koera saba keritamise rubriigist: ma võitsin fotokonkursi!
nagu ikka mu suuremate võitude puhul elus (vt ka: e-etteütluse I koht kategoorias “välismaal elavad eestlased”) oli edu võtmeks eelkõige õige võistlusklassi valik – loodusfoto konkursi kuulutas välja kõmri keele õppijate ajakirja veebiversioon ja ma pakun, et sellel on lugejaid umbes… sada?
aga kui nüüd nii vaadata, siis pilt on ju tõesti hea ja ma vist ei ole seda teile enne näidanud.
mitte et ma arvaks, et keegi viitsib vaadata ilma igasuguse tõlketa pooleteisetunnist kõmrikeelset muusikali – aga KUI te peaks tahtma, siis te nüüd mõnda aega saate. palun, meie Eisteddfodi-projekt: Y Stand!
tõlge kuluks ausalt öeldes mulle endalegi hädasti ära, sest kuigi ma olen peaaegu kogu aeg seal laval ja tean kõiki koori esitatavaid laule peast ja olen ka ülejäänud teksti kuulnud täitsa mitme proovi ja kahe etenduse jagu ja kaks korda video üle vaadanud… siis ega ma ikka veel päriselt ei saa aru, mis selles loos juhtub :)
igatahes on siin üks väike perekond – teismeline Grace ja tema vanemad, kes on… lahus? lahkumineku äärel? lihtsalt parajasti tülis? igal juhul, tundub, mõlemad parajas keskeakriisis, ja kindlasti mitte ühel nõul selle osas, kas Grace tohib jalkat mängida või peab keskenduma koolile.
ja on Clem, soni ja kilekotiga vanamees, kellel on Wrexhami hooajapiletid otse nende kõrval. üks tool on küll tühi, sest proua Christine hoiab Clemile nüüd taevasel staadionil kohta. tasapisi tuleb välja, et Clem on endine tippjalgpallur ja tal on Grace’ile pallivalitsemise ja võitmise ja kaotamise ja üldise zen’i kohta ühtteist õpetada.
ja siis on veel Cara, kes müüb staadionil friikartuleid ja… vot ei teagi täpselt, mida ta veel teeb peale selle, et laulab kogu kambast kõige paremini (aga millest?) ja sõbruneb selle seltskonnaga ka pikapeale.
taustal ja jutu sees käib läbi Wrexhami jalgpalliklubi ajalugu, mainitakse ära nii 1934. aasta Gresfordi kaevanduskatastroof (see lugu läheb küll iga kord kuulates kurvemaks sedamööda, kuidas ma rohkematest sõnadest aru saan) kui hiljem juba Rob ja Ryan. sõnadeta episoodilises rollis esineb jalgpalliskaudi osas ka Wrexhami naistetiimi staarmängija Lili Jones. ja lõpp on muidugi õnnelik.
mumst tuli päris kenasti välja see asi meil, ehkki arvasin juba proovide ajal ja arvan siiamaani, et umbes veerand tundi liiga pikk – sellest hetkest, kui arvad, et nüüd on lõpp, tuleb kolm laulu veel, ja vähemalt kaks neist on kindlasti liiga pikad. aga noh, see on probleem eelkõige publikule, esinejatel endil oli väga tore :)
sel nädalal juhtus minuga üks asi, millest olen alati salamisi unistanud, aga kunagi pole päriselt uskunud, et nii lähebki – meie koori dirigent palus mul välja pakkuda mõne eestikeelse laulu, mille me võiksime selgeks õppida ja oma repertuaari võtta. (me, eks, ei ela enam Londonis, kus iga juhuslikult valitud viieliikmelise seltskonna peale on ette näidata kuus emakeelt ja kedagi ei huvita – siin olen mina diversiteedi kehastuseks! kooris on umbes kolm kõmri emakeelega inimest – kõmri keeles me muidugi laulame, Eisteddfodi lavale poleks muidu lubatud – ja hiljuti liitus üks prantsuse proua, aga “Cantique de Jean Racine” on meil juba enamvähem selge, nii et eesti keele lisamine katakski kõik keeled, mida keegi sellest toatäiest rahvast korralikult oskab. veider veits. aga samas loogiline, et siis nii teemegi.)
tegin pokkerinäo pähe ja ütlesin, et jaa, ma mõtlen selle peale ja panen mõned ideed kirja… aga endal süda juubeldas sees, sest otse loomulikult on mul parimate maailmaga jagamist väärivate eesti koorilaulude edetabel peas juba ammu olemas. kas teil on ka või te olete normaalsed?
nii et läksin koju ja panin kirja oma esikümne, võttes arvesse seda, et ülemäära tekstirohkete lauludega need vaesed inglise monoglotid ilmselt ikkagi toime ei tule ja et kui laul on isamaaline, peaks ta seda olema nii enamvähem universaalselt, st võiks käia Walesi kohta sama hästi kui Eesti kohta. no et kui te imestate, kuhu “Tuljak” jäi või mis “Ärkamise ajal” viga on (oh, see oleks muidu nii hea lihtne laul, seal on hullult vähe sõnu). noh ja paraku tuli ka nais-, mees- ja lastekoorilaulud välja jätta seekord.
vabalt võin jagada ka oma nimekirja, ma tean vähemalt, ee, ühte inimest, keda see huvitab :D järjekord on suvaline või õigemini enamvähem see, kuidas mulle asjad meelde tulid, kui ma hakkasin üles kirjutama.
Vinter/Vetemaa, “Laul Põhjamaast” – teate, kõigil on mesipuu ja mesipuu, aga minu jaoks on ikkagi see kõige hümnilikum neist lauludest, mis ei ole päriselt hümn. ja milline võimalus õ-tähe rahvusvaheliseks populariseerimiseks!
Lüdig/Kuhlbars, “Koit” – ma ei tea, kas keegi iialgi on seda esitanud mingis muus kontekstis kui laulupeo avamisel? aga jube hea lühike laul tegelikult, pluss siia käib juurde see tore lugu, kuidas Kuhlbars need sõnad kümne minutiga valmis kirjutas ja siis Lüdig ei saanud alla jääda ja tegi viieteist minutiga viisi juurde, seitsmehäälses seades. suht vähetõenäoline, et see päriselt ka just täpselt nii oli, aga legendiks ikka ilus :)
Härma/Haava, “Ei saa mitte vaiki olla” – ma tean, et see on tegelt naiskoorilaul, aga sellest on segakooriseade täitsa olemas (isegi meeskoori esituses olen kuulnud). see on 1) väga ilus, 2) üsna lühike, 3) ainus eesti koorilaul, mis mulle pähe tuleb, mille nii sõnade kui viisi autor on naine. noh, kui me jätame välja laulupidude jaoks seatud Kadri Voorandi või Liisi Koiksoni vms laulud (millisel juhul ka on ikkagi vaja Tõnis Kõrvitsat või Rasmus Puuri või kedagi sellist). lisaks läbisin õrnas eas kaheksa aasta jagu Miina Härma teemalist indoktrinatsiooni, nii et.
