Autor: kitty

ma elan praegusel ajal oma elu suures osas inglise keeles ja see ei valmista mulle mitte mingit probleemi. vahel ikka juhtub, et mingi asja kohta õige või parim sõna ei tule kohe pähe, aga tihemini ausalt öeldes juhtub, et inglise keele emakeelena rääkijatel ei tule ja mina ütlen neile ette. valdan erinevaid keeleregistreid, mõistan ja oskan vajadusel teha keelenalju… ühesõnaga, mul on sellega hästi.

samuti olen ma eluaeg olnud keskmisest tugevam matemaatikas. arvutan peast üsna okeilt, saan aru protsendi kontseptsioonist ja oskan seda igatpidi arvutada, tulen toime geomeetria ja vektoritega, tean peast mõnda tähtsamat valemit ja mõistan ka selliseid kontseptsioone nagu siinus või tuletis või matemaatiline induktsioon. kuskil diferentsiaalvõrrandite juures tuleb piir ette alles, aga ausalt öeldes ei mäleta küll, millal viimati selle piiriga kohtusin.* korrutustabel on peas ja loendada oskan ausõna lõpmatuseni.

aga koht, kus mu aju tõmbab kõik pidurid peale ja jääb kriginal seisma, on see, kus omavahel kohtuvad inglise keel ja numbrid.

kui on vaja midagi arvutada, siis ma lihtsalt teen seda eesti keeles. ei, see ei ole õige, arvutamine ei käi üldse mingis keeles, see käib arvudes, aga ma ei saa ingliskeelseid arvsõnu oma peas arvukujuliseks ilma neid vahepeal eesti keelde tõlkimata. ja vastust arvust sõnakujuliseks tagasi ka mitte.

loendamisega saaks vajadusel hakkama ka inglise keeles, aga see võtaks jubedalt aega. jälle, seda pole väga võimalik seletada, aga eesti keeles ma jätan mingid sammud lihtsalt vahele. isegi, kui ma loendades arvsõnad kõva häälega välja ütlen, siis ma ei mõtle neid, nad on lihtsalt selleks, et endal ja teistel järg püsiks, et “see objekt on loendatud”. tegelik loendamine tiksub kuskil kuklas ja sealt tuleb lõpuks lihtsalt tulemus välja. aga kui ma sel ajal üritan ingliskeelseid arvsõnu öelda, siis see automaatprotsess ei toimi ja ma peangi päriselt mõtlema läbi kõik sõnad one’ist kuskile twenty-sixini. ain’t nobody got time for that. nii et kui mul on nt vaja üle lugeda, mitu gaidi kohal on, siis ma loen eesti keeles ja vajadusel tõlgin viimase arvu inglise keelde, et teised juhid teaks, kas jõudsime samale tulemusele.

kirjapandud arvude kõva häälega ettelugemine inglise keeles on samamoodi ja samal põhjusel piinarikas, aga tehtav. võtan lihtsalt ühe numbri kaupa ette ja ütlen… iga numbri nime inglise keeles. mis on üks hoopis teine asi kui see number.

kõige hullem on see, kui ma mingit arvu või numbrikombinatsiooni tean peast ja pean välja ütlema inglise keeles. ma võimalusel väldin seda ja lihtsalt kirjutan, sest number peas -> number paberil teisendus käib ka täiesti ilma igasuguse keele abita ja hästi kiiresti. aga number peas -> number inglise keeles, appi, see on vahel lausa valus.

