Autor: kitty

mõtlesin tükk aega, kas seda annab kuidagi viisakamalt vormistada, aga vist ei oska, nii et ütlen, nagu asjad on: viimase poole aasta jooksul on tõeliselt kvaliteetsed mehed mu elus olnud ainult need, kellele ma nende teenuste eest maksnud olen. täpsemalt:

– lumelauainstruktor
– mootorrattaõpetajad
– kitarriõpetaja
– BP treenerid (ma käin ainult meestreenerite trennides, põhimõtteliselt)
– korstnapühkijad
– Kristiine keskuse Mister Miniti kingsepp

ja kindlasti veel mõned, kes kohe meelde ei tule.

paneb mõtlema, mis?

Nohuhooaja saabumise puhul avalikustan siinkohal oma eriti efektiivse nohutee retsepti – et pääseks ükskord selle pidevast ümberjutustamisest või teiste blogide kommentaaridesse kirjutamisest.

Kust ma selle leidsin, ei mäleta. Perekooli foorumist ehk?

Vaja läheb ingverit, sidrunit ja küüslauku. Kogused tuleb oma maitse ja kogemuse järgi paika timmida – mina panen ühe sidruni, mõned küüslauguküüned ja pigem suurema tüki ingverit, sest mulle ingver maitseb. Küüslauguküüned ja ingverijuurejupid on hea suure kööginoa küljega lapikuks litsuda, et mahl välja pääseks (ja ingverit ei soovitata üldiselt vist lõigata, siis minevat kibedaks – parem on murda). Sidrun viiludeks või sektoriteks, nagu endale meeldib. Kõik see potti panna, vesi peale ja korraks keema lasta; siis lasta veidi kaane all tõmmata ja võibki esimese kruusitäie endale valada. Ülejäänu las tõmbab edasi, läheb ainult paremaks. Juua võib niisama või meega (mee raviomadused kaovad liiga kuuma joogi sees, aga võib ju lasta veidi jahtuda või siis võttagi mett ainult maitseparandajana). Kui jook on jahtunud, võib teda jälle soojendada, ja kui otsa saab, siis saab samade juurikate peale teise tõmmise veel teha. Kolmas jääb juba lahjaks.

Hiljemalt kahe päeva pärast on nohu läinud ja tagasi ei kipu tulema. Ma ausõna ei tea, kuidas ja miks see töötab, aga töötab. Kes on proovinud, on rahule jäänud, ausalt. Paljud muidugi ehmuvad juba kirjelduse peale ja ei proovigi, aga uskuge, see maitseb PALJU paremini, kui retsepti lugedes arvata võiks. Lõhn küll eriti hea pole:P

Filmiteema juurde naastes – et anda ehk sisulisem vastus mitmest suunast laekunud küsimusele “aga milliseid filme sa siis üldse vaatad, kui sulle rahvusvaheliselt tunnustatuim eesti film ei kõlvanud?” – sel sügistalvel kavatsen limonaadikinos näidatavast kindlasti vaadata järgmist:

* Stardust – pühendusega neile, kes läksid “Sügisballi” vaatama, sest neile meeldib see raamat või meeldib Mati Unt üldse. Mulle meeldib Neil Gaiman ja Stardust on üks mu lemmikraamatuid talt ja ma lihtsalt pean nägema, mis nad sellega teha on osanud.

* The Golden Compass – pühendusega neile, kes läksid “Sügisballi” vaatama, sest treiler meeldis. The Golden Compassi treilerist on selgelt näha, et see film tuleb vaimustav. Pealegi meeldib Pullmani “His Dark Materials” triloogia mulle veel miljon korda rohkem kui Gaiman.

* Kuhu põgenevad hinged – pühendusega neile, kes läksid “Sügisballi” vaatama uudishimust, et näha, mida üks eesti film endast kujutab; samuti neile, keda “Sügisball” puudutas, sest nad tundsid seal ära midagi iseenda elust (jajah, ilmneb, et mu tutvusringkond on täis hella hinge ja nõrga maksaga mehi või kuidas see seal oligi). Lugu iseseisvuvatest, armastust avastavatest ja satanistidega sõbrustavatest noortest tüdrukutest kõlab nagu midagi minu minevikust… Aga lubage mulle palun, et see jääb viimaseks filmiks mu elus, kus ma Lasnamäe kanalit nägema pean! Peab ju olema veel mingeid viise, kuidas inimeste hingedes valitsevat kõledust kinematograafiliste vahenditega väljendada?