Mägi/Runnel, “Siin mu rõõmumaa” – okei, see on see üks laul siin nimekirjas, mida pole kunagi laulupidudel esitatud, ja kas ta Cantorion Rhosile jõukohane on, on ka suht kahtlane, aga ma pidin! esiteks, Ester Mägi. ega meil peale tema ja Miina Härma tegelikult rohkem kooriheliloojaid naisi polegi päriselt ette näidata. (okei, Piret Rips, aga tal on rohkem nagu lastekoorivaib mu jaoks ja ma ei suuda ühtegi ta laulu tegelikult nimetada peast.) teiseks, Runneli tekst… kust ma isegi alustan. “Pigitraadiga pandud, koormaköiega köidetud, suure sõlmega seotud süda siia-maa paika…” vot see on isamaaluule. ilma igasuguste surmatuulte ja -kuulideta. ja siia otsa kogu maailmakirjanduse kõige ilusam fraas: “me liigume loogeldes loojangu poole”. seda teavad kõik muidugi Rannapi viisiga, aga mulle meeldib Mägi versioon rohkem. ühesõnaga, mulle hullult meeldib see laul.
Uusberg/Liiv, “Muusika” – ma ei tea, kas asi on minus, aga 21. sajandi koorilauludest nagu väga palju näiteid ei tulegi pähe, kõik popimad asjad on ikka poplaulude seaded. aga Uusberg kirjutab päriselt koorimuusikat. ja kas ma pean lisama, et omg kui ilus.
Tormis, “Ringmängulaul” – puhas sohk, sest see ei ole isegi eesti keeles alustuseks… kuigi ma ilmselt pääseks sellega ära, sest kes siin ikka eesti ja ingeri keelel vahet teha oskab. aga esiteks jällegi, ma ei saa teha mitte mingit eesti muusika nimekirja või edetabelit ilma Tormiseta, ja teiseks on see ainus laul maailmas, mida ma tean, kus viis on otsast lõpuni aldi käes :) ja no üks väheseid laule, mis pähe tuleb, mis ei räägi ei laulmisest ega isamaast. ega jumalast.
Sisask, “Sanctus” – ma olen oma elus laulnud missasid… kui mitte kümneid, siis igal juhul kümmetkonda erinevat, ja see “Eesti missa” Sanctus on mu lemmik. mitte ainult sellepärast, et ta on eesti keeles, aga sellel on oma osa. (ja ma olen Urmas Sisaskit oma autos sõidutanud. ta oli veits purjus, aga muidu väga tore.)
Aapo Ilves, “Leelo” – võru keel pole ka päriselt eesti keel, aga see vast ikkagi läheb arvesse. see on tegelt uskumatult meeleolukas laul, kuigi sellest nagu ei tundu olevat salvestusi, mis seda päriselt edasi annaks (selles Uma Pido omas, mis lingitud, olen ma laval, aga sealt koori seest vaadates tundus kuidagi veel hoogsam see asi). hästi laheda tekstiga laul. ehkki võru keel teeb absoluutselt iga teksti lahedaks. no ja siingi on suht palju kordamisi ja niisama leelotamist, mis võiks ju sobida neile, kes võru keelt veel nii hästi hääldada ei oska.
“Viire takka” – mulle tuli endale millalgi üllatusena, et seda loetakse rahvalauluks, tundub selle jaoks nagu… liiga uus? (need meresõidumasinad seal loos on Krimmi sõja aegsed briti dessantlaevad. jah, selline hällilaul.) ja tuntud on ta pigem nagu lastekoorilauluna, aga jällegi, annab küll laulda segakooriga ka.
Sarapik/Liiv, “Ta lendab mesipuu poole” – okei, OKEI, ma võin ju viriseda, aga objektiivselt võttes on see ilus laul nii sõnade kui viisi poolest ja peaks sedasorti nimekirjas ikkagi sees olema. ja kui peaks juhtuma, et seda siin Walesis kuulen, olgu siis meie koori või kellegi teise esituses, siis raudselt poetan ka pisara. lihtsalt mul oli vahepeal ikka hirmus üledoos sellest laulust ja mulle endiselt tundub, et teda võiks ühendkooriga laulda naaatukene harvemini kui kaks korda järjest iga viie aasta tagant.
kui kümme täis sai, panin nimekirja otsustavalt lukku ja saatsin ära, sest Ruthil on mitu koori dirigeerida ja päevatöö ka teha, ta ei saa kogu eesti koorumuusikat läbi kuulata. aga kui saaks, siis mis te talle veel pakuks?
see keel, mis on suus, on kõmri keeles tafod. see keel, mida räägitakse, on iaith. (nagu ka inglise keeles, võib esimest vahel kasutada teise tähenduses, aga mitte vastupidi).
päeva sõna (kes mäletas, et mul oli selle jaoks siin blogis isegi eraldi kategooria olemas? mitte.) on aga…. tafodiaith – murre, dialekt. Keelkeel!
minu esimese Eisteddfodi esimese päeva tipphetkeks ei osutunud kumbki mu kahest esinemisest ürituse pealavadel (kuigi Y Standi esimene etendus Y Pafiliwnis oli ikkagi päris äge ka, ja ühte neist lauludest, mida Cantorion Rhosiga Lwyfan Y Maesil esitasime, kanti isegi rahvustelevisioonis üle) ega ka need põgusad rahulduspakkuvad olukorrad, kus mul õnnestus kellegagi maha pidada mõlemapoolselt kõmrikeelne dialoog. hoopis täiesti vaieldamatult see moment, kui suvalise lavataguse lobisemise käigus rääkis üks uus sõbranna mulle välja, mis nimega Facebooki grupist ma leian kõmrikeelse Perekooli foorumi. (Heledd seda muidugi nii ei väljendanud, aga tema kirjeldusest sain kohe aru, mis sorti sisust jutt on.)
olen seda gruppi nüüd mõned tunnid obsessiivselt sirvinud ja omg, vat siit algab tõeline integratsioon sellesse ühiskonda! siit saan ma teada, misasjad ühele tavalisele Walesi naisele tema igapäevaelus huvi pakuvad või muret teevad ja, mis peamine, mis sõnu ta selle kõige kirjeldamiseks kasutab.
samas ei ole mõtet kurta, et miks ma varem ei teadnud, sest ma ei oleks varem mitte midagi aru saanud. selle kirjaviisiga siin ei oska ükski sõnaraamat, tõlkeprogramm ega tehisaru midagi pihta hakata! ja see legendaarne eesti proua, kes soovis kuue (või mitme iganes) kuusega randa minna, ei ole vääriline isegi mõnede kõmri naiste õlut hoidma.
võiks ju arvata, et kui erinevad saavad kirjakeel ja kirjapandud kõnekeel ühes foneetilist kirja kasutavas keeles ikka olla. aga noh, eestlastena me tegelt põmtselt teame, et saavad ikka küll :D
(ja kuulge, arvake, kas keegi on postitanud mureliku küsimuse selle kohta, kas tänaõhtuse Eisteddfodi cymanfa laulikus ikka on noodijooni kasutav notatsioon (kõmri keeles hen nodiant, selgub – eesti keeles mul pole aimugi, kuidas seda korrektselt nimetada) olemas või peab ta kodust oma lauluraamatu kaasa võtma. ma räägin, see on täielik meinstriim!)
mäletate, kuidas ma veebruaris läksin laulma koori, kus nii laulud kui proovid on kõmrikeelsed?
tibude lugemise aeg saabub järgmise nädala lõpus, mil me hoolega ettevalmistatud suurprojekt lavale jõuab. ja nii keele- kui kultuurikümbluse osas on see pool aastat mu jaoks väga hästi asja ette läinud. olen saanud uusi tuttavaid, harjutanud end Duolingo-häälduselt kohalikule dialektile ümber, omandanud hulga (võimalik, et edaspidi kasutut) sõnavara, harjutanud väga heade dirigentide käe all ja leidnud endale koori, kus saan edasi laulda ka siis, kui sellesuvine suurpidu läbi saab.