õnneks tänapäeval ei pea inimene väga palju numbreid peast teadma enam. ma tean umbes kolme – mu eesti telefoninumber, mu UK telefoninumber ja mu tööjalgratta seerianumber. telefoninumbrit vahel ikka peab kellelegi ette lugema ja ma olen UK omaga saavutanud sellise vilumuse, et see on mul peas nagu luuletus, kõla järgi. tähendab, ma ei mõtle seda ette vuristades üldse neile numbritele, millest ta koosneb, ma lihtsalt ütlen neli lühikest fraasi ja jätan nende vahele kolm pausi ja see mõjub vist üsna veenvalt, keegi ei kurda. samas keegi pole mulle terve igaviku helistanud ka sellele numbrile, nii et pagan teab, mida ma tegelikult deklameerin seal:P

aga selle jalgratta numbriga saab tihti palju nalja, sest kõigepealt ma avaldan kõigile muljet sellega, et ma seda peast tean – need seerianumbrid on kümnekohalised ja neid jookseb me tööpäevadest läbi nii palju, et keegi vist kunagi ei ürita ühtegi meelde jätta. samas on jube tihti neid hetki, kus kellelgi on mingi vorm või päring lahti ja oleks lihtsalt vaja mingi päriselt eksisteeriv rattanumber sinna sisse saada, et tegevusega edasi minna. siin ilmun kohale mina ja ütlen: pole probleemi, pane 1707030737. ja kõik on, et oo, kuidas sul see meeles on, ja ma olen, et ee, kuidas saab selline number mitte meelde jääda, see on nii lihtne ja loogiline ju? (ma tahaks tegelt uut testratast endale, aga selle numbri tõttu ei raatsi vahetada.)

nii, aga hoolimata sellest, kui peas ja käe sees mul see number on (trükin seda kümneid kordi päevas äppidesse ja veebivormidesse)… kui ma ei saa oma käega teda kirja panna ja kellelegi ette loen, siis see on ikka tõsine vaev. hiljemalt kolmanda nulli juures on järg kadunud ja ma ei mäleta enam, mis numbrid ma juba ütlesin ja mitu veel jäänud peaks olema.

ma eeldasin vanasti, et ju see käib samamoodi kõigil inimestel, kes peavad keeli vahetama, aga nt mu prantslasest kolleeg naeris mu küll välja ja ütles, et see ei ole normaalne ja et tema küll oskab inglise keeles loendada ja arvutada. (vähemalt ma arvan, et see on see, mis ta ütles – tal on nii tugev prantsuse aktsent, et ma pool aega ei saa aru, mida ta räägib, ja noogutan niisama viisakalt.)

mis meenutab mulle, et keegi kuskil ütles, et kui sa ei oska öelda, mis keeles sa mõtled, siis püüa vastata küsimusele, mis keeles sa raha loed. no igatahes mitte inglise, on minu vastus! sest ega ma seda ka ei tea, mis keeles ma mõtlen. enda meelest nagu üldse mitte üheski, aga äkki see numbrivärk tõestab, et eesti?

* tuli meelde. see oli sügisel 2009, kui jagasin kontorinurka kamba vahvate progejapoistega, kellel aegajalt tekkis keset tööpäeva arutelusid stiilis “kui kiiresti peaks selleks bemmiga sõitma, et kui jõgi ette tuleb, lendaks hooga üle?” ja J väitis enesekindlalt, et selle ülesande lahendamiseks on vaja koostada ja lahendada diferentsiaalvõrrand. R oli nõus ja M ei olnud, või oli see vastupidi, ja mina olin sunnitud tunnistama, et mul ei ole õrna aimugi. siiamaani pole.

amatöörpiltnik: ah, mis linnupilte ma siin Londoni detsembris ikka teha saan.

Londoni detsember: hoia mu õlut.

loodusfotograafi jaoks (olen ma jee mingi loodusfotograaf. ma olen inimene, kes veedab palju aega õues, sest tööle on nii pikk maa, ja kes laenas peikalt kaamera) ei ole detsember ülemäära viljakas kuu, nii et võtan endale vabaduse välja kuulutada oma selle aasta parimad teosed vähemalt looma- ja linnufotode kategoorias*.

kuna surnud rotid käivad natüürmortide alla, siis on loomadega lihtne, ega ma siin peale rebaste kedagi eriti ei kohta ju. rebane on samas suurepärane modell – julge, ilus ja ükskõikne. palun, siin teile aasta kõige ükskõiksem:

lindudega on asjad huvitavamad – mul on siin valida haigruid ja kormorane, taitu ja lauke, parte ja laglesid, mõned erakordselt numpsikud punarinnad ja isegi üks musträstas. kui ma kõiki neid pilte vaatan, siis tekib suur tahtmine hakata välja andma igasuguseid hõbemedaleid ja lohutusahindu ja debüüdipreemiaid ja mida kõike. õnneks tegin otsuse ära enne, kui pilte üldse üle vaatama hakkasin – juba aprillikuus, kui selle pildi tegin, mõtlesin kohe, et raudselt aasta linnufoto. see on see:

*arvasin, et maastikufoto kategoorias ma sel aastal üldse ei osale, aga praegu tuli meelde, et ma käisin ju suvel Ameerikas. nii et ma millalgi vaatan, äkki on mõni kenam mägi või järv ka pildile jäänud.

kui Ukrainas sõda algas, siis mõtlesid küllap paljud kuhugimaale läbi selle mõtte, et… mida ma teeks, kui see juhtuks siin meie juures. tean rohkem kui üht või kaht inimest, kelle puhul see päädis naiskodukaitsja baasväljaõppe läbimisega, ja mul on selle otsuse ja teo suhtes tohutu respekt, sest isegi kaugele paistab ära, et kerget pole selles midagi.

ise jõudsin oma mõtlemisega eelkõige selleni, et pidin nentima: ei oleks minust ilmselt ei head relvakandjat ega ka suuremat asja haavasidujat. muidugi kui tõeline häda käes, teeksin oma parima, aga kui ikka inimeste elud mängus, ei ole mõtet lihtsalt osavõtudiplomi nimel oskajatele jalgu minna.

ma arvan, et see oli Mart Kase, kes ütles Twitteris välja mõtte, mis mind tõeliselt kõnetas: Eesti kaitsevõimele on vaja inimesi, kes suudavad suuri sõidukeid juhtida. tõepoolest, viimasel ajal on Ukraina traktoristidest vähem kuulda olnud, aga mäletate, kuidas nad esimesel sõjakevadel endale vene tanke koju lohistasid? nii et kuskil selle koha peal mul klikkis ära, et see on see, mida ma oleksin valmis tegema. juhtima traktorit, rekkat, soomukit, bussi, mida iganes vaja on, et asjad ja inimesed saaksid sinna, kuhu tarvis.

(lisaks ukrainlastele inspireeris mind ka üks raamat, mille esimesel sõjasuvel mäluvärskenduseks uuesti üle lugesin – austraallase John Marsdeni “Tomorrow, When the War Began”. see on tegelikult terve sari ja ma lugesin kunagi kõik seitse osa läbi, aga teist korda enam ei jaksa, sest see oli päris jube kõik tegelikult – lugu räägib kambast teismelistest, kes lähevad nädalavahetuseks metsa telkima, aga vahepeal tungib riiki vaenlane, kõigi pered võetakse vangi ja lapsed on sunnitud käigupealt sissisõda alustama. kuna nad on kõik üles kasvanud kas farmides või väikelinnas, siis püsib üllatavalt suur hulk neist üllatavalt kaua elus, sest neil on olemas hulk ellujäämisoskusi, hea piirkonnatundmine ja võimekus käia ümber levinumate masinate ja kemikaalidega. minajutustaja Ellie erioskus on praktiliselt iga sõiduki juhtimine, ja on üsna muljetavaldav, mida suudavad vaenlase, ütleme, lennuvälja vastu ära teha inimesed, kellel on paar ärandatud kütuserekkat, toos tikke ja lõpuni väljaarenemata otsmikusagar.)

ühesõnaga, elaks ma Eestis, oleks ma läinud pigem autokooli C-kategooria koolitusele kui naiskodukaitsesse. ja vb poleks sedagi viitsinud. siin Londonis… korra ikka vaatasin, mis see maksaks ja kus seda teha saaks, aga logistika ei oleks kuidagi klappinud ja ausalt öeldes ei tundu see sõjavärk siit mere tagant vaadates nii kriitiline, et oleks kohe vaja valmistuma hakata.

pealegi, kust ma tean, kas ma tegelikult ka suudaks ja tahaks traktorit või rekkat juhtida? kõrvalt vaadates tundub jah lahe, aga kuidas kabiinist?

selgub, et sellele küsimusele vastuse pakkujaid leidub Inglismaal küll, nad tegutsevad lihtsalt pigem elamuskingituste kui sõiduõppe sektoris. igatahes selle aasta jaanuaris veetsin tunnikese ühe Nottinghamshire’i talumehe maisipõldu äestades (vt ka: Tom Sawyer, plank, õun) ja novembris teise tunni kuskil Surrey lennuväljal paduvihmas haagisega rekkat boksi tagurdades.

mingi sissiväljaõppena see muidugi ei loe ja vaevalt, et ma nüüd 11 kuud hiljem enam suudaks sellesama traktorigi uuesti liikuma saada, tanki vedamisest rääkimata (seal oli kolm käigukangi ja see oli veel enne, kui me nende nuppude ja lülititeni jõudsime, millega lisaseadmeid hallatakse). rekka vist saaks, see oli automaatkäigukastiga ja üldse üsna lihtne elukas, v.a. muidugi tagurdades, aga äkki sõjaolukorras saab tagurdamata ka hakkama? pöörderaadius see-eest oli väiksem, kui ma arvanud oleks.

aga… ma jään selle juurde, et ma võiks seda teha, nii põhimõtteliselt. ja C-kategooria mõtet to-do listist maha ei tõmba esialgu. sõda sõjaks, aga sõidukite juhtimine on ju suhteliselt praktiline oskus ka kõigi muude maailmalõpustsenaariumide puhuks :) näiteks kui tuleb hakata ise endale toitu kasvatama. või zombiede eest põgeneda.

aga mis põhiline, väga toredad olid mõlemad need tunnid! hästi veedetud aeg meeldivas seltskonnas (talumehel oli koer ka kaasas, see lesis kõik aeg mu jalge ees. minu meelest peaks rohkem sõiduõpet toimuma teraapiakoera juuresolekul, väga stressimaandav) ja, noh, päris äge tunne on ka nii suuri ja mürisevaid asju kontrollida.

eile oli üks selline hetk, kus mõtlesin korraks, et olen gaidijuhina vb ikkagi läbi kukkunud: kui üks muidu väga terane, tore ja päris kindlasti inglise keelt emakeelena rääkiv üheteistaastane, olles vaadanud saega puurondi kallal toimetavat sõbrannat, küsis mult: “kas sul on veel mõni selline hästi suur nuga, millega saab puid lõigata?” mina: “sa mõtled… saagi?” tema: “just täpselt.”

aga siis mõtlesin, et esiteks on laagri kolmas päev ja ka mul endal hakkavad aju ülekoormuse tõttu ingliskeelsed sõnad ununema; ja teiseks, absoluutselt iga korra, kui mõni tüdruk tuleb mult küsima, et kas nuge, saage või haamreid on veel, sest hullult oleks vaja midagi kas lõhkuda või valmistada… loen enda (ja nende ja gaidluse ja üldse maailma) võiduks.

varem olid selles nimekirjas ka tikud, sest, tsiteerides üht tuttavat eesti/rootsi skaudipoissi, “kogu skautluse MÕTE on ju asju põlema panna” – aga möödunud nädalavahetusel selgus, et olime juhtidena ikkagi valesti hinnanud motivatsiooni ja tegelike oskuste vajalikke osakaale asjade põlemapanemisel, ja meil said tikud – mingi… kümme toosi – otsa enne, kui ükski salk oma lõkke süüdata suutis. õnneks oli laagriplatsi kõrval pood ja saime juurde tuua, aga tolle söögikorra kartulid jäidki pooltel laagrilistel tooreks ja pidime need priimusel üle praadima. pärast seda võtsin kõik tikud enda kätte ja ei andnud neid enam kellelegi, kes ei suutnud mulle enne ette näidata, et tal on päriselt ka lõkkematerjal olemas ja plaan paigas. siis andsin kahe tiku kaupa, sest kui mina noor olin, pidi gaid lõkke kahe tikuga põlema saama.

