Mari Öö matkatarkus nr 25 ütleb: kui võimalik, telli Pavlova. kahe käega kirjutan alla. kui matkal jääb ette kohvik, siis tuleb matkamine pausile panna, kooki süüa ja aru pidada.
selle kohviku peremehelt saime lisaks koogile (Pavlovat tal küll polnud) väärtuslikku luureinfot selle kohta, millise mäeharja otsa ronida ja kuhupoole vaadata, et punahirvesokkusid näha. ja kinnituse, et kui näha ka ei peaks olema, siis kuulda ikka on. pärast pikemat nuiamist suutsin härralt isegi mõned näidismöirged välja meelitada!
petta ei saanud, hirved olid seal, kus lubati, kuigi piirduma pidime tõesti pigem kuulamisega, sest binokli olin koju unustanud. seega hirvepilti pole kah pakkuda, aga kui keegi sügisesel (jooksu)ajal sinnakanti läheb, siis võin õige suuna kätte näidata küll.
whatever 
Instagrammi ei pääse ilma kontota sisse (ja uue konto tegemine on tnp suht võimatu), aga tarkus on õige ja kehtib ka hääletamisel. Mingi rumal tunne ütleb vahel küll, et ei tohi päevavalgust raisata ja tuleb muudkui tee ääres kätt püsti ajada, aga see ei päde. Tuleb kohvikusse minna, kohvikuvetsus käia, kraani all silmi pesta, ilmuda õnneliku puhta ja täissöönud näoga tee äärde ja kohe võetakse palju paremini peale (või vähemalt on mittevõtmist kergem välja kannatada).
aga mis kook see on sellise paksu tainakihi ja õhukese kattega?
tead, see kook on üks sellest sordist, mida inglased küpsetavad traybake’i ja müüvad slice’i nime all :) selline üsna tihke värk, mille põhiline eelis on see, et seda on lihtne suurtes kogustes teha ja säilib suht hästi ja hoiab seega püsti igasuguseid väikekohtade kohvikuid (kunagi ei tea, kas klient tuleb täna või alles homme) ja heategevuslikke koogimüüke (kasumimarginaal on üsna kõrge).
minu oma oli vist nime järgi sidrunimaitseline, või pidi olema kookos? maitsevad ausalt öeldes suht ühtmoodi kõik. õhke kate on suhkrune glasuur ja alumine osa on põhiosas ikka “vahusta või suhkruga, lisa muna ja jahu”.
glasuuriga keeks ühesõnaga.