Autor: kitty

Kass on kodust ära – no sõna otseses mõttes, kosutab maal närve – ja minu harvad kojusattumishetked on kujunenud tõeliseks hiirte peoks. Ei mäletagi, millal ma viimati sain endale lubada kapiuste ja sahtlite irvakilejätmist. Või üldse seda, et kõiki asju ei pea enne kodust lahkumist korralikult ÄRA panema ja nad on tagasituleku ajaks ikka veel sama koha peal ja pole tükkideks rebitud, ümber lükatud, üles harutatud, ära söödud või mida iganes veel tavaliste tarbeesemetega teha annab.

Ja ma sain soolise võrdõiguslikkuse volinikult kirja ja mul on tunne, et see riik natuke ikka toimib ka. Kuigi aeglaselt.

Kuna Keskraamatukogu on oma ilge kassinäoga turvamehe kas lahti (oleks ju tore) või puhkusele (tõenäolisem, kuigi mitte nii tore) lasknud ja asemele mingi tuima tädi pannud, katkestasin vähemalt ajutiselt oma boikoti nimetatud asutusele ja tegin teoks ammuse plaani – laenutasin põhikooli ajalooõpiku “Keskaeg” ja lugesin selle läbi. See avardas mu maailmavaadet oluliselt.

Ajalooga on umbes seesama asi, mis käsitööga – kuna see aine mulle kooli ajal ei meeldinud, siis vedasin end sellest läbi alatu pettuse, bluffimise ja lühiajalise mälu osava rakendamise abil. Alles nüüd, vanas eas, tunnen, et tegelikult võiks neid asju ju teada. Nii et… vahetult enne keskajaga alustamist õmblesin valmis oma elu esimese seeliku; järgmiseks tulevad uusaeg ja heegeldatud bikiinid. Või no eks näeb, kuidas sellega läheb.

Keeldun palavuse üle kurtmast. Mine tea, kas meie eluajal enam suve tulebki.

Hmm. Seda, mida ajakirjanikuks õppinud Kaja arvab IT kohta, olen mina oma IT-haridusega alati arvanud ehitusala kohta. Umbes siis nii, et “ei no mul on tore töö küll, aga tegelt oleks vahel ikkagi tore mingit reaalset väärtust luua, mitte niisama mulli ajada”.

Huvitav, millest ehitajad tüdimushetkedel unistavad?

Vaatasin eile seda Prantsuse-Portugali mängu ja mõtlesin, et portugallastest on ikka inetu sundida väeteid vanu inimesi sellist karmi sporti tegema. Koordinatsioon ja tasakaal pole neil enam see, kukuvad tihti ja saavad väga haiget… ühtegi luud pole nad veel murdnud, aga pea seegi ei või juhtuda. Näiteks reieluud on vanainimestel väga haprad, kujutage ette, kui Luis Figo murrab kolmanda koha mängus reieluu! Ma arvan, et ta võiks igaks juhuks minna platsile käimisraamiga, sellisega, millisega mõned tädikesed vahel tänaval käivad.

Teine äärmus on jälle see, et mängu on võetud lapsi, kes suurte poiste mänguga teinekord toime ei tule. Ma tõesti loodan, et Cristiano Ronaldo emme on kuskil platsi ääres ja puhub peale, kui pojake jälle haiget saab ja nutma hakkab.

Tegelt arvasin ma seda kõike juba eelmisel suvel, kui ma Portugali koondist elusast peast staadionil nägin. Praegu tuli lihtsalt uuesti meelde.

Muud jalkaasjad panime Katuga ka paika.

Ma kulutasin Gaudeamusel 10 krooni. Selle üle, kas see on maailmarekord – 1994. aasta laulupeol käis E. ära 3 krooni ja 60 sendiga, aga no halloo, sel ajal sai selle raha eest paki suitsu, mille E. ka ostis – võib vaielda. Me vaidlemegi parajasti.

Mu pangakonto vaba jääk on 71 krooni ja 11 senti. Sellega varustatuna lähen ma siis terveks nädalavahetuseks Gaudeamusele.

Õnneks helistavad juba eile õhtust peale vahetpidamata igasugused poisid, kes tahavad mind toita, joota ja Tartusse sõidutada. Ma arvan, et kõik saab korda – nagu tavaliselt:)

Mio sai metsas suurepäraselt hakkama – ronis ise alla igalt poolt, kuhu ta enne üles oli roninud, võttis ette pikki jalutuskäike ja avastas hämmastusega, et äkilise spurdi lõpptulemuseks ei peagi tingimata olema peaga vastu peldiku ust jooksmine. Teinekordki.

Mina sain ka metsas suurepäraselt hakkama, mida aga ei saa väita tsivilisatsioonis hakkamasaamise kohta. Vahetult enne pühi jõudsin mõõdutundetult flirtida kellegagi, kellega… noh, poleks pidanud. Vahetult pärast tagasi koju jõudmist läksin naabriga tülli, mida ilmselgelt ka poleks pidanud.

Naabrid on meil muidugi jobud, aga ikkagi.

Ja selle, et ma olen keset kaunist suve jõudnud olukorda, kus ma ei julge järgmist nädalalõppu igatseda, sest NII palju tööd on vaja kuu lõpuks ära teha – selle võib vist ka sotsiaalse ebaadekvaatsuse alla liigitada?

Nende valgete öödega on üks häda: kuna kogu aeg on tunne, et kell pole veel midagi, siis venivad igasugused argitoimetused pidevalt jube hilistesse öötundidesse välja. Eile südaöösel käisin näiteks pagasnikutäit klaastaarat vastavasse konteinerisse ära viimas. Muidu poleks ju midagi, aga uneaega jääb väheks…

Mitu olulist otsust olen viimastel päevadel vastu võtnud, neist intrigeerivaim vast see, et… ma hakkan sügisel ikkagi magistritööd kirjutama:P Seda akadeemilise karjääri teemat ikka ei saa kuidagi päevakorrast maha. Radikaalseim otsus aga on see, et oma toakassile korraldan jaanipäeva puhul ellujäämiskursuse – viin metsa ja vaatan, kuidas ta hakkama saab.

Mina ostsin oma esimeste Eesti kroonide eest tüdrukuteajakirja “Teele” esimese (oli vist) numbri, see maksis viis krooni ja tundus jube kallis – ema andis mulle vahetatud rahast taskurahaks 25 krooni ja sellega pidi tükk aega hakkama saama.