#23 Panto

Paremates (st vanemates) briti lasteraamatutes käivad lapsed jõuluvaheajal alati Londonis pantomiimi vaatamas. Väiksena ma alati imestasin, et miks nad seda teevad, sest minu jaoks tähendas pantomiim seda, et keegi teeb lihtsalt nägusid ja sõnagi ei räägita. Ja siis vahepeal ma umbes kakskümmend aastat ei vaevanud oma pead sellega, aga nüüd lehtedest arvustusi lugedes sain aru, et ma vist ikka ei tea, misasi see nende pantomiim on, aga oleks aeg välja uurida.

Kõigepealt proovisin teooriaga – lugesin Wikipediat. Sain teada eelkõige seda, et briti pantomiimi võib kutsuda pantoks ja ei tohi segi ajada miimidega (need on need sõnatud nägudetegijad, ja katse aru saada, kuidas ühte või teist asja eesti keeles korrektselt nimetama peaks, ajas mul juhtme kokku).

Traditionally performed at Christmas, with family audiences, British pantomime is now a popular form of theatre, incorporating song, dance, buffoonery, slapstick, cross-dressing, in-jokes, topical references, audience participation, and mild sexual innuendo.

(allikas: http://en.wikipedia.org/wiki/Pantomime)

Kõik see kõlas juba piisavalt intrigeerivalt, et kogu pere jaoks “Kaunitarile ja koletisele” (traditsiooniliselt esitatakse tuntud laste- ja muinasjutte) piletid broneerida. Olin veidi ärevil, kas kõik ikka juhtub nii, nagu Wikipedia lubas – kuna kaasas oli kaheaastane, valisime eriti peresõbraliku hommikuse etenduse, kus suurem osa publikust olid lapsed, ja ma polnud kindel, kas kõik need sexual innuendod ja audience participationid ikka toimuvad. Ootused olid mul iga juhul kõrged.

Õnneks istus otse minu kõrval üks proua, kes oli ilmselgelt vilunud pantovaataja, ja ta teadis täpselt, mida tuleb teha (ja ei jätnud seda ka tegemata). Ma ahvisin kõike järele. Oo, see oli imeline! Iga kord, kui paha tegelane lavale tuli, karjusime “buu!” ja iga kord, kui head olid õnnetud, “aww!” Proua ei häbenenud naerda ka kõigi naljade peale, nii lastele kui täiskasvanutele suunatute. (Osa naljadest sai mulle selgemaks alles hiljem reklaamlehelt näitlejate tausta uurides, ja osa ilmselt läks täitsa suure kaarega üle pea – aga enamasti ma ikka sain aru, miks naerdakse.)

Kõige rohkem ootasin ma “oh yes he did! – oh no he didn’t!” dialoogi näitlejate ja publiku vahel, sest mulle tundus uskumatu, et kogu rahvus tõesti teab, et niiviisi tuleb vastata (kuigi tagantjärele ma isegi saan aru, et see nali jookseb läbi praktiliselt alati, kui keegi kuskil mõnele pantole viitab). Ja tõepoolest, seda oskasid isegi väiksed lapsed!

Muuhulgas tehti tulevärki, pritsiti publikut veepüssidest, loobiti kommidega ja puistati üle serpentiinidega. Ah, ja naiseks riietatud härra kaunitari ema rollis oli imeline, sest tal olid sellised jalad et ma lakkasin vahepeal uskumast, et ta mees on.

Järgmisel aastal ostan piletid varem ja katsun pihta saada mõne tõeliselt kuulsa guest celebrity‘ga pantole.

Advertisements

Üks vastus to “#23 Panto”

  1. kitty Says:

    Rääkisin täna töökaaslasele, et käisin pantot vaatamas. “Oh no you didn’t!” oli ta esimene reaktsioon. Tuleb välja, et seda öeldakse veel sellise spetsiifilise “räägime kõik kooris” intonatsiooniga:)

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja / Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja / Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja / Muuda )

Google+ photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google+ kontot. Logi välja / Muuda )

Connecting to %s


%d bloggers like this: