Kurikuulsa armastajapaari veebipäevikut lugedes sain jälle põhjalikult mõelda selle fakti peale, mis mind viimane pool aastat kummitanud on – et kõik abielluvad maailma kõige parema, ilusama, toredama ja kallima inimesega, aga lahutama peab millegipärast… noh, halvemal juhul ilgest värdjast, aga ka kõige paremal juhul täiesti võõrast inimesest, kellega nagu kunagi mingit lähedust ega usaldust poleks olnudki.
Ei, ma ei arva, et abielu muudab inimesed teineteise vastu vastikuks. Aga lahutus teeb seda küll.
whatever 
kas su enda kogemus kinnitab mõtet?
mhmh.
Aga kõige imelikum tunne on see, kui vahel unes näed jälle seda eksi tema esialgses olekus ja ärkad üles, nii vabanenud ja hea on olla, siis tuleb meelde: damned. Nüüd on ju nii, et me ei saa läbi.
Mul käivad sellised unenäod korrapäraselt peal.