Ma olen alati salamisi lootnud, et tuleb aeg, mil ma tunnetan tõelist kasu neist 100+ õppesõidutunnist, mis ma omal ajal läbi tegin (see, et ma selle kõige käigus autot juhtima õppisin, ei tundu kogu läbielatud kannatuse kohta sugugi piisava rewardina…). Nüüd on see aeg käes. Mitte ükski mootorrattaõpetaja ega -eksamineerija ei suuda mind mitte ühegi Nõmme ega Lilleküla võrdse ristmiku ega ühesuunalise tänavaga vahele võtta, ma tean neid kõiki peast!

Järgmises osas: Õismäe ringristmikud.

Note to self: mootorratta suunatuld ei tasu liikluses liiga tõsiselt võtta, tõenäoliselt on see lihtsalt viimasest pöördest sisse ununenud.

Võin kinnitada, et “Sügisball” on väärt iga viimast kui auhinda, mis ta filmifestivalidel saanud on ja kindlasti veel saab. (See sai mulle selgeks juba filmi kolmandal minutil, kui ma kolmandat minutit järjest vaatasin rõdul liikumatult seisvat Rain Tolki.) Olemas on kõik väärtfilmi tunnused:

* hüplev, aegajalt udune pilt
* tegelased räägivad väga vähe ja kui, siis mitte täislausetega
* iga tegelane satub filmi jooksul vähemalt korra hüsteeriasse, väljendades seda kas nuttes, kedagi pekstes või asju lõhkudes
* kogu aeg on pime
* kogu aeg sajab vihma
* kogu tegevus toimub tööstusmaastikul
* taustaks on depressiivne muusika
* mitte midagi ei juhtu

no ja nii edasi, ühesõnaga, film parimate Bergmani, Kaurismäki ja Tarkovski traditsioonide vaimus.

Täiesti mõttetu film mu meelest.

uskumatu, et ma SELLE jõlekokteili suutsin unustada!

3.
Ühel varakevadel, lihavõttepühade ajal, sooritasime me M-ga roadtripi Põhja-Rootsi. Kontseptsioon oli, et mina lähen külla E-le ja tema läheb külla mingile oma vene pruudile (kes elas juhuslikult mitte ainult E-ga samas linnas, vaid konkreetselt tema kõrvaltänavas) ja et me sõidame sinna minu autoga ilma puhkepeatusteta ja et kogu reisi finantseerimiseks ostame kaasa pagasnikutäie kanget alkoholi ja müüme seda rootslastele 70% marginaaliga. Te ei usu, aga see kontseptsioon töötas 100% nii, nagu planeeritud! Kuni selleni välja, et isegi sixpacki Batteryt taipasime me koos alkoholiga hulgilaost kaasa haarata. Põhja-Rootsi on ikka uskumatult kaugel ühe jutiga kohalesõitmiseks, isegi kui sõidad heas seltskonnas ja hea muusika saatel.

Minema hakkasime pärast tööd Soome laevaga – mis see siis olla võis, mingi kella viie-kuue paiku neljapäeva õhtul (pühad olid ju, noh) ja kohale jõudsime kella kaheksa ajal reede hommikul. Ajasime E üles ja nõudsime kohvi, aga pärast seda sõiduööd tundus see kuidagi mõttetult lahja asjana. Battery oli selle aja peale muidugi ammu otsas, aga E külmkapis leidus mingit rootsi energiajooki, mille nime ma ei mäleta; lühendus ta vist PK-ks. Powermidagi. Power King? No me segasime seda kohvi sisse. Päris vastik sai. Nii vastik, et M arvas, et hullemaks see segu nagunii enam minna ei saa, ja kallas sinna sisse viina ka (meil oli ju oma viin kaasas)…

Mina seda jälkust igatahes ei joonud, ainult maitsesin, ausõna! Mistap tunnistan selle käesolevaga neist kolmest jõlekokteilist kõige jõledamaks:)

lugusid jõlekokteilidest ehk mis võib juhtuda, kui tahaks midagi head juua, aga koostisosi pole käepärast:

1.
Ükskord Rootsis keset ööd tuli meil mõte, et jooks viina. Mitte et meil viina oleks olnud ja mitte et Rootsis keset ööd kuskilt viina oleks võimalik osta muidugi – aga me elasime ju ühikas ja isegi rootsi ühikates leidub viina, kui tead, kust otsida. Meie näiteks teadsime, et Oleg oli Eestisse sõitnud ja et tema toas kapis oli pudel viina… ja miskipärast oli ta meile oma toa võtme jätnud. Nii et nii see läks.

