Viimase kahe aasta jooksul olen ma vaadanud kordades rohkem filme kui kogu eelnenud elu jooksul kokku – selliseid asju teeb inimesega kontoritöö limonaadikino vahetus läheduses.
Teatud piir mu konformismil siiski on, sest endiselt väidan ma, et Johnny Depp EI OLE the sexiest man alive, pigem vastupidi, tegu on sellise suhteliselt keskpärase beebilõuaga. Samas olen ma mõelnud, et nagu on koera- ja kassiinimesed, on ka Johnny-Deppi- ja Brad-Pitti-inimesed. Või vähemalt -naised.
Mis ei teinud “Finding Neverlandi” sugugi vähemvõluvaks filmiks, tõepoolest, see läks hinge (ma polegi vist saalis enne nii palju ninaluristamist kuulnud, kui selle filmi lõpuosas) ja pani mu isegi “Peeter Paani” üle lugema. Ainus, millesse ma keeldun uskumast, on õela vanaema maagiline ümberkasvamine südamlikuks, murelikuks, oma vigu tunnistavaks memmeks. Seda skeemi tuleb lasteraamatutes ja -filmides üldse liiga sageli ette. Keda te petate? Me võime neid vanaemasid õppida taluma ja – ise vanemaks saades – teatud määral isegi mõistma, aga see ei tee neist veel kenasid inimesi.
whatever 
Aga sa vaata hr. Deppi silmi. Tõsi, võib öelda, et see on tavaline lühinägeliku inimese vähe uimasevõitu pilk, samas…
…samas on selles pilgus laps-mehe maailmaavastuslik kurbus ja üllatus.
See ilmselt tekitabki tahtmise naisinimestel tema poole oma käsi ja ohkeid sirutada. Pole siin miskit seksikust, puhas naiselik iha hoolitseda väetikese eest.
Aga üldiselt Depp mulle meeldib.
Aamen, ma olen 100 protsenti nõus. Ei näe mina ka Johnnys seda ilu ja võlu, millest nad kõik õhkavad…
Mina küll näen. Aga see on vist eakohane ka :)
Asi ei ole ilus, asi on võlus. Kui vaadata, siis on tal natuke imelik nina ja kõver suu ja väiksed silmad ja puhtaks võiks ta ennast kaa pesta ja ta ei ole ilus, ta on lihtsalt seksikas.
Ja mina arvan, et ta mängib kaa hästi ja ta mängib huvitavaid osi ja ta ei ole alati ühesugustes rollides.