ühesõnaga, nüüd ma tunnen end siin juba piisavalt mugavalt, et esitada ka mõned kaebused.
alustuseks – ei esimesel proovil veebruari alguses ega ka veel päris mitmel järgneval ei saanud ma ju tegelikult eriti täpselt aru, mis toimub. mõtlesin, et teen lihtsalt enamvähem kõik kaasa, mida teised teevad, ja kui päris häda käes, küsin kelleltki üle. mingit häda otseselt ei tekkinud tükk aega. aga pikapeale hakkas selguma, et me ei harjuta mitte üheks asjaks, vaid kaheks – lisaks muusikalilaadsele jalgpalliteemalisele lavastusele, mida esitame Eisteddfodil kahel õhtul, on plaanis veel ka cymanfa.
vot just nimelt cymanfa, sest sellest mõistest ei ole ingliskeelset varianti olemas ja kõik, kes sellest räägivad, kasutavad ka ingliskeelses kokkuvõttes kõmrikeelset sõna. sõnaraamat annab tõlkeks “assembly” ja see ei tee asja just paremaks. mis assembly, kuskohas, mis toimub, miks? ainus, millest ma aru sain, oli see, et cymanfa on Eisteddfodil kavas pühapäeva õhtul ja et selle jaoks tuli meil selgeks õppida kaks (väga ilusat!) kirikulaulu, millel tõesti oli üsna teistmoodi vaib kui kogu sellel jalgpallilavastusel. dirigent oli ka teine.
kas oleks olnud aeg üle küsida – no võibolla, aga mul oli tähtsamaid asju ka küsida inimestelt ja pealegi rääkisid kõik minuga nii hoolega kõmri keelt, et ma püüdsin hoida miinimumi peal need hetked, kui ikkagi inglise keelele üle läksin. ja ma absoluutselt ei olnud valmis kõmrikeelseks seletuseks, sest kognitiivne ülekoormus oli tegelikult päris suur niigi.
aga siis kuskil maikuus läksin laulma ka teise koori, kus enamus liikmeid on ikkagi ingliskeelsed – ja juba teises proovis tuli mu juurde üks bass, ütles, et nägi mind pühapäeval Eisteddfodi kooris ja küsis, kuidas see tundub mulle. ohh! kolme kuu jooksul kogunenud frustratsiooni sain järsku välja elada, kui tunnistasin, et väga tore on, aga et ma ei saa ikka pool aega mitte millestki aru ja MIS PAGANA ASI ON CYMANFA?
Kim oli väga mõistev ja ütles, et jaa, tema ka ei ole kõmrikeelses kultuuriruumis üles kasvanud ja et cymanfat teab ta ainult tänu oma abikaasale, kes on lapsest saadik asja sees olnud. proua isegi korraldab ja juhatab cymanfasid!
no vot tuleb välja, et cymanfa on selline ettevõtmine, kus inimesed tulevad kokku ja laulavad koos kirikulaule. (või mis see eestikeelne sõna õieti on, kui inglise keeles on hymn ja kõmri keeles emyn? kas koraal on mingi teine asi?) neljal häälel, dirigendiga, kes võib vajadusel kogu peo seisma panna ja öelda, et kuulge, sõbrad, see läks küll metsa, teeme uuesti ja paremini. palvetamist vm jumalasõna sinna juurde ei toimu, kuigi aset leida võib see laulupidu kirikus või kabelis. aga ei pruugi. võib näiteks toimuda Eisteddfodi käigus ehk siis mudasel põllul ajutises telgis – mis, selgub, ongi meil augusti alguses plaanis.
peenemate cymanfade jaoks trükitakse spetsiaalsed lauluraamatud, kus kõik selle korra laulud sees on. aga mõnikord öeldakse lihtsalt ette, mis laulud plaanis on, ja palutakse neil, kellel kodus olemas, oma noodid kaasa võtta. ja NÜÜD me jõuame selleni, mille üle ma tegelikult protesteerida tahtsin! sest vaadake, kuidas näeb välja iga viimne kui laul igas viimases kui cymanfa laulikus:
tähendab, vb inimesele, kes muidu väga noodist ei laula, tundub see kõik okei, aga… kust ma isegi alustan.
ilmselgelt saab siit laulikust seda laulu laulda inimene, kes teab KAS sõnu VÕI viisi (ja mitte lihtsalt viisi, vaid oma partiid) peast. aga kui mõlemat oleks vaja lugeda, siis kuidas nagu? ma pole taibanud enne vaadata, aga kas on võimalik, et kõik kabelikultuuriga üles kasvanud kõmrid on… kõõrdsilmsed?
ja teine küsimus muidugi on see… alternatiivne notatsioon parempoolsel leheküljel. selle kohta teadis Kim rääkida, et vanasti siinkandi koolides õpetati seda ja et ilmselt leidub veel inimesi, kes oskavad seda ka lugeda, aga mitte eriti palju :) see on iseenesest üsna põnev, sest meenutab minu lapsepõlves kasutatud jo-le-mi süsteemi, mis nüüd vist ka põhjalikult moest on läinud? ainult et tuleb välja – ja mina ausalt enne ei teadnud – et ingliskeelses kultuuriruumis kasutatakse do-re-mid relatiivse noodisüsteemina (vaadake, seal on alguses kirjas, et la=e). (muidugi nutikam inimene vb oleks selle “Helisevat muusikat” vaadates läbi hammustanud millalgi viimase 40 aasta jooksul või nii.) aga noodid nootideks, ma ei suuda küll välja mõelda, mismoodi seda rütmi mõttes lugema peaks.
tulles tagasi selle juurde, et mille üle ma siis ikkagi kaeban – umbes nädal aega tagasi jõudis mulle kohale, et minu osalemine Eisteddfodi cymanfal ei piirdu kahe laulu esitamisega koorina (ehkki see vist on see, mille eest publikult raha kasseeritakse), vaid mult ikkagi oodatakse terve lauliku jagu nendes teistes lauludes osalemist ka. eilses proovis laulsime nad siis kõik korra läbi. ja noh, vastus sellele, kuidas kõmrid seda teevad, on ikkagi see, et nad on neid laule eluaeg laulnud ja need on neil peas. neljal häälel! vot see on koorilaulukultuur.
