we’ve come too far to give up who we are

Jooksublogi vol 6: ilu päästab maailma!

Suur osa mu jooksumotivatsioonist tuleb, ausalt, sellest, et otsin endale jooksmiseks kohti, kus oleks tore olla ja midagi ilusat vaadata. Kodulähedased rajad on eraldi jutt, aga tihti olen nädalavahetusel – millesse maratoniks treenijal kuulub alati paaritunnine aeglane jooks – kuskil Londonist väljas Britannia ilu imetlemas.

Seega olen juba päris vilunud otsima looduskauneid jooksuradu Google Mapsi (vihje: otsi lähimat kanalit, selle kõrval jookseb enamasti towpath!), Lonely Planeti või kohaliku turismiinfopunkti abiga (vihje: matka- ja jalgrattaradadesse tuleb suhtuda teatava ettevaatusega, need võivad olla jube kitsad ja mägised. Parimad marsruudid on need, mida soovitatakse ratsutajatele! Ja nagu Eesti, on ka Inglismaa täis endistele raudteetammidele rajatud kergliiklusteid.)

Ma ei kanna trennis enamasti telefoni (fotokast rääkimata) kaasas, sest see on lihtsalt liiga suur ja ei mahu kuhugi ära ja segab… nii et suurem osa neil nädalavahetusejooksudel kogetud imelisi vaateid jäävad ainult mälupiltideks. Paaril korral sel kevadel siiski õnnestus teha mõned fotod.

Yorkshire, mai 2014:

DSC_0038

DSC_0040

Ullswater, Lake District, mai 2014 (ühe pildi peal siin olen mina ka näha):

no vot ja SELLEST ma räägin, kui ma räägin jooksmisest!

#85 Un Lun Dun

Ma unustan viimasel ajal kõik asjad ära. Näiteks nüüd juba teab mitu kuud olen iga kord, kui vihma sajab, murdnud pead selle üle, kes ja kus raamatus väljendas täpselt minu emotsiooni vihmavarjude suhtes (lugesin isegi ühe kahtlusaluse raamatu uuesti otsast lõpuni üle, aga sealne protagonist osutus kogu oma ektsentrilisusest hoolimata siiski inglise džentelmeniks, kes iial vihmavarjuta kodust ei väljunud).

Lõpuks googeldasin selle õige tsitaadi ikkagi välja ja nüüd panen ta siia kirja, et oleks teinekord jälle võtta:

My dad hates umbrellas, said Deeba, swinging her own. When it rains he always says the same thing. ‘I do not believe the presence of moisture in the air is sufficient reason to overturn society’s usual sensible taboo against wielding spiked clubs at eye level.’

(China Miéville, Un Lun Dun)

See on muide täitsa tore raamat, lastefantasy selline, aga lasteraamatud ju ongi need kõige paremad. Lugesin selle läbi ühe pika vihmase varasuvise päeva jooksul Jersey saarel ja tean nüüd 1) väga palju vihmavarjudest, 2) et igas puhkuses peaks olema vähemalt üks selline päev, 3) kuhu satuvad kõik Londoni katkised asjad ja inimesed, 4)…

If you’re brave enough to try, you might be able to catch a train from UnLondon to Parisn’t, or No York, or Helsunki, or Lost Angeles, or Sans Francisco, or Hong Gone, or Romeless.

(China Miéville, Un Lun Dun)

be my mirror my sword and shield

Jooksublogi, osa 5: kui eeldusi pole, ei aita trenn kah!

Sellest, mida jooksmine minuga teinud on, annaks rääkida pikemalt ja küllap ma ükskord räägingi. Paar asja siiski on, mida ta kõigi imestuseks teinud EI ole, katsuks nendega ühele poole saada (ja neid siis enam mitte kunagi mainida):

1) ma ei ole saanud kiiremaks.

Jah, treener alati lohutab, et me ei treenigi kiirust ega lühikesi distantse, aga võiks ju loota, et ma jooksen nüüdseks kiiremini kasvõi ühestainsast oma tuttavast – mõnest sellisest näiteks, kes trenni ei tee ja ainult kord aastas rahvajooksul võistleb? Kättesaadavat infot (finišiprotokollid ja postitused sotsiaalvõrgustikes) analüüsides pole ma kahjuks ühtegi konkreetset näidet tuvastanud.

Ja rahvajooksudel näen enda ümber endiselt ainult väga noori, väga vanu, väga pakse või ilmselgete füüsiliste puuetega inimesi. Ühel võistlusel näiteks jooksis minust mööda ja kadus minutiga silmapiiri taha mees, kellel oli üks kehapool halvatud. Ausalt!

2) ma ei ole kaalus alla võtnud.

Selgub, et paljud inimesed veel ei tea, nii et las ma teatan teile uudise: pikamaajooks polegi mingi kõhnumistrenn! Organism hakkab selle jama käigus tootma hoopis stressihormoon kortisooli, mis kaalualandamisele hoolega vastu töötab. Mõistlik temast, sest kunagi ei tea, mitu tundi ja päeva ma veel järjest joosta kavatsen, ja kõiki ressursse tuleb kriisiolukorras säästa…

Et kuidas need tippmaratoonarid siis kõik nii kõhnad on? Kõhnast inimesest saab lihtsalt palju parema maratoonari! Minu kehatüübiga inimesed, kui neil mõistus peas on, valivad endale mingi sobivama trenni. Näiteks selles sangpommiasjas olen ma kogu aeg klassi parim ja saan treenerilt kiita!

ain’t no sunshine when she’s gone

Jooksublogi, osa 4: ikka ei jää aega üle!

Ma päriselt ka arvasin, et sügisel hakkab olema ohtralt aega niisama aelemiseks ja blogimiseks ja fotode sorteerimiseks ja muudeks hubasteks tubasteks ajaviideteks.

Aga ma ei tea, tööpäevad on ikka sama pikad kui enne, päevad on lühemad… ja siis veel see pisiasi, et selle peaaegu pooleteise aasta jooksul, mil ma kogu oma elu jooksutrennide ümber seadsin, oli mul tekkinud mitu kirglikku kinnisideed teiste trennide suhtes, mida oleks hirmsasti tahtnud teha ja mis kuidagi graafikusse ei mahtunud.

Nüüd mõned mahuvad – kaks korda nädalas käin balletitunnis, korra või paar sangpommitrennis, korra või paar ronimas, korra joogas ja siis paar korda püüan ikka jooksma ka jõuda, sest jooksmist päris järele jätta polnud kunagi plaanis. Kavatsesin seda spordiasja lihtsalt rahulikumalt võtta…