Veetsin täna päeva kaheaastase vennatütrega – ja kuhu ma siis lapse vihmase ilmaga ikka viin, kui mitte kohalikku raamatukokku? Olengi otsinud vabandust, et sealses lasteosakonnas pikemalt aega veeta.
Kui Iris oli umbes kuussada raamatut riiulitest välja tõstnud ja me olime neist umbes kuus kojulaenutamiseks välja valinud, tuli raamatukogutädi küsima, kas meil oleks ehk mänguasju vaja. Nii et lisaks nurgas juba seisvale mänguköögile (“aani auss!”) ja kahele mängukarule (“äike mõmmi! sini mõmmi!”) toodi välja ka telk (“peitu!”), jooksuratas ja pulga otsas lükatav lepatriinu. Viimased oleks soovi korral saanud ka koju kaasa võtta – jah, raamatukogu laenutab mänguasju välja. Neile olid isegi tähtajatemplite jaoks kleepsud peale kleebitud.
Lisaks küsis raamatukogutädi aga ka Irise vanust ja et kas ta oma Bookstarti paki on juba saanud – ja siis tõi meile selle. (Pakis oli paar papist titeraamatut, mõned nursery rhyme’id ettelugemiseks ja koomiksistiilis “guide for grown-ups: Babies Love Books” – kõik inglise lapsed peaksid selle esimese, beebidele mõeldud paki saama esimese eluaasta jooksul.) Nad tõesti näevad siin vaeva, et lapsed väiksest peale raamatuid armastama õpetada!
Ja katsu sa mitte armastada, kui raamatukogu ei ole see koht, kus tuleb tasa olla ja sirge seljaga laua taga istuda, vaid saab telki peitu minna.
whatever 