtud üks kena kirjanduslik reis läbi lähiajaloo.
