Mul on üks räpane saladus. Ma igatsen jõule, tükk aega juba.
See Stockmanni “kingituste kaubamaja” reklaam on nii armas, et ajab mulle judinad peale. See, kus on lumine trepp ja küünlad ja uksel jõulupärg või midagi. Tuleb selline Bullerby-jõulude tunne, kui seda näen.
Tahaks päriselt ka Bullerby-jõule, aga eks ma olen aru saanud, et nii saavadki asjad olla ainult lapsepõlves, kui täiskasvanud näevad vaeva, et lapsed saaksid hea jõulutunde. Aastaid juba ei ole meie peres piisavalt väikseid lapsi paraku. Noh, kui minu kümneaastane sisemine laps välja arvata, aga sellest nad kahjuks keegi ei tea midagi ja ei saa aru, kui nõme minu meelest on see, kui kõik keelduvad kokku tulemast ja virisevad, et neil on kingitused ostmata. Halloo, te jõuluvanast ei ole kuulnud või?!
Ja veel, ostuvaba päev on OK, aga ostuvabad jõulud küll juba kerge overkill. Mis mõttes, “me ei tee juba mitu aastat kingitusi ja kõik on rõõmsad, ainult lastel on natuke kehv olla, eriti kui neilt hiljem küsitakse, mis nad jõuluks said”?
Mm. 4. detsembril kell 16 on Raekojas meie koori jõulukontsert. Ja see on HEA kontsert sel aastal, ma luban.
whatever 
Täna on see jõuluteema maru aktuaalne olnud, vist järjepanu kolmas blogikanne “jõulu tahaks/ei tahaks” variatsioonidega. Aga kokkuvõttes, Bullerby oleks praegu küll hea.
Mina söön piparkooke, esimesest pooditulevast pakist oktoobri lõpus viimase mohikaanlaseni kusagil märtsi alguses. Tegelt ka.