Autor: kitty

oh don’t fall in love tonight

Ma võtan juba mitmendat päeva hoogu, et jagada maailmaga hiljutist lahedat taaskohtumist kunagise kultusraamatuga, aga see hoovõtt sumbub pidevalt sellesse, et meelde tulevad teised sama jaburad raamatud ja siis on vaja need ka kusagilt leida ja läbi lugeda… Nüüd olen ma jõudnud juba nii sügavale üheksakümnendate alguse eesti kirjanduse mülgastesse, et ei julge seda enam avalikult tunnistadagi. Õnneks on sõpru, kes mind mõistavad – ma tean näiteks üht tsikki, kellel pool tänast tööpäeva läks raisku, sest ma õrritasin teda messengeris tsitaadiga “Stinger-kringel, kolakat tahad?” (okei, see on masendav tsitaat, aga meile emotsionaalselt ülioluline:P) ja andsin siis lingi tervele teosele…

Raamat, millest see kõik algas, oli Juhan Habichti “Selles mängus ei hüpata” – algupärane eesti hääletaja-/maffia-/häkkeriromaan. Põhitegevus toimub aastal 1988 kuskil Haapsalu kandis ja minategelane on tüüp, kes oskab kõigist asjadest kõige paremini arvutimänge mängida, eriti queste. Tegelikult on see ainus asi, mida ta üldse oskab, ja sellest johtuvalt käitub ta ka reaalelus nagu quest-mängus. Võluv lähenemine mu meelest. Korja üles kõik ripakile jäetud asjad, sest neid läheb hiljem vaja; räägi kõigi inimestega, sest neilt saadud infi läheb ka vaja; kontrollimatu bluffimine osutub üle ootuste sageli võitvaks strateegiaks.

Igatahes ei ole mina süüdi, et sellise asja lugemine mõtted järgmisena Trubetsky ja Sauteri peale viib. Sealt edasi tuleb Kender ja kui saaks nüüd veel lugeda seda äsja romaanivõistluse võitnud Sass Henno teost, olekski tehtud üks kena kirjanduslik reis läbi lähiajaloo.

kui sa ükskord oled ilma jäänud sellest mida ihkad

Sepa leitud nupp “peata aeg” on peaaegu sama lahe kui minu lemmiknupp eestikeelsest XP-st – “unusta kõik” (dismiss all, lihtsaim võimalus tulla toime hulga Outlooki kalendri meeldetuletustega, mis tuletavad meelde seda, et sa oled juba igale poole hiljaks jäänud). Ma ei taha seejuures üldse väljendada mingit irooniat eestikeelse kasutajaliidese suhtes; lihtsalt seda nuppu esimest korda … Loe edasi “kui sa ükskord oled ilma jäänud sellest mida ihkad”

Sepa leitud nupp “peata aeg” on peaaegu sama lahe kui minu lemmiknupp eestikeelsest XP-st – “unusta kõik” (dismiss all, lihtsaim võimalus tulla toime hulga Outlooki kalendri meeldetuletustega, mis tuletavad meelde seda, et sa oled juba igale poole hiljaks jäänud). Ma ei taha seejuures üldse väljendada mingit irooniat eestikeelse kasutajaliidese suhtes; lihtsalt seda nuppu esimest korda nähes valdasid mind üheaegselt kohutav kiusatus seda vajutada, et hetkeks kõik unustada, ja kerge ärevus, et äkki see töötabki nii:)

kui mu pilk vaid hetkeks sinu pilku puutus

Avastasin, et mu orkuti parool on tugevam (noh. pikem ja keerulisem) kui hanza.neti püsiparool. Enne, kui ma sellest sügavamaid järeldusi jõudsin hakata tegema, avastas hanza.net ilmselt sama, igatahes käskis ta mul parooli ära vahetada.

Avastasin, et mu orkuti parool on tugevam (noh. pikem ja keerulisem) kui hanza.neti püsiparool. Enne, kui ma sellest sügavamaid järeldusi jõudsin hakata tegema, avastas hanza.net ilmselt sama, igatahes käskis ta mul parooli ära vahetada.

i’ll never know how good it feels to hold you

Naistepäev, päev töötavale naisele. Mulle see päev meeldib. Või no mis meeldib, aga see on üks väheseid pühasid peale mu oma sünnipäeva, millega ma tõesti suhestuda suudan. Ma arvan, ma olen ära teeninud need lilled ja kallistused ja muud tähelepanuavaldused tuttavatelt ja võõramatelt meestelt. Lihtsalt sellega, et ma olen naine ja et ma olen nii … Loe edasi “i’ll never know how good it feels to hold you”

Naistepäev, päev töötavale naisele. Mulle see päev meeldib. Või no mis meeldib, aga see on üks väheseid pühasid peale mu oma sünnipäeva, millega ma tõesti suhestuda suudan. Ma arvan, ma olen ära teeninud need lilled ja kallistused ja muud tähelepanuavaldused tuttavatelt ja võõramatelt meestelt. Lihtsalt sellega, et ma olen naine ja et ma olen nii tubli tegelikult.