kuna pea kõigi viiside autoriteks on kas mõni Hughes, Williams või Roberts, siis on ilmselge, et mina poleks neid kunagi enne kuulnud olnud ka siis, kui ma ei oleks suurema osa oma elust püüdnud kirikusse sattumist aktiivselt vältida. (kuigi peab nentima, et kui meie kirikutes ka nii ilusasti lauldaks, äkki ma siis oleksin selle vältimisega vähem vaeva näinud.) ühte laulu teadsin siiski enne ka! see on Sibeliuse “Finlandia”, mille pealkiri on viisakalt samaks jäetud, aga tekst palub siiski issanda õnnistust kaunile Kõmrimaale, niipalju kui ma siit ilma sõnaraamatuta aru saan :D
lugesin ükspäev kokku, mitu korda ma olen laulupeol esinejana käinud. tegelikult lugesin lausa kahel päeval, sest esimesel korral sain kümme üld- ja noortepidu kokku, aga siis hakkasin kirja panema, millised just, ja enam ei tulnud nii palju. kui 1991. aasta “Laulusillad” hulka lugeda, siis oleks ikkagi kümme, aga no ma ei tea. vist pean ikkagi leppima sellega, et alles järgmisel korral on ümmargune number.
aga selle loendamise käigus lugesin jälle omaenda blogi arhiivi tükk aega, sest esiteks ma 2007. aastal juba panin kõik selleks ajaks käidud peod kirja ja teiseks üldse tuli sealt välja igasuguseid huvitavaid asju, mis mul olid ammu meelest läinud (näiteks et ma juba aastal 2011 nentisin, et aasta 2004 ei tule enam kunagi tagasi, ja see on siiamaani ka tõeks osutunud). tervitused Kittyle aastal 2034, kes ilmselt ühel hetkel on õudselt tänulik, et ma seepeale ikkagi otsustasin ka sellest aastast mingigi märgi maha jätta, kuigi üldse ei viitsi kirjutada tegelt!
asjad, mida ma tahan mäletada 2025. aasta laulupeost:
– kuidas esimesse eelproovi minnes astusin lauluväljakule hetkel, mil lastekoorid harjutasid laval Heino Kaljuste “Ringmängulaulu”, ja mul oleks äärepealt tulnud esimene liigutuspisar, sest mina laulsin seda laulu lastekooriga 1994. aasta laulupeol. see on see lugu, et “toa teeks ma endal tamme alla”.
– uus liikumisjuht, kelle kohta ma alguses arvasin, et ta ei oska teha seda “nüüd keerame kõik ümber ja astume kolm astet kõrgemale” asja, aga siis leidsin Õhtulehest temaga tehtud intervjuu, kust selgus, et ta lihtsalt ei taha. seetõttu jäin avaühendkooris puha ette platsi peale ja esimest korda laulupidude ajaloos sellisesse kohta, kust dirigenti tõesti kohe üldse ei näinud. olin sellest väga nördinud, aga sain oma revanši järgmisel päeval, kui segakoorid ikkagi laululavale ära ei mahtunud ja uus poiss oli sunnitud Margus Luuri klassika välja tooma. siis olin küll, et “told you so”. sest no ma ei tea, laulupidu on ikkagi traditsioonidega üritus ja selle põhialuseid ei saa niisama heast peast muuta. õnneks lava taga rivistas koore endiselt Laine Jänes (ma tean, et tal on juba ammu mingi teine nimi, las see jääb), kes on seda teinud minu meelest terve mu eluaeg (ok, vaatasin järele ja pole veel 20 aastatki).
– see halastamatu efektiivsus, millega kogu laulupeorongkäik täpselt selle liikumise tempos ära toideti. ma arvan küll, et see käis eelmisel korral ka juba samamoodi, aga sellest on kuus aastat möödas ja ma pole kirja pannud ja seega ei mäleta enam. igal juhul juba selle operatsiooni nägemise nimel tasub peole lauljana tulla, mitte publikuna. (supp ise on ka muidugi väga hea.)
– viipekeeletõlge, mida sattusin vastavalt ekraanilt nägema sümfooniaorkestrite esinemise ajal ja jäingi võlutult jälgima, sest… kes üldse teadis, et instrumentaalmuusikat saab ka viipekeelde tõlkida?
– kuidas me kõik hetkeks uskusime, et oleme Neeme Järvi surnuks laulnud.
– kuidas laulupeoõhtud – kaks päeva iga mõne aasta tagant – on need ainsad hetked, kus eestlased ühistranspordis üksteisega juttu räägivad. mul näiteks oli bussis tore vestlus Hiiumaa rahvarõivaste teemal ja siis pärast trammis kuulsin valikkooride meestelt, et neil ka ikkagi ei olnud laval piisavalt ruumi.
– kuidas Triin Koch juhatas “Tuljakut” kiiremini kui kunagi varem (eelkõige igasuguste traditsiooniliste pauside ja aeglustuste ärajätmise teel)… ja siis läks see lugu koori soovil kordamisele ja samuti koori soovil veel kiiremini.
– et ma olen küll mõnevõrra leebunud lipulehvitamise ja mesipuupoolelendamise osas, aga minu meelest ei pea olema tingimata kõik ärkamise ajad ja mesipuud ja põhjamaad ja maarjamaad jne alati kavas. kui me tahame, siis me laulame neid niisama oma rõõmuks lõpus, ja me ei pea alati kõiki tahtma.
– aga ühesõnaga jah, ma ikkagi nüüd lõpuks olen nõus tunnistama, et laulupidu on veidike ikkagi isamaaline üritus ka ja et see on okei. (ühtegi lippu siiski keeldusin kaasa võtmast, aga samas olen maru tänulik koorikaaslastele, kellel olid lisaks Eesti lippudele olemas ka Ühendkuningriigi omad, millest oli tohutult abi, et neid rivistusalalt üles leida ja ikkagi koos lavale jõuda.)
– et selle peo (isamaaline) liigutuspisarakoht jõudis minu jaoks kätte alles Ehala/Tungla “Sa oled ainus” kolmandas salmis – “meil ühine on tänane ja eilne, kus mõni viiv näis suure imena”. vot see on see, millest ma viimasel ajal Eesti riigiga seoses palju mõtlen. et kui hämmastav on, et see üldse olemas on.
– nii et vb ma kolme aasta pärast tulen ise ka lipuga juba. või isegi mitmega.
– või siis ka mitte. hetk selleaastasest rongkäigust, kus koorikaaslane Khobi (eestlasest ema ja ghanalasest isa Londonis sündinud ja kasvanud poeg) sattus kandma suurt Ühendkuningriigi lippu ja oli sellest ise suures hämmingus. “This is the most British thing I’ve ever done in my life. I’m not sure how I feel about it.”
– siiski, üks liigutuspisar oli veel. see oli siis, kui kuus tuhat mudilast ja Liisi Koikson laulsid – jälle muidugi Leelo Tungla tekstiga – et “siin ta on, see minu kodu” ja see kodu seisis neil keset nii lume- kui aastasadu ja see oli, noh, lihtsalt ilus.
mõtlesin, et kas paneks mõne pildi ka, aga tuleb välja, et täpselt kuue aasta eest olen juba postitanud nii vaate lõpuühendkoori vasakust servast publikule kui vaate II aldist segakooride reedesele proovile. ja no ausõna, sel aastal tegin samadel hetkedel samadest kohtadest täpselt samasugused kaadrid. mitte midagi ei ole muutunud ja ei muutu ka, kuni ma soprani (vähetõenäoline) või tenori (pole välistatud) häälerühma üle ei lähe.
aga mul on olemas pilt sellest, kuidas ma Laine (rõdul, punases) juhendamisel rivistuseks valmistun!