aga ühesõnaga jah, ambitsiooni puudumises ei saa meid süüdistada – viisime 21 teismelist tüdrukut kaheks ööks laagrisse plaaniga, et nad teevad kogu oma toidu ise, lõkkel ja ilma nõudeta (see viimane selleks, et saaksime neile ausalt välja anda “Backwoods cooking” badge’id, mille saamise tingimuseks on, et tuleb teha kolme erinevat ja enda jaoks uut toitu sütel, orgi otsas ja plekkpurgis – kindlasti oleks elu olnud lihtsam, kui oleks saanud lihtsalt tule kohal makarone keeta).

plaani B… ei olnud. ma arvan, et nad ei uskunud meid, kui me ütlesime, et kui lõkked põlema ei lähe, siis süüa ei saa, aga no päriselt ka, ma tegelt ei tea, mis oleks juhtunud, kui oleks näiteks sadanud nädalavahetus otsa paduvihma. ilmateate järgi tegelt pidigi sadama. no vb me oleks takeaway tellinud.

igatahes. kõik jäid ellu, keegi ei nälginud, lõkkesse ei kukkunud keegi, saag oli kogu aeg käigus ja nugade järel oli pidev järjekord (kuna selgub, et siin riigis on pussnoa kaasaskandmine keelatud, siis neid poodides ei müüda ka ja ostsin ükskord Matkaspordist endale peotäie kõige tavalisemaid Moraknivi skaudinuge varuks – need on hullult popid, ma pean juurde tooma). olin arvanud, et sellised igavad tööd nagu köögiviljade hakkimine jäävad täiskasvanute hooleks, aga oo ei, mõned asjad hakiti mitu korda üle, et kõik soovijad saaksid kaasa lüüa.

lihtsalt ajaloo huvides ütlen, et valmistasime selliseid toite:
– sütel fooliumpakis küpsetatud kartulid peekonikuubikute, veidikese rohelise sibula ja ohtra võiga;
– dampers e. maailma kõige lihtsam saiatainas (isekerkiv jahu, sool, vesi) toki otsas, soovijad kastsid selle enne küpsetamist ka suhkru ja kaneeli segusse, mõned panid valmistootele moosi sisse;
– pitsa – tortillawrapi peal pitsakaste, sink/pepperoni, paprika/ananass, ohtralt riivjuustu, pitsamaitseaine. küpsetasime lõkkesüte kohal resti ja fooliumi peal kuni juust sulama hakkas. pitsaahjuks võtsime pappkarbi, mis vooderdati seest ja väljast üleni fooliumiga ja pandi siis küpsemise ajaks tagurpidi resti peale pitsa kohale sooja hoidma;
– banaan, mille koorde lõigati lõhe ja sinna sisse torgati šokolaaditükid. küpsetada lõkkesütel, kuni šoks sulab;
– kiirnuudlid – plekkpurk täideti poole ulatuses peeneks hakitud (vt ülal) köögiviljadega (meil oli valikus paprika, porgand, porru, brokoli, suvikõrvits), peale pool pakki kiirnuudleid ja siis nii palju kuuma puljongit, kui purki veel mahtus. kaaneks peale tükk fooliumi ja sinna peale markeriga nimetähed, et igaüks oma topsi lõkkest üles leiaks. kuna see oli viimane lõunasöök, siis soovijad said oma topsi lisada ka eelmiste söögikordade jääke ehk sinki, pepperonit, juustu ja peekonit. kahtlustan, et mõni pani ananassi ka. siis läksid topsid ca 10 minutiks lõkkesütele, aga ma kahtlustan, et enamuse tööst tegi ikka see kuum puljong ära;
– last but not least, lõkkepontšikud (campfire doughnuts) – määrida saiaviil ühelt poolt võiga ja katta suhkru-kaneeli seguga, teisele poole panna moosi, murda saiaviil pooleks nii, et moos jääb sisse ja suhkur välja, keerata fooliumi (protip – see pitsaahju foolium tasub alles hoida, sest selleks ajaks on kõik viis kaasaostetud rulli otsas) ja küpsetada sütel või restil mõned minutid. kinnitan, et nii saab söödud kogu kaasavõetud sai ja moos ja suurem osa suhkrut ka;
– hommikusöögiks olid magusad krõbinad piimaga ja puuviljad, sest kuskil peab sellel pideval lõkkesussutamisel piir ka olema ja putru nad raudselt ei oleks söönud nagunii.

