Enamvähem kõige esimese asjana, kui ma Londonisse kolisin, otsisin endale koori, kus laulda. No igatahes enne, kui õnnestus pangakonto avada või kodu leida (küll aga valisin kodu hiljem selle järgi, et oleks hea lähedal proovis käia:)). See võib välja paista imetlusväärse meelekindluse ja lauluhuvina, aga tõde muidugi on, et oli parajasti hooaja algus ja seega ükskõik millega liitumiseks kõige parem aeg.
Välistasin valiku tegemisel kirikukoorid, sest elu on näidanud, et issandale kiitust laulda tuleb ka kõige ilmalikumates tingimustes rohkem, kui ma hädapärast vajadust tunnen. Päris profikoori ka nagu poleks viitsinud (kes teab, see teab, kuidas ma viimase aasta jooksul Eestis vaeva nägin, et kahelt kooriproovilt nädalas ühele downgrade’ida). Nii ma Tottenham Community Choir’i juures maandusingi.
Kohe esimeses proovis võitsid nad mu südame noore meesdirigendiga (olen tõesti veidi valiv, aga ma eelistan nii oma treenerite kui dirigentidena näha mehi, sest nad ei KARJU kogu aeg. tõenäoliselt tuleb see sellest, et nende häält on karjumata ka kuulda.) ja repertuaariga – esimese loona laulsime polovetside tantsu Borodini “Vürst Igorist”, ja sellel teosel on mu südames soe koht ühest igiammusest NSSSist saadik.
Kõigist kooridest, kus ma kunagi laulnud olen, on TCC kindlati kõige suurem ja samas kõige… mitmekesisema seltskonnaga, seda ka lauluoskuse osas:P Viisipidamise osas see asi väga hull ei olegi (või noh. ma ei tea ka. otsustage ise, siin teile stiilinäide), aga peab tõesti nentima, et esimest korda elus olen koori paremate noodilugejate hulgas. Seejuures nooti ma ju tegelikult ei loe. Aga ilmneb, et on võimalik lugeda veel väga palju vähem (näiteks minu kõrval istub proovides üks proua, kes ei lakka hämmastumast, kuidas ma tean, millise rea peal aldi partii on).
Lisaks laulurõõmule pakub selle seltskonnaga kord nädalas kohtumine mulle ka sissevaadet ühiskonda mingi sellise nurga alt, mida mujalt küll ei oskaks otsida. Elan küll, nagu varem on jutuks olnud, multikultuurses kogukonnas, aga meie koori lauljad on suuremas osas siiski “valged britid” – lihtsalt sellised, kes on siia, khm, getosse elama sattunud. Ja neist omakorda suurem osa on minust põlvkonna või paari jagu vanemad. Nii et jah, meil on iga proovi vaheajal tea and cakes (prouad kordamööda küpsetavad imelisi kooke) ja kord kuu või kahe jooksul raffle (kõik toovad kodust midagi väljaloosimiseks kaasa) ja kõik see on üsna nagu kuskil filmis või raamatus. Kuni inimeste kõnepruugini välja. “Oh, Bonnie, you daft woman!” kuulsin ma eilses proovis kedagi hüüdmas – panin lihtsalt silmad kinni ja nautisin:) Kas te tunnete kedagi, es tunneks kedagi, kes ütleks “daft”?
Ja see “community choir” pole üldse mingi sõnakõlks – kõik need inimesed elavad kuskil siinsamas ja kõik koori tegemised on kuidagi seotud kohaliku kogukonnaga. Ei olegi mingit suuremat ambitsiooni kui et teha kord-paar aastas suurem kontsert kuskil koolimajas ja laulda jõulude ajal igas pargis, kus on vaja jõulutulesid süüdata, ja olla üldse ümbruskonna rahvapidudel kohal. Neid pidusid üllataval kombel jagub ka. Kohe teisel nädalal pärast kooriga liitumist käisin kaasas Uue Maailma festivali kohalikul analoogil (okei, see polnud tänavatel, vaid pargis) ja müüsin koori esinemise ajal TCC letis kohalikele lastele ja vanainimestele kooke. Selle peale otsustasingi, et olgu või geto, siia ma tahan kolida küll.
Ainus jama on, et mu ladina keelele hakkab briti aktsent juurde tekkima.
whatever 