Ma tahaks tegelt kurta selle üle, kuidas ma lõpuks suutsin end sellest õnnetust Millingtonist läbi närida ja kuidas see minu arvates ikka üldse hea raamat ei olnud… aga ma ei oska seda eriti kuidagi ära seletada. Ütleme lihtsalt, et see meenutas mulle õõvastaval kombel dr. Eliyahu M. Goldratti surematuid teoseid. Kehakeemia ja piirangute teooria, see kõik on väga tore, aga võiks ju natuke valida, MILLISES ilukirjanduslikus soustis me oma häid kontseptsioone serveerime, eks? Niisugustele raamatule eelistaksin ma pooleteiseleheküljelist esseed, mis ei pea olema just kuivas teaduskeeles – aga tohib olla, kui teisiti ei saa – ja annab mulle faktid.
Tähendab, Jumal oli okei, Jumal oleks võinud jääda. Aga see ülejäänu!
Huh, ma lähen ikka veel tigedaks, kui ma selle peale mõtlen:)
Parem uudis on see, et Feisti “Magiciani” lugesin ka läbi ja see oli selline täitsa mõnus rannaraamat. “Sõrmuste isand” algajatele, light-versioon, vähese tõrva- ja nikotiinisisaldusega, aga kõigi kohustuslike elementidega – haldjad, lohed, päkapikud, maagid ja pisikesed poisid, kes päästavad maailmu ja armuvad haldjakuningannasse. Ma ei pea end suureks fantasy-sõbraks, aga lohed on mu nõrkuseks. Ükspäev teen teile ühe nimekirja headest raamatutest, kus on lohed:)
whatever 
Eragon on ka selline huvitav raamat, kus on kõik kokku soustitud. Selgelt on näha, et McCaffreyd, Tolkieni ja veel mõningaid kohustuslikke raamatuid on poiss lugenud ja sellest oma jutu kokku kirjutanud. Aga nunnukas lohe on seal sellegipoolest.