Aga paljast viina me juua ei tahtnud ja mahla meil ei olnud üldse. Nii kalleid asju nagu mahl me vaeste idaeuroopa vahetustudengitena lihtsalt ei ostnud. Põhiliselt ostsime me purustatud tomatite konservi ja makarone ja juustu minu mäletamist mööda. Noh, aga kui sul on viina ja purustatud tomateid, siis tundub bloody mary ju täitsa hea lahendusena?

Oleks meil saumikser olnud, siis oleks see lugu isegi hästi lõppeda võinud, aga ühika köögis oli ainult tavaline mikser… Me igaks juhuks ikka mikserdasime seda konservi, aga noh. Lõpuks sõime end purju, teelusikaga:P

Kusjuures mingi aeg hiljem leidsime me mingid vanemad ühikakaaslased köögist keset päeva tomatikonservi läbi sõela ajamas ja taipasime kohe, mis toimub. Nad andsid meile oma bloody maryt maitsta ja me saime aru, et asi ei ole komponentides. Asi on ikkagi selles, kas sa oskad või ei oska bloody maryt teha:)

2.
Umbkaudu kümme aastat ja kaks kuud tagasi pidasime me K sünnipäeva, mis oli meie gümnaasiumiklassi esimene ühine pidu pärast gümnaasiumi lõpetamist ja ülikooli astumist. Üritus oli väga meeleolukas, sest kõik olid nii kohutavalt targad. Kes õieti ütles, et kõige targem inimene maailmas on keskkoolilõpetaja? Kõige targem on ikkagi esimese kursuse tudeng enne esimest sessi:P Igatahes toimusid igas nurgas mingid ääretult intelligentsed vestlused majanduse ja õiguse teemadel ja piljardilaua ümber tegeldi põhjaliku vektorarvutusega.

Kööki kogunes mingi seltskond tequilat jooma. Nõudega oli kuidagi jube kitsas käes, meil oli kamba peale üksainus plasttops ja seda oli juba tükk aega ekspluateeritud, nii et ta oli veidi katki läinud. So what – katkine plasttops ei ole tequilajoomisel takistuseks inimestele, kes on kaks ja pool kuud mattanalüüsi õppinud! Me teadsime une pealt, kuidas funktsiooni katkevuskohta likvideeritakse – tuleb lihtsalt defineerida funktsioon antud kohal pidevaks. Seega me defineerisime topsi antud kohal pidevaks ja pidu läks edasi. Vat seda ma ei mäleta, kas sool ja sidrun said pikapeale otsa või polnud meil neid algusest peale… See-eest olid mõned apelsinid ja köögiriiulites tuhnides (see oli mingi võõras ja võrdlemisi asustamata köök) leidsime paki Santa Maria broilerimaitseainet. Mis seal ikka, defineerisime apelsini sidruniks ja broilerimaitseaine soolaks ja kasutasime neid sihtotstarbeliselt, nagu tequilajoomisel ikka tehakse.

Parafraseerides klassikuid: ühel hetkel sai tequila otsa. Normaalsed inimesed oleksid hiljemalt sel hetkel tequilajoomise ära lõpetanud, eks ole. Aga meie olime esiteks juba üksjagu joonud ja teiseks saavutanud hämmastava vilumuse defineerimise osas… nii et me võtsime külmkapist ühe viina, defineerisime selle tequilaks ja jõime ikka päris tükk aega veel seda viina apelsini ja broilerimaitseainega. Katkisest plasttopsist.

Kitty says:
tead, mis on mehe juures turnoff nr 1, kui see just pole su oma mees ja laste isa?
Kitty says:
(ja isegi sel viimasel juhul võibolla on, seda ma pole katsetanud)
Kitty says:
see on see, kui mees tuleb msnis külge lööma, AGA tema msni pildil ei ole mitte tema ise või midagi neutraalset, vaid tema potil istuv laps. eww

õues on täna siuke vennaskonnaõhtu.

mootorratta õppesõidud lähevad mul väga hästi, tänan küsimast – aga TEGELIKULT olen ma kapikäsitööblogija. clapotise sain valmis, praegu koon üht tellimustööd ja helmehaldjast tellisin fimo ka ära. aint et ma ei viitsi sellest kõigest blogida:P