K küsis, mida ma siis nüüd keeleõppeks kasutan, kui ma Duolingot enam ei kasuta. kuna mul on vähemalt kolm väga palju tähtsamat asja hetkel teha, siis kavatsen sel teemal peatuda kohe pikemalt :P
esiteks ma muidugi püüan kõmri keeles lugeda, sest see tundub nii loogiline asi, mida teha. ainult et see on tegelikult üks raskemaid asju, mida teha:( ükspäev mõtlesin, et huvitav, kas umbes nii tunnevad end düsleksikud – iseenesest kõik tähed on tuttavad ja neist moodustuvad enamvähem arusaadavad sõnad ja pikema mõtlemise peale tuleb sõnadest kokku ka lause, ainult et selle aja jooksul, mis see protsess võtab, on eelmine lause juba meelest läinud ja mõttega teksti juures püsida lihtsalt… ei jaksa.
selleks, et asi natukenegi libedamalt läheks, püüan ära kasutada igasugused spetsiaalselt keeleõppijatele mõeldud materjalid. näiteks tellisin endale ajakirja Lingo Newydd, kus on lausa värvikoodidega tähistatud, milline artikkel mis keeletasemele sobib. see ilmub kuus korda aastas ja kaks kuud tundub olevat enamvähem paras aeg, et end sellest läbi närida – jõulunumbri lõpetasin täpselt valentinipäeval, kusjuures ma enda meelest iga päev ikka natuke lugesin. ei ole mingi paks ajakiri, 18 lehekülge… aga ei ole kahjuks ka väga huvitav:S aa, aga igas numbris on ristsõna ja selle lahendamine edeneb mul ootamatult hästi. kui vähegi on meeles ch, rh, th, dd ja ll ikka kenasti ühte ruutu mahutada :)
üks raamatusari on ka olemas, kuhu kirjutataksegi raamatuid niiviisi ja selleks, et nad keelekursuse tasemetega sobiksid. õhukesed raamatud, suht lihtne tekst, osa keerulisemaid sõnu kohe lehekülje allservas tõlkega koos ära toodud. kahjuks jällegi see, et nad peavad olema lihtsad lugeda, teeb nad üsna… igavateks. isegi Huw ütleb, et need ei ole suuremad asjad raamatud. kõige rohkem kiidavad need, kes on lugenud, Blodwen Jonesi päevikute triloogiat, aga ma lugesin esimese osa läbi ja kuigi keeleliselt oli ta mulle täitsa paras, siis õudne, kus mind ärritas see 21. sajandi Bridget. lihtsalt nagu… inimesena.
aga pärisraamatud, mida ka vahel olen proovinud lugeda, edenevad mu käes nii masendavalt aeglaselt, et lõpuks ma ikkagi ei viitsi. kõige suurem edu vast on mind saatnud ühe 5-8-aastastele lastele mõeldud sarjaga, kus on palju ilusaid pilte algaja lugeja toetamiseks ja samas pole lood ka päris triviaalsed. kui ma suureks saan ja mõne kirjastaja nõusse räägin, tõlgin need raamatud vb kunagi eesti keelde.
autos kuulan raadiot. valida on täpselt ühe kõmrikeelse raadiokanali vahel: BBC Radio Cymru. (tegelikult on olemas ka BBC Cymru 2, aga see on ainult digilevis ja meie pere autoraadiod sellise tehnikaimega toime ei tule.) ei saa nüüd öelda, et ma suurema osa ajast päriselt aru saaksin, mida raadios räägitakse, aga eks ma uudistest ikka püüan sõnu ja fraase kinni ja kõmrikeelsest muusikast saab ka mingi ülevaate. ainus jama, et pühapäeviti, kui mõne pikema sõidu kõrvale saaks kohe mõnuga kuulata, edastab see jaam põhiliselt kristlikku sisu. ja Põhja-Walesi mägedes ta minu meelest eriti hästi ei levi ka.
Radio Cymrul on üks õppijatele suunatud podcast, kus tehakse kord kuus lihtsas keeles kokkuvõte kuu jooksul eetris olnud huvitavamatest teemadest ja saadetest; ja aegajalt teevad nad intervjuusid keeleõppijatega. ja ükspäev just avastasin uue kõmrikeelse podcasti, mis on raamatuteemaline, nii et eks ma hakkan seda ka kuulama, vast on huvitav. või noh, kindlasti on huvitav, aga vast ma saan aru ka natuke :)
kõmrikeelseid telekanaleid on ka täpselt üks, selle nimi on S4C (loe: es-pedwar-ek) ja minu arust näidatakse seal põhiliselt madala eelarvega tehtud tõsielusaateid. olen nt vaadanud juba kahte erinevat kohtingusarja (tõelisi armastusi leitud: null) ja üht saadet, kus koeraekspert aitas peredel leida endale kõige sobivama koera (kodu leidnud koeri: kolm), ja üht, kus tuntud inimesed viivad teisi tuntud inimesi oma kodukandis matkama, ja üht, kus eriti tuntud inimesed õpivad kõmri keelt… noh, saate aru küll. igatahes vaatan ma S4C pealt alailma mingeid täiesti suvalisi asju, panen lihtsalt ingliskeelsed subtiitrid alla ja loodan, et ühel päeval tabab mind maagiline keeleoskus. umbes nagu tallinlastel soome keelega juhtus vanasti. (kui mul vahel on tunne, et see päev on käes või lähedal, siis testin end kõmri keelde dubleeritud muumimultikatega, mille jaoks supakaid millegipärast saadaval ei ole. siiamaani on tulemus alati üks: mul on hea meel, et olen kõiki muumiraamatuid lugenud ja enamvähem ikkagi tean, millest nad seal vestlevad.)
(aa, aga just algas üks laulusaade: Y Llais ehk The Voice’i kõmri variant. selle esimene osa tundus küll üle mõistuse paljutõotav, kindlasti vaatan edasi!)