kesse ikka koera saba kergitab. ise mõtlesin välja kogu selle menüü (inspiratsiooni leidsin omaenda elukogemusest, sõpradelt ja gaidijuhtide Facebooki-grupist), aga mis veel olulisem, ise planeerisin ka kõik kogused ja poenimekirja ja eelarve (alla 8 naela inimese kohta läks see nali maksma, et te teaks). ja see oli raudselt kõige raskem asi kõigest, mida ma olen pidanud tegema, et saada kvalifitseeritud gaidijuhiks, aga see oli ka viimane ja see on nüüd tehtud ja mul on jube hea meel, et algas suvevaheaeg ja et kuni augusti lõpuni ei pea ma kellelegi meenutama, et nuga peos püsti ei joosta ringi ja et kelle banaanikoor siin vedeleb ja et seo oma kingapaelad kinni, muidu kukud. jei.

ma arvan, et nägin eilse päeva jooksul rohkem lumikellukesi, kui seni oma elus kokku olen näinud.

ei tea, kas on hea lumikellukeseaasta või lihtsalt pole enne õiges kandis otsimas käinud, aga järele mõeldes isegi mu oma aias õitseb neid tänavu rohkem kui kunagi varem.

kogu selle lilleilu keskel avasin lõppeval nädalavahetusel tänavuse telkimishooaja. mis läks hästi: päevad olid päikselised ja ööd täherohked (kuna pimedat aega jagub õhtul endiselt üsna pikalt, õppisin päris mitu uut tähtkuju selgeks vastavate äppide abiga). mis läks kehvemini: selgub, et mu magamiskott ikkagi miinuskraadide jaoks päris sobiv pole (selles “comfort +3C” jutus võib olla tõetera), aga täna hommikuks oli telk härmas.

kempsud ja naabrid olid ka toredad selles kämpingus.

asjad, mille kohta briti kodakondsustestis ei küsita, aga… vol 3: sisenemine metroorongi.

okei, selle kohta tegelikult ei pea kodakondustestis küsima, sest see on loodetavasti Londoni-spetsiifiline ja kindlasti on elu Walesis, Šotimaal või kasvõi Sheffieldis selles osas kenam. alustuseks kindasti ei taha neis kohtades kunagi nii palju inimesi ühe ja sama rongiga sõita.

aga lugesin ükspäev Twitteris ühe eestlase kurtmist selle üle, kuidas kasvatamatud inimesed trügivad bussi enne, kui mahaminejad on jõudnud väljuda, ja mõtlesin: kui te vaid teaks, kuidas lähenevad sellele probleemile (üldiselt ju väga viisakad) britid.

nimelt on Londoni metroo (aga ka overgroundi) kirjutamata reegliks: kes sees, see sees, kes väljas, see ees. okei, ma sõnastasin selle reegli just praegu käigupealt, aga see kirjeldab valitsevat reaalsust täpselt.