Südamlik oli hommikul Islandis akna all kohvi juues vaadata, kuidas lilleõite, -kimpude, -sületäitega mehed mööda kiirustasid:)

Üldse, kui poleks naistepäeva, ei kingiks keegi mulle iial mu lemmiklilli nartsisse. Ei leitaks põhjust. Mis on tegelikult alatu – selle taustal, et igal naistepäeval, sõbrapäeval, emadepäeval, sünnipäeval ilmneb suurest osast blogidest ja muudest sõnavõttudest, et naised, sõbrad, emad ja üldse inimesed on kallid igal ajal ja sõnavõtja “peab neid meeles siis, kui selline tunne tuleb, mitte mingil nõmedal ettemääratud tähtpäeval”. Kuni inimestel seda tunnet piisavalt tihti ei tule – elagu tähtpäevad.

i used to bring you sunshine now all i ever do is bring you down

Kitty says: ah, aga üldse ma sõnastasin millalgi paari kuu eest endale hunniku väga häid ja universaalseid reegleid blogimise teemadel. ja vaata, mis sai. blogging is light to nonexistent:P Tegelikult see hunnik ei olnud nii suur, umbes viis reeglit sai: * kui sa saaksid sellest kirjutada Telleri blogi kommentaaridesse, siis kirjutagi sinna ja mitte oma … Loe edasi “i used to bring you sunshine now all i ever do is bring you down”

Kitty says:
ah, aga üldse ma sõnastasin millalgi paari kuu eest endale hunniku väga häid ja universaalseid reegleid blogimise teemadel. ja vaata, mis sai. blogging is light to nonexistent:P

Tegelikult see hunnik ei olnud nii suur, umbes viis reeglit sai:

* kui sa saaksid sellest kirjutada Telleri blogi kommentaaridesse, siis kirjutagi sinna ja mitte oma blogisse;
* kui kogu sissekande point on edastada konkreetsele isikule konkreetne sõnum, siis helista või saada mail. Ei julge? Siis jäägu edastamata. Suure tõenäosusega see tüüp ei loe su blogi regulaarselt anyway (ja veel suurema tõenäosusega on tal su sõnumist ja sust endast ükskõik);
* metablogimine jäägu tunnustatud metablogijatele;
* kui sissekande sisu kipub minema ära suunda “mul ei ole midagi öelda”, siis on väärikam ütlemata jätta;
* viies reegel on väga raskestisõnastatav ja räägib tasakaalust endale ja teistele kirjutamise vahel.

Nüüd sai küll sissekanne, mis rikub umbes nelja reeglit viiest:P Aga teatavasti iga reeglitenimistu viimane reegel on see, et reeglid on mõttetud…

su kannul lompides lööb helendama vesi

Mina mäletan küll, millal ma ostsin oma esimese CD. See oli septembris 1997, vahetult pärast mu sünnipäeva, ja album oli Jää-ääre “Parimad”. Päris ilus algus mu meelest:) CD-mängija ostsin 1998. aasta aprillis, kui TTÜ millegipärast otsustas, et mulle tuleb maksta stipendiumi. 550 krooni kuus. Tagasiulatuvalt, semestri algusest peale. Nii et korraga laekus 2200 krooni, jessas, … Loe edasi “su kannul lompides lööb helendama vesi”

Mina mäletan küll, millal ma ostsin oma esimese CD. See oli septembris 1997, vahetult pärast mu sünnipäeva, ja album oli Jää-ääre “Parimad”. Päris ilus algus mu meelest:)

CD-mängija ostsin 1998. aasta aprillis, kui TTÜ millegipärast otsustas, et mulle tuleb maksta stipendiumi. 550 krooni kuus. Tagasiulatuvalt, semestri algusest peale. Nii et korraga laekus 2200 krooni, jessas, mul ei olnud iial nii palju vaba raha korraga olnud:) Praegu seisab see mängija meil köögis ja vanaisa kuulab sealt söögitegemise ajal Vikerraadiot.