sotsiaalmeedias jälgin õige mitut keeleõppekontot. minu ja tegelikult vist kõigi lemmik nende seas on Doctor Cymraeg. tema räägib pigem inglise keeles huvitavaid asju kõmri keele etümoloogiast ja tutvustab niisama põnevaid (või vajalikke) sõnu. päris kõmrikeelsest sisust hindan kõrgelt Hanshi, mis on S4C digiplatvorm noortele suunatud sisu jaoks. inimkeeles… meemikonto :D
paljud, kes on Duolingoga lõpetanud või selles lihtsalt pettunud, soovitavad asemele SaySomethingin Welshi. ega maailmas eriti rohkem polegi valida selliseid keeleõppeäppe, mis kõmri keelt toetaksid. SSiW tasuline versioon on üpris kallis (12 naela kuus, kui te juba küsisite) ja ma olen endale lubanud, et enne, kui töö leian, selle eest maksma ei hakka… aga tasuta saab seal õppida Walesi hümni (Hen Wlad Fy Nhadau) ja mitteametliku ragbihümni (Calon Lân) tekste ja kuna ma olen need mõlemad tõesti selgeks ja ka pähe saanud sealtkaudu, siis mulle tundub küll, et selle meetodiga keeleõpe võib olla tulemuslik. see käib puhtalt kuulamise ja kordamise põhjal, üles kirjutada pole midagi isegi mitte lubatud :)
aga äppide hulgas on mu ootamatuks sõbraks ja lemmikuks saanud AnkiDroid – see on tavaline flashcardide tegemise äpp, kuhu ma aegajalt panen kirja mõne sõna, mis kuskil lugedes või kuulates ette jääb ja tundub, et oleks kasulik selgeks õppida. ja kui ma ta juba korra avanud olen, et sinna sõna lisada, siis tavaliselt natuke õpin ka, st äpp küsib mult sõnu ja mina üritan neid tõlkida, mõlemal suunal. see tarkus, et milliseid sõnu ma kui tihti ja millal kordama peaksin, on sinna kuidagi sisse ehitatud. mul on seal praeguseks sadakond sõna või väljendit ja see on uskumatult eklektiline kollektsioon; näiteks millegipärast olen otsustanud õppida selgeks sõnad “tööstusrevolutsioon” ja “vihmauss”, kuigi tõesti ei usu, et mul neid lähiajal vestluses tarvis läheks.
muidugi sõnaraamatuäpp (Ap Geiriaduron) on ka igapäevane sõber. ma olen iseenesest pabersõnaraamatute austaja, nende lappamine on huvitav ja hariv tegevus, aga kõmri keele lõputute mutatsioonide maailmas on õudselt abiks, kui saad sisestada sõna selles vormis, milles ta parajasti ette sattus, ja äpp juba teab, et chantorion on sama mis canwr, lihtsalt mitmuses ja aspiraatmutatsioonis. (järele mõeldes see mutatsioonide asi on ka see, mis raamatute lugemise mu jaoks nii raskeks teeb. aga ega selle vastu vist muu ei aita kui… rohkem harjutada.)
üks neid asju, mille ärategemist ma selle postituse kirjutamisega edasi lükata üritasin, oli eilne kõmri keele kodutöö. kuna me oleme täiskasvanud õppijad, siis kodutööd ei ole tegelikult eriti… kohustuslikud, st midagi ei juhtu, kui need lihtsalt tegemata jätta, ja suurem osa ajast ei viitsi Huw neid isegi kontrollida. aga tublimad ikkagi järjekindlalt teevad nad ära ja mina muidugi olen ka – kui mitte loomu, siis kasvatuse poolest – tubli tüdruk.
paralu ei anta kodutöödeks kunagi mingeid lihtsaid grammatikaharjutusi, alati peab mingeid tekste kirjutama. see ei ole väga hull, kui teemaks on “jutusta meile mõnest oma pereliikmest”, sest pereliikmeid mul jagub ja võin siis ausalt ette lugeda, millal nad sündisid, kus üles kasvasid, mis tööd teevad ja millega armastavad vaba aega sisustada. aga kui tuleb midagi tühja koha pealt välja mõelda, olen täiesti abitu. eile näiteks oli teemaks “sgwrs mewn gêm” ehk… “vestlus mängu/matši ajal” ja no misasja. mis teema see on selline. kust mina tean, mida inimesed kuskil spordiplatsil või -tribüünil räägivad? lõpuks lahendasin asja kirjeldusega sellest, kuidas käisin ükskord New Yorgis NBA korvpallimängu vaatamas ja vestlesin kohaliku fänniga, kelle kõrvale istuma sattusin (õnneks olin selle loo omal ajal blogisse postitanud, muidu ei oleks küll enam meeleski, et niisugune asi juhtus! rääkimata sellest, et oleks mäletanud, mida see tüüp asjadest arvas).
aga kui loomepiinad välja arvata, siis sellised kirjutamisharjutused on tegelikult jube kasulikud, sest sunnivad mingeid uusi sõnu ja vorme välja uurima ja kontekstis kasutama. võibolla peaks hakkama kõmrikeelset blogi pidama.
(juhtumisi otsustas Huw just eile teha pistelise kodutööde kontrolli ja kuna ma olin üks kolmest, kellel see tehtud oli, siis parandas minu oma kohapeal ära ka. 150 sõna peale ainult üks grammatikaviga! täpselt nagu mu eesti keel: kui mul midagi öelda oleks, oskaks ma seda väga hästi teha:P)
kaks tähtsat asja on minuga veebruaris juba juhtuda jõudnud:
esiteks lõpetasin otsustavalt Duolingo kasutamise. sain kätte 4-aastase streaki ja kõik vimplid, mis neil mulle pakkuda oli. viimane neist aastatest oli nagunii ainult vana materjali kordamine, sest kõmri keele kursus sai otsa juba tüki aja eest. teate, päris imelik on ühel päeval lihtsalt enam mitte teha midagi, mida oled neli aastat iga päev teinud!
teiseks… täna, täpselt seitse kuud pärast Walesi kolimist leidsin lõpuks ometi üles inimesed, kes kõmri keelt päriselt räägivad. nagu, lihtsalt sellepärast, et tahavad, esimese valikuna.
täitsa uskumatu, kui raske oli sellesse punkti jõuda. ma elan päris aktiivset sotsiaalset elu siin, käin trennis ja kõmri keele tunnis ja gaidides ja isegi kogukonnakooriga ühinesin, lootuses, et kohtun mõne inimesega, kes tunnistaks, et ta räägib kõmri keelt emakeelena või on selle vähemalt koolis päriselt ka selgeks saanud. aga ei, jätkuvalt avaldan hoopis mina kõigile muljet sellega, et ma üldse üritangi. ja kui ma siis olen küsinud, et kus ometi on need 500 kuni 800 tuhat keeleoskajat, kes siin maal erinevatel andmetel peaks leiduma, siis kõik vangutavad kahetsevalt pead ja ütlevad, et jah, siinkandis tõesti mitte, proovi Caernarfonit äkki. Caernarfon on Walesi teises servas!
konkreetselt kõmrikeelne koor on üks asi, mida ma olen aktiivselt otsinud juba kuude kaupa, ja ma lihtsalt ei leia, sest mul ei ole õnnestunud õigesse keele- ja kultuuriruumi sisse murda end.
aga sel aastal toimub meie naabermaakonnas Wrecsamis Eisteddfod – ma ei jaksa ega oskagi seda kontseptsiooni hetkel lahti seletada, aga põhimõtteliselt iga-aastane ülemaaline kõmri kultuuri festival. ja kuidagi sain jaole, et otsitakse kohalikke lauljaid suurde projektikoori, ja muidugi panin end kirja. absoluutselt ette kujutamata, mis juhtuma hakkab, aga selles mõttes üsna enesekindlalt, et kooris laulmine on küll üks asi, mille ma olen elus hästi selgeks saanud. seda võin teha ükskõik mis keeles.
