Isegi mõte Intsikurmu laululavast kahvatub ürituse kõrval, kuhu elu mind sel nädalalõpul viis: süldipidu Lohusalu sadamas. Muuhulgas õppisin ma sellest kogemusest teatava üllatusega, et inimesed, kes jalutavad ringi, näpus Saaremaa viina pudel, kuhu sisse on apelsinimahlaga kokteil segatud, on mulle kuidagi… sümpaatsed. Oleks nagu omad:P Isegi kui nad samal ajal kõva häälega kaasa laulavad popurriid kõigist maailma süldilugudest. Või võibolla just sellepärast.
Ja mõnisada meetrit sadamast ja Rein Laaneorust ja kogu-aja-oli-mulle-naabriks-Alice’ist eemal hulkus mererannas ringi üks jänes, olles heaks eeskujuks suvest viimase võtmisel ja ebaoluliste tobeduste ignoreerimisel.
whatever 