Ja esimene CD, millelt ma muusikat kuulsin, oli kas Queen või Dire Straits või mingi selline mõnus vanakooli asi igatahes. Kellegi isa või suure venna plaadiriiulis tuhnisin suure imetlusega – NII palju plaate oli, peaagu kakskümmend vist:P

my skin is a dangerous place

Kitarr on siis nüüd olemas. Ennetades vältimatut küsimust “milline?” – sinine:) Akustiline. Western. Aga rohkem ma ei oska öelda kah, sest tootjafirma nime unustasin ma juba ära, mis näitab ilmekalt mu ebaprofessionaalsuse taset:P Okei, Samick (hea, et mul on vennad, kes aitavad mul kitarri osta, õpetavad solfedžot ja peavad mu eest asjade nimesid meeles). Rohkem … Loe edasi “my skin is a dangerous place”

Kitarr on siis nüüd olemas.

Ennetades vältimatut küsimust “milline?” – sinine:) Akustiline. Western. Aga rohkem ma ei oska öelda kah, sest tootjafirma nime unustasin ma juba ära, mis näitab ilmekalt mu ebaprofessionaalsuse taset:P Okei, Samick (hea, et mul on vennad, kes aitavad mul kitarri osta, õpetavad solfedžot ja peavad mu eest asjade nimesid meeles). Rohkem ma tõesti ei tea. Aga ma olen väga rahul:)

Maandamaks riski, et mind hakatakse liiga lahedaks pidama ja keegi peab pärast pettuma, tunnistan üles veel ühe ostu – eelmisel nädalal hankisin endale Vanilla Ninja plaadi ja see meeldib mulle väga.

pean aardeks naeru kergemeelses suus

Ühe asja poolest on autoga sõitmine bussiga sõitmisest palju kehvem – autoroolis ei anna eriti lugeda. Ma arvan, et ma olen selle peaaegu aasta ajaga, mis mul auto on, kaotanud vähemalt kaheksakümmend tundi puhast lugemisaega. Kui mõelda, mitu raamatut see võiks teha, tuleb nutt peale:) Teisest küljest olen ma võitnud oikuipalju tunde muusika kuulamiseks, kaasalaulmiseks … Loe edasi “pean aardeks naeru kergemeelses suus”

Ühe asja poolest on autoga sõitmine bussiga sõitmisest palju kehvem – autoroolis ei anna eriti lugeda. Ma arvan, et ma olen selle peaaegu aasta ajaga, mis mul auto on, kaotanud vähemalt kaheksakümmend tundi puhast lugemisaega. Kui mõelda, mitu raamatut see võiks teha, tuleb nutt peale:)

Teisest küljest olen ma võitnud oikuipalju tunde muusika kuulamiseks, kaasalaulmiseks ja -mõtlemiseks, sest see on see, mida bussis ja jala käies ikkagi eriti teha ei saanud.

Aga millegipärast alles eile sain ma endale esimese kuulamisraamatu ja ma seejuures isegi ei teadnud, et see on raamat, ma arvasin, et see on Heiki Mätliku plaat:) Tegelikult, ilmneb, loeb Mikk Mikiver mulle ette Jaan Kaplinski ja Walt Whitmani luuletusi. Mätlik mängib sinna vaikselt kitarri juurde ja see kõik kokku on lihtsalt väga mõnus. Ma olen Kaplinskit väga vähe lugenud ja Whitmani pole vist üldse, aga üsna ilmselt peaksin.

Kahjuks ei saa kusagilt aru, kelle tõlkes see Whitman on – Kaplinski enda?

Ja kuulamisraamatuid võiks juurdegi hankida, see värk istus mulle hästi. Kodus või töö kõrval kuulamiseks neid ette ei kujuta, aga autos võiks küll suurepärane olla.

collect every sight and sound

Mul on nüüd prillid ja ma näen esiteks väga tark välja ja teiseks ekraani/raamatut/nooti palju selgemalt:) Ja Amazon saatis mulle Harry Potteri viienda osa (lõpuks ometi on tulnud välja talutava kaanekujundusega paperback) ja “La Boumi” soundtracki ja ma mõtlen siin, et ma peaks kokku klopsima ühe järjekordse postituse teemal “minu isiklik raamatute top100”. Õhtupoole ehk … Loe edasi “collect every sight and sound”

Mul on nüüd prillid ja ma näen esiteks väga tark välja ja teiseks ekraani/raamatut/nooti palju selgemalt:)

Ja Amazon saatis mulle Harry Potteri viienda osa (lõpuks ometi on tulnud välja talutava kaanekujundusega paperback) ja “La Boumi” soundtracki ja ma mõtlen siin, et ma peaks kokku klopsima ühe järjekordse postituse teemal “minu isiklik raamatute top100”. Õhtupoole ehk jõuab.