juhtus see, et astusin uksest sisse ja mult küsiti: “Pa llais dach chi?” ja sel hetkel sain ma aru, et ma ikkagi ei osanud oodata, et nüüd hakkamegi kõmri keeles _vestlema_. aga tulin toime, st vähemalt kahele esimesele vestluspartnerile isegi ei reetnud, et ma tegelikult ei oska seda keelt. sellele küsijale vastasin, et alt (õnneks tuleb välja, et neil kas ei ole või nad ei kasuta häälerühmade jaoks omakeelseid nimesid, ikka on soprano ja alto ja tenor ja bass) ja teisele ütlesin kenasti täislausega oma nime ja no teate… see ei ole ikkagi okei, et mul läks SEITSE kuud, et saada üldse võimalus midagi sellist teha. (muidugi me räägime keeletunnis ka jõudumööda kõmri keeles, aga see on teistmoodi.)
edasise smalltalki käigus lähedalistuvate daamidega mu fassaad muidugi murenes ja üsna kähku olin sunnitud tunnistama, et olen ikkagi “siaradwr newydd” (otsetõlkes “uus rääkija”, väljend, mida praegusel ajal eelistatakse kasutada nende kohta, kes keelt alles õpivad – arvatakse, et “algaja” või “õpilane” mõjuvad ehk patroniseerivalt) ja huvitavamate teemade juures inglise keelele üle minema. aga daamid osutusid peaaegu kõik õpetajannadeks ja ei teinud mu elu liiga lihtsaks, vastates ikkagi põhiliselt kõmri keeles ja siis kontrollides, kui palju ma aru sain:)
ametlik osa läks enamvähem samas vaimus – kuna tegu oli koori esimese kogunemisega, siis rääkisid igasugused korraldajad ja lavastajad ja heliloojad ja dirigendid, mida nad meist õieti tahavad, ja seda kõike ikkagi kõmri keeles, tehes lõpus mõnelauselise ingliskeelse kokkuvõtte. ainult Duolingo ja iganädalase keeletunni varal oleks ma seal küll üsna abitu olnud, aga õnneks olen viimastel kuudel vaadanud ohjeldamatus koguses kõmrikeelset televisiooni (põhiliselt küll tõsielusarjade vormis:P) ja kuulanud autos BBC Radio Cymrut, nii et ühtteist ma saan ikka aru ka sellisest suulisest tekstist, mis ei ole otseselt uue kõneleja jaoks kohandatud.
ja ikkagi. seitse kuud.
laulud on muidu toredad ja ma arvan, et tuleb äge projekt sellest. mingi… 150 inimest oli kokku tulnud, neist vähemalt kolmandik mehed – selgelt näha, et Walesis on kõva meeskoorimuusika traditsioon. ja ma sain õpetajaprouadelt ka vihje, kust ikkagi leida endale see kõmrikeelne koor natuke lähemalt kui Caernarfonist :)
spordiblogi, vol 22: üks nädal crossfitterite seltsis (tahtsin kirjutada “crossfitteri elus”, aga ma ikkagi ei identifitseeri end crossfitterina. vist. veel.)
kedagi teist peale Klari ja Katarina, kelle trennipostitustest inspireerusin, ilmselt need kilod ja kordused ei huvita. see on okei, jätke vahele! ma kirjutan homme millestki muust, luban.
esmaspäev, saja kolmekümne seitsmes jaanuar: hommikust saadik võitles minu sees kaks hunti. üks ei viitsinud trenni minna ja oigas, et me oleme see kuu juba kakskümmend korda käinud, äkki aitab. teine ka ei viitsinud, aga nentis, et viitsimist võimegi siin ootama jääda ja et tuleb lihtsalt minna ja ära teha. muidu oleks vb teine peale jäänud, aga kuna peika õiendas kõrvalt, et mind tundes ta eeldab, et ma ikkagi lähen ja teen kaks trenni järjest (mis tõesti on see, mis esmaspäevaõhtuti tavaliselt juhtub), siis tekkis minus trots ja ma ei tahtnud olla igav ja ettearvatav, vaid salapärane ja mõistatuslik, ja ei läinud kuhugi. söötsin mõlema hundi kõhud šokolaadi täis ja vaatasin telekast kõmrikeelset kohtingusaadet hoopis.
teisipäev: Crossfit. trenni ja tagasi sõitsin rattaga. kavas oli rebimine (snatch), eesmärgiga jõuda maksimaalse raskuseni. mu jaoks see on keeruline harjutus – viis kuud tagasi hakkasin seda õppima ja täna esimest korda tundsin, et sain ta tehniliselt enamvähem õigesti tehtud. meid oli ainult neli inimest kohal, nii et treeneril oli aega iga tõstet vaadata ja tagasisidet anda ja sellest oli kõvasti abi. soojenduseks olid mõned dünaamilised venitused eelkõige õlgadele, puusadele ja hüppeliigestele ja tehnika harjutamine plasttorudega ja tühja kangiga. raskuste osas alustasin 25 kg-ga, siis lihvisin mitu korda 30ga ja lõpuks jõudsin 32.5 kg peale, kus ma ise oma tehnikaga päris rahul polnud, aga treener ütles, et selline tõste läheb juba arvesse küll. manitseda sain muuhulgas selle eest, et ei jätnud harjutuste (noh, tehniliselt olid need ühekorduselised seeriad) vahele piisavalt pikki puhkepause. ma olen ses suhtes kärsitu jah, et minu jaoks selline raskus ei tundu _raske_, lihtsalt harjutus on keeruline ja ma tahaks teha pigem rohkem kordusi, et meelde jääks, kuidas see käis.
WOD oli aja peale 1750m sõudeergomeetril, aga kohe alguses ja siis iga 2 minuti järel tuli teha 20 sekundit “support hold on the rings”. ma selle viimasega ei saanud hakkama (kuu alguses saadud randmevigastus, millest olin lootnud, et see on juba paranemas, andis endast v jõuliselt märku) ja mulle anti harjutusest lihtsustatud variant, mille nime ma ei tea ja kirjeldada ka ei oska, igatahes jalad tohtisin maha toetada ja tegu oli täitsa mõnusa puhkepausiga sinna sõudmise vahele. lõppaeg tuli mul 11:05.
kolmapäev: kuna Crossfiti kava saab äpist ette vaadata, siis… valisin teise sel päeval saadaoleva trenni, Booty.
soojenduses tuli ootuspärase lindikava vahele teha 30-20-10 kalorit mõnel kardiomasinal. olin just jälle rattaga kohale sõitnud ja sõudeergomeetrist oli pärast eilset sügavalt kõrini, nii et valisin suusaergomeetri selle jaoks.
väljaasteid (6 ette ja 6 taha) tegin 25, 35 ja 40 kg kangiga ja siis 3*(4+4) 43 kg-ga. pärast mõtlesin, et oleks ju 45 ka jaksanud. siis vaatas treener kella ja leidis, et kõik võiks veel 10 väljaastet teha selle viimase kangiga (ise võis valida, kas ette või taha), ja mul oli ikkagi veidi hea meel, et seal rohkem raskust peal ei olnud. kuigi noh, oleks saanud tehtud ilmselt.
lõpus lindiga külgsuunas kõndimisi (tavalised, varvastel ja kandadel – 20 sammu ühele ja 20 teisele poole) ja seina najal istumist (praegu vaatan, et tahvlil on kirjas, et see pidi olema lisaraskusega. ei olnud) tegime 2 seeriat, mitte 3, nagu kavas oli. keegi ei protesteerinud.
neljapäev: Crossfit, kava v lakooniline – kolm harjutust, igaühes vaja saavutada 1 rep max.