kui rong, olgu siis maa all või peal, tuleb ette ja avab uksed, siis oskavad kõik ju tegelikult arvata, et ilmselt soovivad mõned inimesed maha tulla. me isegi loodame, et seda tahavad võimalikult paljud (et meil endil sees rohkem ruumi oleks). kas me teeme midagi selleks, et see protsess neile lihtsaks ja meie kõigi jaoks kiireks teha? EI.

juba rongis seesolijad, kellel ei olnud plaanis maha minna, seisavad edasi sealsamas, kus enne – ja suure tõenäosusega on see koht täpselt ukse ees. mahaminejad peavad ise vaatama, kuidas mööda saavad. kui mingi manööverdamine aset leiab – eks ta alati veidi leiab, seejuures ohtrate vabanduste ja tänamiste saatel – siis toimub see eranditult rongis sees, olemasoleva vaba pinna peal (mida on enamasti väga vähe). ükski londonlane ei astu mitte kunagi rongist välja perroonile, et teisel inimesel oleks ruumi väljuda! (kui te näete kedagi seda tegemas, siis tegu on naiivse turistiga ja täitsa võimalik on, et vaeseke jääb selle tulemusena sellest rongist sinnasamma perroonile maha.)

samuti… ei astu rongi ukse eest eemale ükski neist inimestest, kes perroonil ootel on, et sinna rongi siseneda. mingi ühe inimese laiune kitsas pilu üldiselt ikka jäetakse täpselt keskele, aga nii vasakul kui paremal seisavad kõik ootajad otse ukseava ees ja ei liigu sealt sammugi tagasi või kõrvale. nende liikumise ainus võimalik suund on uksele lähemale ja sellest sisse.

aga ega neilgi lihtne pole, sest seal sees, otse ukse ees… juba tihtipeale ju keegi seisab. ja kui ta end väljujate pärast nihutama ei hakka, siis sisenejate pärast ammugi mitte (kui just väljujatest mõnd vaba istekohta ei tekkinud, selle nimel tasub paar kiiremat sammu teha).

see kõik meenutab vana head viieteistkümnemängu – teate, see, kus 4*4 ruudustikus tuleb 15 klotsi õigesse järjekorda nihutada, kasutades selleks seda ühte vaba ruutu, kuhu siis mõne kõrvalruudu klotsi saab nihutada. rongis on vabu ruute küll rohkem kui üks, aga klotse väga palju rohkem kui 15, ja see kõik võtab minu meelest nii mõttetult palju aega ja energiat.

ja kõige müstilisem on siinjuures see, et need inimesed ei ole vähemalt nii kollektiivselt ei rumalad ega ebaviisakad. oskavad muidu oma elus kenasti järjekorras seista, tere ja tänan ja vabandust öelda, eskalaatoril õigesse serva hoida ja teiste inimeste isiklikust ruumist lugu pidada. lihtsalt millegipärast on puudu see ühiskondlik kokkulepe, mis need rongipeatused paremini ära haldaks.

pühendan käesoleva postituse Londoni metroo 160. aastapäevale, mis mõne nädala eest just oli.

ükspäev Alice palus, et ma kirjutaksin postituse sellest, kuidas ma raamatuid loen. jäin selle küsimuse üle kohe mõneks ajaks mõtlema, sest tõesti, kuidas? seda, mida ma täpselt loen ja mida sellest arvan, jagan ma Goodreadsis nagunii, nii et kes sellest osast huvitatud on, teab juba. aga jaa, ma võin seletada küll, kuidas see käib.

niisiis alustan tänasest lugemispäeviku pidamist ja püüan seda teha vähemalt aasta lõpuni, aga võibolla isegi puhkuse lõpuni (lubada midagi ei saa, sest eelmisel aastal sain jõulupühade käigus lugemise üledoosi ja 2022. esimese raamatu võtsin kätte alles 3. jaanuari õhtul). kirjutan oma lugemise logistikast siin (paremas tulbas lugude all on ka link), siis ja nii, nagu mingit raamatulugemist või sellega seonduvat ette tuleb, nii et täiendusi võite oodata pigem mitu korda päevas.