Kuu: veebruar 2006

Nädalase kodusistumise jooksul on mitme inimesega jutuks tulnud põhjused, miks mul telekat ei ole. Lihtsalt üks mõte sel teemal:

ma tean nii mitut muidu päris toredat ja intelligentset inimest, kes lülitavad koju jõudes teleka sisse… ja ei lülitagi teda enam välja. Selleks ajaks, kui näidatakse midagi, mida nad vaadata ei taha (Keno loto võidunumbrid, reklaam, spordiuudised), lülitavad nad hoopis iseennast välja. See hirmutab mind.

Mina ei taha ennast välja lülitada ja ei oska ka, aga ma kahtlustan, et selle saab päris kiirelt selgeks.

Haigete elu on tõepoolest kesine, seda võite uskuda:(

Kõige hullem on see, et aegajalt tuleb käia arsti juures ja apteegis ja astuda seal olelusvõitlusesse teiste haigetega. Suurem osa neist teistest haigetest on väikelapsed ja pensionärid. Inimkonna nõrgema ja haavatavama osa esindajad nagu nad on, see on päris loogiline. Aga oma õiguste eest võitlemisel riidehoiu-, registratuuri-, arsti-, labori- ja apteegijärjekorras on nad täitsa ootamatult elujõulised ja käbedad… ei jaksa mina, haige inimene, nendega kakelda:(

Väikelapsed ja pensionärid ei meeldi mulle tervest peast ka eriti.

Teine vastik asi haige-olemise juures on see, kui tuleb soolveega kuristada, ja kolmas on see, et tegelt hakkab päeva peale kodus jube igav.