alguses 10 minuti jagu lobisemist ja soojendusharjutusi (väljaasted küljele ja muu põhiliselt puusaliigestele suunatu, ja lõputuna tunduv arv shuttle run‘e), siis hakkas igaüks oma kangiga pusima. mul oli ainult jõutõmbe osas mingi aimdus ees, mis mu 1RM olla võiks, teisi hakkasin nullist laduma.
kükiga jõudsin 90 kg-ni, lõpupoole läks päris õudseks, sest ma ei osanud sellest harjutusest feilida (st et mis ma teen, kui ma olen seal kükis ja ei saa üles ja peaagu sajakilone kang on turjal?). nii et viimasel katsel palusin treeneril julgestada ja saingi napilt toime. õlapressi (ma arvan, et see on õige eestikeelne nimi) proovisin kuni 40 kg-ni, aga see enam ei tulnud välja, nii et jäi 38. jõutõmme tuli 107.5 kg ja natuke jäi kripeldama, et ma 110 ka ei proovinud, aga aeg sai otsa.
hästi mõnus trenn oli see, mitte ainult, et jäin oma raskustega rahule, aga toredad inimesed olid kohal ja palju sõbralikku toetamist ja kaasaelamist oli saalis. ikka kuidagi abi on sellest, kui keegi kõige raskema pingutuse hetkel selja tagant mingi ergutuse karjub ja saad aru, et neid päriselt huvitabki, kuidas sul läheb selle kükiga.
reede: tavaliselt on reedeti gümnastikatrenn, mis mulle hirmsasti meeldib, sest seal harjutatakse just neid kaht asja, mille ma tahaks selle aasta jooksul selgeks saada: lõuatõmme ja kätelseis. sel nädalal oli selle asemel sotsiaalne koosviibimine, mille käigus söödi pastat ja tiramisut ja õhutati üksteist seadma lühi- ja pikaajalisi eesmärke. kuidagi juhtus nii, et panin tahvlile kirja, et veebruari lõpuks tahan suuta teha double underit (see on see, kui hüppenööriga hüpates nöör ühe hüppe jooksul kaks korda jalge alt läbi jõuab käia. ma tean, et enamus inimesi omandas selle oskuse juba lasteaias. mina paraku olin selles parimas hüppamiseas õudne nohik ja ei viitsinud harjutada nii mõttetut asja).
ja kuna trenn oli tegemata, siis jäin pärast õhtusesse naiste jõutrenni ka. see trenn üsna meeldib mulle, sest harjutused on seal samad, mis Crossfitis, aga seltskond on hoopis teistsugune. kerges ülekaalus keskealised naised, viimne kui üks!
tegime kangiga kükke (back squat), 3×3 pausidega ja 3×3 sujuvalt. kuna mul oli neljas järjestikune trennipäev ja eile püstitasin selles harjutuses isiklikke rekordeid nagunii, siis võtsin rahulikult ja tegin 55 kg-ga neid (aga vist sai seeria või paar rohkem, sest teistel läks kauem aega). ja siis chest press hantlitega, pingil, kolmesed seeriad 1-1-2 skeemis (st üks kordus: vasak käsi, parem käsi, mõlemad käed korraga). nende seeriate loendamine läks kõigil segi lõpuks; ma arvan, et ma tegin 2 või 3 seeriat 12.5 kg hantlitega ja 2 seeriat 15 kg-ga. see oli küll üks selline hetk, et ma oleks raudselt jaksanud raskematega, aga mõtlesin, et ei hakka praalima, sest teised tegid pigem nagu… 5 või 7.5 kg-ga.
ja lõpuks: 30 sek dead hang (lõuatõmbekangil sirgete kätega rippumine) ja 4 saalipikkust farmer’s carry (lihtsalt jalutad, mõlemas käes sangpomm, mul olid 20-kilosed). viis korda. arutasime raskuste valimise käigus ühe prouaga, et nägime just kuskil sotsiaalmeedias väidet, et keskealine naine peaks suutma farmer’s carry harjutust teha 75%-ga oma kehakaalust, ja meie mõlema järeldus oli, et peaks vist ikka veidi alla võtma:S ja eks see kaaluteema tuli ka kangil rippumiste käigus jutuks, sest nende lõputute sekundite jaoks oli mingit meelelahutust ju vaja.
laupäev: tavaliselt teen laupäeval puhkepäeva ja käin pühapäeval Olympic Weighlifting trennis, mis on mu suur lemmik, sest seal saab olla 100% kindel, et ei pea kuhugi jooksma ega hüppama – toimub puhas kangitõstmine, fookusega tehnikal. aga sel nädalavahetusel olid kõik treenerid võistlustel ja Oly jäi ära ja seega panin end kirja laupäevahommikusse Crossfiti. laupäeva hommikul ärkasin nohuga ja ei olnud enam kindel, et see on hea idee, aga seekord jäi peale see hunt, kes – mäletate? – ütles, et kui ei taha minna, siis tuleb minna vastu tahtmist. või midagi sellist.
selleks ajaks, kui ma (rattaga jälle, sest päevane valge aeg) kohale jõudsin, oli klubi Whatsappi-chatis selgunud, et see ainus treener, kes ei olnud võistlemas, oli just lõpetanud öövahetuse ja ka… ei tahtnud tulla. ta pani meile kava chatti ja kuigi me oleme kõik täiskasvanud inimesed, mitte teismelised kekatunnis, siis oli ikka üks hetk, kus vaatasime seitsmekesi üksteisele otsa, et mis me teeme nüüd, äkki läheks koju ikkagi. mitte et me poleks osanud seda kõike ise teha, aga lihtsalt… kas on ikka vaja?
samas, kui juba sai kohale tuldud. mulle partnerit ei jagunud ja tegin lihtsalt kõigest pool; skaleerisime naistega toes-to-bar’id kangil rippudes põlvede tõstmiseks ja lõuatõmbeid tegi igaüks oma tasemel, mina nt suht kõrge kasti pealt üles hüpates ja jõudumööda aeglaselt alla. (ma ei usu kummidesse, st teoorias usun, aga ma ei oska kummiga lõuatõmbeid teha nii, et sellest midagi kasu oleks.) sangpommid valisime prouadega 16-kilosed ja naiste tühi kang kaalub 15 kg. jooksuotsad tegin pigem 300m, et teistega enamvähem samas taktis püsida harjutuste juures. ikka oli väga vastik :S ma ei suuda isegi meenutada, millal ma viimati jooksmas käisin.
õhtuks oli nohu läinud nii tugevaks, et oli selge, et pühapäev tuleb puhkepäev ja trenninädalale võib joone alla tõmmata. päris tüüpiline nädal see polnud, sest ma tavaliselt teen ainult korra või kaks klassikalist Crossfiti, aga püüan alati jõuda gümnastikasse ja olympic weightliftingusse, mida sel nädalal kumbagi polnud, ja joogasse, kuhu esmaspäeval lihtsalt ei viitsinud.
mõttetu fakt ka siia lõppu: ma tean, et crossfitterid üldiselt kutsuvad oma trennisaali boksiks, aga meie klubis ma pole kordagi kuulnud seda sõna kasutatavat. öeldakse lihtsalt gym.
whatever 